Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Buxhövdeni epitaaf, B.Raschky, 1637 (õli, puit)
Mälestise registri number 6231
Registreeritud Vallasmälestis
Arvel 13.08.1997
Registreeritud 13.08.1997
Mälestise vana number 765
Liigitus kunstimälestis

Inspekteerimised(3)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 13.06.16

Menetleja: Vallasmälestiste inspektor, Kadri Tael

Märksõna(5)

Kunst, Materjal, Puit, Objekt, Epitaaf.

Mälestise tunnus


Muinsuskaitse alla võetud kui Eesti kunstiajaloos väljapaistev renessansiaja kultuuriloolise tähtsusega sakraalskulptuuriteos

Sisestatud: 05.02.2012.

Mälestise kirjeldus


Otto Buxhöwdeni epitaaf Ristilöödu ning leinavate Neitsi Maarja, Maarja Magdaleena ja apostel Johannesega

Sisestatud: 05.02.2012.

Mälestise asukoha kirjeldus


Pikihoone idaseinas, võidukaarest lõuna pool

Sisestatud: 05.02.2012.

Mälestise ajalugu


Muinsuskaitse all alates 1931 (nr. 773: 1); 1973. aastast vabariikliku tähtsusega kunstimälestis nr. 765

Eesti Kunsti Ajalugu. 2. 152-1770. EKA, 2005, lk. 323-324: 1591. aastal kinkis Anna Overläcker oma mehe, 1575. aastal surnud Saaremaa maanõuniku Otto Buxhoevdeni mälestuseks Kärla kirikule altari, seda kinnitab ka predellale maalitud tekst. Kärla altari koosseisu kuulub tänini säilinud nikerdatud keskkapp, millel algselt olid suletavad maalitud tiivad. Pärnapuust lõigatud reljeef kujutab Kolgata stseeni. Ristilöödud Kristusest paremal on Johannes, vasakul Maarja ning põlvitav Maarja Magdaleena. Kolgata reljeefi ümbritsevad mehe ja naise büstiga hermipilastrid, nn termid ning ümarkaarne portaal, millel külitavad putod. Kolmnurksel frontoonil on Jumal-Isa, friisi otstel urnid. Predella väikesel ümaral maalitahvlil on kujutatud Püha Vaimu – nii on altaril pildiliselt esindatud kogu Püha Kolmainsus. Altari kesktahvel on valge, jäljendades nii väärtuslikke alabasteraltareid, mis samuti olid suletavate tiibadega. Kõik Kärla altari figuurid on täisümarad, linnataust on madalreljeefne.
Oletatavasti kuulus Kärla altari juurde Aadama ja Eevaga tiivapaar, mille sisekülgedel oli kuus Kristuse passiooni stseeni: Kristuse piitsutamine, Pontius Pilaatus peseb käsi, Kristus Õlimäel, risti kandmine, Kristuse haudapanek ja ülestõusmine. Kärla altar edastab kristlikku sõnumit pattulangemisest ja lunastusest ning Kristust taganutvaid naisi saab tõlgendada leina ja palvena lähedase eest.
Altari tagaküljel olevat olnud tekst, mille publitseeris 1899. aastal Martin Körber, kes polnud seda ise küll näinud, sest altar oli juba 1842. aastal seina sisse müüritud – ta toetus 1775. aasta sissekandele kirikuraamatus. Tekst kõlas: Altare(m) consecratur beate Trinitati. Quod non mente intelligo, credo et teneo fide, quod non capio mente. Memoria Christi crucifixi – crucifixi in nobis omne carnis desiderium. B. R. 1637. Piis et bonis omnia in bonum. I. R. S. Ba Busen 1642, RRT („Altar pühitsetakse õndsale Kolmainsusele. Mida ma mõistusega aru ei saa, seda usun, ning hoian usus, mida mõistusega ei taipa. Ristilöödud Kristuse mälestus – ristilöödud on kõik meie lihalikud himud. B. R. 1637. Kõk vagade ja heade hüveks. I. R. S.“). Kui IRS-i ehk Ihesus Rex Salvator’i tähendus on selge: „Jeesus (on meie) kuningas (ja) päästja“, siis „Ba Busen 1642, RRT“ jääb segaseks. Võimalik seletus „Raschky Renovavit Tabulam“ pole kooskõlas signeerimise traditsiooniga, sest alati kasutati ka meistri eesnime.
Tekstist on järeldatud, et Balthasar Raschky nikerdas 1637. aastal altari kesktahvli, integreerides sellega uued tiivad. Sellele hüpoteesile räägib vastu altaril paiknev tekst. Ilmselt pühitseti Kärla altar 1637. aastal mingil põhjusel uuesti. See võis olla nii altari asukoha muutus kui ka renoveerimine, misjärel retaabel võeti uuesti kasutusele.
Kärla retaabel pärineb ilmselt mõnest Euroopa töökojast. Nii pildiprogrammis kasutatud Madalmaade eeskuju – põlvitava Maarja Magdaleenaga kompositsiooni töötas välja 15. sajandi renessanssmeister Rogier van der Weyden -, kui ka Cornelis Florise ja Hans Vredeman de Vriesi traditsioonile viitav arhitektoonika olid üldlevinud ega võimalda päritolumaad lokaliseerida.
R. Rast. Fragmente Saaremaa sakraalsest interjöörist 17. sajandil. Saaremaa Muuseum. Kaheaastaraamat 1995 – 1996. Kuressaare, 1997, lk. 42-45: Vanemate altarite (Kihelkonna, Kärla) puhul on ilmne nende importimine saarele. 16. ja 17. sajandil hangiti luksuskaupu ja küllap kunstiteoseidki endiselt Lüübekist... peamiseks meetodiks päritolu määramisel jääb stiilikriitika. Kuigivõrd on selle meetodi tulemused ikkagi subjektiivsed. Seda illustreerivad Kärla altarile viimase poole sajandi jooksu antud hinnangud.
Sten Karling möönab, et osa sellest altarist pärineb tõenäoliselt Põhja-Saksamaalt, Danzigi ja Königsbergi vahelt, kus oli levinud hermipilastrite, rullisornamendi, urnide jms. Madalmaade renessansskunsti varasalve kuuluvate motiivide kasutamine, mis pärinesid Cornelis Florise ja Vredeman de Vriesi ornamendigravüüridelt (Karling 1943: 79). Mai Lumiste seevastu omistab sama töö Lüübekis tegutsenud nikerdajale Tönnies Evers nooremale (1550-52...1613), kelle stiil oli samuti tugevasti mõjutatud madalmaade renessansskunstist (Lumiste: 100)... Hoolimata sellest, et nii S. Karling kui ka M. Lumiste lokaliseerivad altari päritolu Läänemere lõunakaldale, pole nad esitanud piisavalt võrdlusmaterjali, et me võiksime nende seisukohtadega nõustuda. Materjali nappus ei võimalda eelnevale ka midagi lisada...
Anna Overläcker kinkis kirikule altari 1591. aastal oma kadunud mehe, Saaremaa nõuniku (Essen 1935:58) Otto Buxhoevedeni (surnud 1575) mälestuseks. Kiriku inventari loetelust selgub, et altar asetses esimeses võlvikus ehk kooris, see oli tehtud puust ning „igatemoodi värvitud“. Altaril oli kaks tiibust (EAA 1291-1-31-1).
Tiibade olemasolule viitab ka Martin Körber: „Auf der einen Flügelthür des Altarblattes“ (Körber 1915: 103-104), kuid ei kirjelda neid lähemalt, sest kirikuseina müüritud altaritahvli tagakülje peidetud teksti tsiteeris ta just arhiivimaterjalidele toetudes (Körber 1915: 104). S. Karlingi andmetel on altari tiibadest juttu veel 1775. aasta kirikuvara loetelus (Karling 1943: 78). Seega oli Kärla altar kappaltar. Inventarilehel pole vähimatki vihjet altari süžeele, vaid nikerdatud kesktahvel ning detailne tekst informatsiooniga annetajast on tõendiks, et see on ilmselt sama teos, mida me praegu tunneme Buxhoevedeni epitaafina ning mis on müüritud praeguse Kärla saalkiriku (1842) (Raam 1985: 114) idaseina. Predellatsoonis olevat teksti on uuendatud, kuid tõenäoliselt seda ei muudetud. Altari tiibade kohta on raske midagi öelda. Idee poolest sobiksid nendeks praegu Saaremaa Muuseumis eksponeeritud Aadama ja Eeva kujutised, mil.le siseküljel on kuus pilti Kristuse passioonist. Visuaalselgi vaatlusel ei saa neid pidada varasemaks kui 17. sajand. Kindlaks tõendiks on aga ühe kasseti prototüüp – Zacharias Dolendo gravüür, mis arvatavasti valmis 17. sajandi alguses (Hollstein: 261).
Kärla altar on tüübilt pseudoalabasteraltar. Nimetus tuleb sellest, et ta aimab järele flaami päritoli retaableid, kus kesktahvli reljeef oli nikerdatud alabastrist. Selline väärtuslik teos oli varjatud n.-ö. kappi. Tiibade hilisem juurdelisamine pole mõeldav, kuna kappaltari tõrjusid eemale uued moevoolud.
Kärla altari puulõikekunsti suurepärast teostust märkisid ära S. Karling ja M. Lumiste. Arvatavasti pärnapuust (pehme ja hele) lõigatud altaril on kujutatud Kolgata stseeni. Paremal on Johannes, vasakul Maarja ning põlvitav Maarja Magdaleena. Nende kohal ristil on Kristus. Kõik figuurid on peaaegu täisümarad, linn taustal on madalreljeefne, kuid täpselt lõigatud. Figuuride näod mõjuvad pehmete ja hingestatutena, samas on liigseid emotsioone välditud. Vaatajale avaneb süžee nagu ukseavast, ta peaks toimuva nägemise eest tänulik olema. N. ö. „ukseava“ kohal, kahel pool nurkades on ükskõiksete nägudega putod, nemad all toimuvat ei näe. Kuigi Kärla kiriku altar on juhuslik üksiknäide, ilmestab ta olulisel määral meie renessansskunsti maastikku.
S. Karling. Holzschnitzerei und Tischlerkunst der Renaissance und des Barocs in Estland. Tartu, 1943, lk. 77-78: …des ehemaligen Altars in der alten Kirche zu Kergel (Kärla). Er befindet sich jetzt an det rechten Wand der neuen Kirche und dient als Epitaph der Familie Buxhövden. Der ehemalige Altar der Kirche zu Kergel wird 1775 als “eine hölzerne mit Schnitzwerk versehene vermahlte Tafel, welche zwene mit Hängen versehenen Flügel hat,” beschrieben. Einer noch vorhandenen Inschrift gemäss hatte die gattin von Otto Buxhövden, Anna Overlacker (Owerläker), 1591 den Altar zum Andenken an ihren 1575 gestorbenen Mann gestiftet. Da die Inschrift auch eine Angabe über den Tod und das Begräbnis der Stifterin im Jahre 1598 enthält, muss sie spatter hinzugefügt worden sein… Einer Bemerkung nach die sich früher im Archiv der Kirche befand, war nämlich folgendes auf der Rückseite des Reliefs zu lessen: “Altare consecratur…B. R. 1637… I. R. S. Ba Busen 1642, RRT”. Sehen wir von der letzterwähnten Jahrezahl und den Buchstaben ab, die allerdings von sekundärer Bedeutung sind, so scheint aus den lateinischen Zeilen und den Buchstaben B. R. hervorzugehen, dass das Relief ein Werk von Balthasar Raschky und 1637 angefertigt ist. Der von Raschky ausgeführte Altar hat also den Platz eines älteren Schreins eingenommen. Von diesem sind noch einige kleinere spätmittelalterliche Skulpturen erhalten. Es verhält sich demnach wahrscheinlich so: ein spätmittelalterlicher Altarschein wird 1591 von Frau Buxhövden gestiftet und erhält zugleich neue gemalte Flügel. Der Altarschrein wird 1637 durch Raschkys Relief mit dem adzugehörenden Rahmenwerk ersetzt, wobei man jedoch die Flügel behält. Sie waren noch 1855 an ihrem alten Platz. Dass unsere Darstellung der geschichte des Altars richtug ist, dafür spricht auch die Tatsache, dass ein spätmittelalterlicher Altar in Karmel ähnliche Veränderungen erlebt hat.

Sisestatud: 05.02.2012.

Vallasmälestise kirjeldus


Materjal: puit, vrv, pronksvrv.
Tehnika: nikerdatud, polkroomia.
Autor, valmistamise koht: tundmatu (Saksa?, Madalmaade?) meister
Dateering: XVI sajandi lõpp (umbes 1591)
Mõõtmed: kogukõrgus ca 275 cm, keskosa laius 118 cm, predella 30 x 128 x 28 cm, Ristilöödu kõrgus ca 53 cm, Maarja kõrgus ca 58 cm, Johannese kõrgus ca 59 cm, puto kõrgus umbes 44 cm
Inskriptsioonid (signatuurid, pühendustekstid, inventariseerimis- tähised, jms.): predellal vasakul (gooti kirjas): ANNO 1575. den 16 Sontack nach Trinitatis ist der Edler Mannhaffter und Ernvester Otto Buxhöwden der elter zu padel erbgesessen. In Gott seliglich endt schlaffen der seelen Gott gnedig und barmherzig sein wolle, und ligt in diser kirchen begraben; predellal paremal (gooti kirjas): ANNO 1591. den 24 MAY Hat die Edle Ehrenreich uñ vieltugentsame Anna Owerlaeker. Otto Buxhow den nachgelasene Witwe diese Tafel in die ehre got tes zur gedechtnis gegeben. uñ ist AÑO 1598 den 29 IAÑ A in Gott seliglich endschlofen uñ den 8 FEBRV. In diser kirc hen bestetigt der seelen Gott gnedich und barmherzig sein wolle.
Eritunnused (visuaalsed kahjustused, parandused, defektid): ülelubjatud, lubjatis koorub, paremal lai laudadevaheline pragu, samal joonel ka Kristuse vasak küünarvars katkenud, üks võlvkaare kvaader kadunud, samas kohas lai pragu, predella maalisõõris värvikaod; predella kirjed uuendatud
Täiendavad andmed (esialgne otstarve, komplektsus, eraldatavad elemendid): Kärla vana kiriku altari keskkapp; müüritud seina. Arvatavasti on kaks predellal lahtiselt seisvat inglifiguuri (reg. nr. 6328 ja 6329) paiknenud epitaafi peal karniisinurkades. Kesktahvel kolmest laiast püstilauast.
R. Rast. Fragmente Saaremaa sakraalsest interjöörist 17. sajandil. Saaremaa Muuseum. Kaheaastaraamat 1995 – 1996. Kuressaare, 1997, lk. 51 „Predella keskel tekstide vahel on ring, mis kujutab universumit, all kuusirp, selle peal päike“; maaling on mahakulunud; maalisõõri kummalgi küljel maalitud vapikujutis

Sisestatud: 05.02.2012.