Mälestise tunnus

19.s. IV v. iseloomuliku maastikupargi väljapaistev näide

Mälestise kirjeldus

Ulatusliku pargi 860 ha) mõjukus baseerub vahelduval pinnareljeefil, mille moodustavad Alatskivi ürgorg ja seda ümbritsevad vallseljakud Peahoone esist pargiosa (2,1 ha) piirab madal kivimüür. Säilinud on üks kahest väravahoonest.
Lossi ees on avar muruplats koos ringteega. Säilinud ei ole esialgne teedevõrk ja lossi ees kasvanud kolm jalakat. Lossi esise muruväljaku keskel on Eesti Telefilmi poolt filmivõteteks rajatud mittetöötav purskkaev.
Peahoone terrassilt avanevad maalilised vaated Alatskivi järvedele (Lossi- ja Veskijärv) ja nn. Hirveaiale. Lossi taga on madala müüriga ümbritsetud muruplats. Kunagi on see ala olnud kujundatud musterpeenardega
Säilinud on alleedega ääristatud teedevõrk. Lossi lähiümbruses olev teedevõrk ei ole säilinud. Ratsutamistee ääres on alles pärnaallee, tamme- ja sanglepaallee. Parunite teeks kutsutud sissesõiduteed ääristab topelt rida pärnasid, mis algab kahekordse ringina kasvavate pärnadega. Lambatee ääres on regulaarsed ruudukujuliselt istutatud grupid harilikest pärnadest. 1997. a. on Hirveaiast kirdesse rajatud tammeallee ja kaseallee.
Varem on pargis olnud paviljone ja skulptuure (sh. Belvedere Apollo pronkskoopia, mis 1937. a-st on Tallinnas Kadriorus).
Lossist eemal läheb park üle parkmetsaks, pargi üht osa nimetatakse Hirveaiaks.
Koos teisel pool järve asuva linnamäe ja umbes 1,5 km W pool paikneva Kalevipoja sängiga moodustab lähem ümbrus Alatskivi maastikukaitseala.

Pargis on nahkhiirte elupaigad. Aastatel 1999-2008 leiti pargis 9 liiki nahkhiiri. Leitud liigid Alatskivi pargis on põhja-nahkhiir, veelendlane, pruun-suurkõrv, tiigilendlane, hõbe-nahkhiir, pargi-nahkhiir, suurvidevlane, kääbus-nahkhiir, pügmee-nahkhiir. (allikas: Matti Masing „Eesti parkide nahkhiireline väärtus detektor-uuringute põhjal”, 2009)

Mälestise ajalugu

18. saj II poolel on lossitagustel terrassidel asunud barokse kujundusega park, millest on tänaseni säilinud väga tihedalt kasvavad vanad pärnapuud ning järvede poole laskuv reljeef.
Arved von Nolceni poolt ehitatud lossi ümbrus kujundati 19.saj lõpul vabakujulise maastikupargina, lossi tagune ala musterpeenardega.
1980ndatel on parki tehtud uusi istutusi, mis ei arvestanud varasemat pargikompositsiooni.