Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Ristimiskivi, Reini koolkond, 1260/1265 (dolomiit)
Mälestise registri number 6277
Registreeritud Vallasmälestis
Arvel 14.08.1997
Registreeritud 14.08.1997
Mälestise vana number 864
Liigitus kunstimälestis

Inspekteerimised(4)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 05.04.18

Menetleja: Saaremaa nõunik, Keidi Saks

Märksõna(7)

Kunst, Materjal, Kivi, Objekt, Sakraalese, Rituaalese, Ristimistarve.

Mälestise tunnus


Muinsuskaitse alla võetud kui ajastule iseloomuliku kunstilise
kujundusega ja suure ajaloolise väärtusega raidkiviteos keskajast 13. sajandist

Sisestatud: 02.05.2012.

Mälestise kirjeldus


Massiivne kivist ristimisnõu põimuva raidtehnikas ornamendiga
materjal ja tehnika: dolomiit, raidtehnika

Sisestatud: 02.05.2012.

Mälestise asukoha kirjeldus


Pikihoone idaosa lõunaküljel

Sisestatud: 06.02.2014.

Mälestise ajalugu


Muinsuskaitse all aastast 1931 (nr. 778: 5), alates 1973 – vabariikliku tähtsusega
kunstimälestis nr. 864

Sisestatud: 02.05.2012.

Kirjandus


H. Üprus. Raidkivikunst Eestis XIII-XVII sajandini. Tallinn, 1987, lk. 9-10: Üheks meisterlikumaks XIII sajandist pärinevaks kunstiteoseks on Valjala ristimiskivina tuntud suur kivist vaagen, mis algselt kuulus arvatavasti Haapsalu linnusekirikule ja mis hiljem on viidud Valjala kirikusse. Ristimisnõud, mis vanimas kirikuinventaris omavad suurt tähtsust, olid tavaliselt kivist, mispärast materjali nimetus kandus sama funkstiooniga esemele isegi siis, kui see oli näiteks metallist. Nii tuntakse kõigis Põhja-Euroopa maades nimetust ristimiskivi. Asendades varasemat baptisteeriumi – eri kabelit, kus toimus ristimistalitus, asetsesid ristimiskivid hiljem katoliku kirikus tavaliselt kirikuruumis lääne-, harvem lõunaukse kõrval. Alles pärast reformatsiooni paigutati ristimiskivid altari lähedale, nii nagu seda näeme praegu veel reas maakirikutes, näiteks Valjalas, Karjas jm.
Valjala ristimiskiviks on jalal seisev anum. Jalg koosneb kesksambast ja neljas madalast poolsambakesest, mis kesksambale liitudes moodustavad kivile arhitektuurse aluse. Neli sammast kannavad endas mõtet neljast paradiisijõest, mida ristimiskivide juures sageli rõhutati. Vaagnat ümbritsevad laiad reljeefsed ornamendivööndid. Ülaserval moodustub ornamendivöönd spiraalväädist, mis rullub voluutidena pidevas, kuid distsiplineeritud liikumises. Alumises ornamendivööndis küünitavad väätide vahelt uudishimulikult välja lühikeseks lõigatud soenguga peakesed. Meister ei ole siin arvestanud ristimisnõude tegemisel levinud võtet märkida kohta, kus seisis ristija, ornamendis erilise motiiviga, tavaliselt figuuriga. Peakesi on viis, nad kõik asetsevad ridamisi nagu õied järgnevatel medaljonidel. Mõned lehed ornamendis puuduvad. Mõni motiiv on pooleli jäänud. Kõik reedab romaani ornamendi kindla süsteemi lagunemist ja võibolla esimeste realistlike ikonograafiliste peakeste ilmumist Eesti kunsti. Ka see on uue algus – gootipärane elulähedus. Siin ta ongi varjamatult – mitme lehekese pöördumises ja lehepungades vaagna jalal.
Valjala ristimiskivi on loodud arvatavasti anonüümse „Kölni meistri“ poolt, kes XIII sajandi kolmandal veerandil töötas Riias. See meister, kes oli üheaegselt arhitekt ja kiviraidur, viis lõpule aastal 1215 alustatud Riia toomkiriku ehituse. Riia toomkirikus ja selle kõrval olevas ristikäigus on arvukalt skulpturaalseid kaunistusi. Suur osa neist on loodud „Kölni meistri“ poolt. Siia kuulub kõigepealt Riia toomkiriku monumentaalse põhjaportaali plastiline dekoor. Riia portaalil leiduvaid motiive on kasutatud ka Valjala ristimiskivi juures.
Kiriklikkude mälestusmärkide komisjoni ankeedileht. Waljala ew.-luth. kihelkond.1926 (EELK Konsistooriumi arhiivis): Kõige wanem ja wäärtuslikum Valjala kiriku warandus on tingimata tema katolikuaegne puht Romaani stiilis walmistatud suur ristimiskiwi, professor Kjellini tõendust mööda wististe XIII aastasaja esimese poole töö ja arwatawasti Gotlandi saare (Ojamaa) meistritöö. 1924. aastal on prof. Kjellini abiline kunstnik Paulsen Valjala ristimiskiwi igakülgselt mõõtnud ja joonistanud. Need pildistused saawad prof. Kjellini poolt suures wäljaantawas raamatus ilmuma.
A. Tuulse. Mittelalterliche Taufsteine in Estland. Apophoreta Tartuensia Societas Litterarum Estonica in Svecia. Stockholm, 1949, lk. 154-155: Es wirkt etwas ungewöhnlich, ein Prachtexemplar der Taufsteinkunst in Valjala vorzufinden, trotzdem diese Kirche auf Saaremaa eine zentrale Stellung einnahm. Von Karling ist auch geäussert worden, dass der Taufstein vielleicht ursprünglich für den Dom zu Riga oder für die Schlosskirche zu Haapsalu gedacht war. Eine weitere Möglichkeit dürfte in Frage kommen, nämlich dass der Taufstein ursprünglich für Haapsalu gehauen wurde und dort auch gestanden hat. Die Schlosskirche wurde ja als Kathedrale erbaut und ist an der Südseite mit einem runden kuppelgewölbten Baptisterium verschen, eine stilreine Äusserung der rheinishen Kunst. In der Mitte des Baptisteriums steht jetzt ein Taufstein aus dem Jahre 1634, gehauen von Joachim Winter. Als seiner Vorgänger könnte man sich mit grosser Warscheinlichkeit den Valjalastein denken, gemeisselt um 1260 gleichzeitig mit Kapitellen von ein und demselben rheinischen Meister. Diese Annahme dürfte u. a. durch folgenden Sachverhalt bestätigt warden. Als im Russisch-Livländischen Kriege auch Läänemaa von feindlicher Verheerung bedroht war, wurde anscheinend kurz vor der Eroberung Haapsalus 1560 von den Russen ein Teil der Kirchengeräte nach Saaremaa evakuiert. Ein “alter thumb Pfaffe Herr Johann Teüffel” hat mehrere Kisten mit Kirchengeräten u. a. nach Schloss Kuressaare (Arensburg) verbracht, und man könnte annehmen, dass der treue Katholik auch den kunstreichen Taufstein der Schlosskirche nicht vergessen hat. Mehrere von diesen Kirchengeräten sind spatter in saaremaaschen Kirchen verwendet worden. Es dürfte kein Zufall sein, dass Valjala als die hervorragendste Kirche der Insel den Taufstein in ihren Besitz bekam.
Noch eine weitere Möglichkeit könnte auch in Frage kommen, nämlich dass der Taufstein in Verbindung mit inneren Streitigkeiten schon im 15. Jahrhundert nach Valjala versetzt wurde. Ende des 15. Jahrhunderts bekam Valjala eine stilreine Chorapsis, vielleicht im Zusammenhang mit seiner besonderen Stellung in saaremaaschen Teil des Bistums. Der Valjalastein hat in Estland keine Nachfolger…

Sisestatud: 08.02.2014.

Vallasmälestise kirjeldus


Materjal: dolomiit.
Tehnika: raidtehnika.
Autor, valmistamise koht: tundmatu kiviraidur (nn. Kölni meister?)
Dateering: 1260. aastad
Mõõtmed: kõrgus ca 110 cm, kupa Ø ca 114, 5 cm, sisemine Ø ca 83 cm, kupa seinapaksus ca 16 cm, ülemise dekoorivööndi laius ca 19 cm; jala kõrgus ca 48 cm, jalam ca 87 x 87 cm
Inskriptsioonid (signatuurid, pühendustekstid, inventariseerimis- tähised, jms.): kupa serval mõned uurendatud kujundid; sissekriibitud initsiaalid HK
Eritunnused (visuaalsed kahjustused, parandused, defektid): kulunud, murenenud, kupa servast suur tükk väljas, samas pragu kuni põhjani, osaliselt kaetud rohevetikaga
Täiendavad andmed (esialgne otstarve, komplektsus, eraldatavad elemendid): kunstiajaloolaste (A. Tuulse, H. Üprus) arvates võib ristimiskivi olla tehtud Haapsalu Toomkirikule, ja on Valjalga jõudnud 16. või 15. sajandil

Sisestatud: 06.02.2014.