Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Elamu A.Kapi t. 2, 1935. a.
Mälestise registri number 8118
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 24.10.1997
Registreeritud 24.10.1997
Mälestise vana number 913k
Liigitus ehitismälestis
Ehitisregistri ehitis elamu (101034215)

Inspekteerimised(5)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 18.10.16

Menetleja: TLPA muinsuskaitse osakonna peaspetsialist, Timo Aava

Märksõna(10)

Ehitised, Kompleksid, Elamukompleks, Elamu, Korterelamu, Ehitiste liigid, Elamu, Korterelamu, Ehitusperioodid, 1918-1939.

Mälestise tunnus


Korterelamu A. Kapi 2 kuulub arhitektuuriliselt terviklikku, samal ajal valminud ja samas laadis hoonete ansamblisse. Hoone esindab 1930. aastatel vaesema kontingendi seas tüüpilist – ja linna keskmest väljaspool laialt levinud – nn. Tallinna maja tüüpi, võttes siiski arvesse ka kümnendi teise poole paremaid tingimusi nõudvat ehitusprogrammi, ning tähistades seega sammu edasi 1930. aastate algupoole agulilaadsetest Tallinna tüüpi majadega hoonestatud kvartalitest. Lisaks on terviklikult säilinud ajastule tüüpiline trepikoda koos mitmete esialgsete elementidega.

Sisestatud: 22.10.2007.

Mälestise kirjeldus


1934. aastal insener Eduard Kuusiku projekteeritud kivist trepikojaga ja kõrgel soklil kolmekorruselise puust elamu A. Kapi 2 / Wismari 19 esikülg oli kavandatud Wismari (tollasele Vaestekooli) tänavale, sissepääs aga külgfassaadile (põiktänava äärde, praegusele Kapi tänavale). Hoone on puidust, kuid krohvitud – erinevalt vastasolevast hoonest Kapi 1 on siinsed fassaadid krohvitud juba projekti joonistel – meenutades (eelpool kirjeldatud asjaolusid arvesse võttes ilmselt kavatsuslikult) kivimaja. Kivist trepikoja ja puitseinade katmine ühtlase krohvikihiga oli 1930. aastatel levinud võte – taotleti esinduslikkuse muljet ja taheti olla moodne, kuid tegeliku kivimaja ehitamiseks ei jätkunud raha, puitkonstruktsioon oli kiviehitusega võrreldes toona veel oluliselt odavam. Antud värvilahendus eristab siiski selgelt trepikoda ülejäänud fassaadist. Kapi tänava poolsel fassaadil flankeerivad kivitrepikoda kaks sokli, I ja II korruse ulatuses kergelt eenduvat risaliiti. Wismari tänava fassaadil astub kolme akna laiune seinalõik kogu fassaadi ulatuses veidi sissepoole. Kui kõrvale jätta hoone tagakülg, on fassaadid telgsümmeetrilised. Visuaalselt ühendavad vastastikku paiknevaid hooneid Kapi 1 ja 2 ümarad vormid portaali ja trepikoja ülaosa lahenduses, mis esinevad ka Kapi tänava suhtes küljega paiknevatel majadel Kapi 6 ja 8. Wismari ja Kapi tänav ei lõiku täisnurga all, mistõttu ei ole ka kõik korterite seinad paralleelsed. I ja II korrusel on neli korterit (kaks 3- ja kaks 2-toalist), III korrusel oli esialgu kaks korterit (üks 3- ja üks 2-toaline), Wismari tänava poolse osa korrusest moodustas pööning. Kõigis korterites oli sahvriga köök. Isiklikud vannitoad olid algselt vaid 3-toalistes korterites, keldris oli ülejäänute tarbeks üks ühine pesuruum. Tualetid olid olemas kõigis korterites. Elamu tänavapoolsed välisnurgad on n.-ö. maha lõigatud, mis võimaldab päikesevalgusel eri päeva- ja aastaaegadel paremini korteritesse jõuda. Kõigi korterite aknad avanevad vähemalt kahte suunda, lisaks soodustavad päevavalguse maksimaalset tuppapääsemist risaliitide aknad. Umbes pool tollal Tallinnas ehitatud korteritest olid 2-toalised, mis lubab oletada, et antud maja oli orienteeritud majanduslikult keskmisel järjel üürnikele. Elamu Kapi 2 on oma sisestruktuurilt seega Tallinna tüüpi maja iseloomulik näide. Keldrikorruse Wismari tänava poolsesse osasse olid kavandatud kaks äriruumi, mis on osaliselt siiani oma otstarbe säilitanud.

Sisestatud: 17.09.2018.

Mälestise ajalugu


1930. aastate alguseks võimaldas Eesti Vabariigi majanduslik areng valitsusel ehitustegevusele rohkem tähelepanu pöörama hakata, varasemast enam päevakorda tõusid hädavajaduse asemel elanike heaolu ning linnade ja asulate välisilme parandamise kaalutlused. Kümnendi keskel seisis Tallinn probleemi ees, et elamuehitus vohas linna äärealadel, samal ajal, kui kesklinna ümber olevad piirkonnad olid endiselt hoonestatud agulilaadsete puumajadega, mis olid kehvas korras, puudulike sanitaartingimustega ja tuleohtlikud. Seetõttu võttis linna ehituspoliitika suuna nimetatud hoonete lammutamisele ja asendamisele mitmekorruseliste kivist kortermajadega. Eesmärgiks seati kiviehitusrajooni laiendamine (seni oli see piirdunud linna südamega). Kvaliteetse uushoonestuse eelisarendamiseks motiveeriti ja kohustati mitmeti kruntide omanikke. 1930. aastate II pool oli Tallinna elamuehituse kõrgaegu, kuid vajalike ressursside puudumisel jäid domineerivaks (eriti liiklusmagistraalide vahetust lähedusest kõrvale jäävatel tänavatel) siiski 2–3-korruselised kivist trepikojaga puumajad, nn. Tallinna tüüpi majad (kusjuures valdavalt ehitati Tallinnas tollal endiselt 1–2-korruselisi elumaju). Tallinna tüüpi majadega hoonestatud piirkonnad kuulusid nende hulka, mille vastu linn kümnendi keskel võitlema hakkas, sest seda massiliselt kerkinud elamutüüpi peeti omas ajas liialt provintslikuks ja agulilikuks. Ometi oli see hoonetüüp varasema elamuehitusega võrreldes mitmes aspektis edumeelne: tuleohutust soodustav kivist trepikoda, elutoast eraldatud köök igas korteris (varem vaesemates piirkondades üldlevinud köök-tubade asemel), paremad sanitaarolud, nt. tualettruum suuremas osas korteritest, sageli ka varem vaid luksusmajadesse kuulunud vannitoad (pesuruum oli Tallinna tüüpi majades siiski enamjaolt ühine ning paiknes keldris). Elulaadi moderniseerumisele ja üldise heaolustandardi kasvule viitab ka varasema aguliehitusega võrreldes väiksem hoonestustihedus, enamasti võrdlemisi avar õu/aed (mis üldjuhul oli kasutamiseks kõigile elanikele, mitte üksnes eksklusiivselt maja omanikule), eenduvad akendega fassaadiosad (risaliidid, erkerid - osutavad võimalikult paljudesse kodudesse paistva päikesevalguse väärtustamisele). Tallinna tüüpi maju kavandasid peamiselt insenerid, ehitustehnikud, harvemini ka arhitektid, kuid sellest hoolimata võib neid mõneti pidada vernakulaarseteks: leiti rahvapärane kesktee linna ehitusnormide, uuenenud koduideaali ning kitsaste majanduslike võimaluste vahel. Vaestekooli (praeguse Wismari) põiktänavale (praegusele A. Kapi tänavale) Kassisaba asumis, Toompea ajaloolises eeslinnas, kavandati 1934. aastal kuus kolmekordset puust Tallinna tüüpi korterelamut, millest osa (sh. Kapi 2) on krohvitud välisilmelt kivihoonet meenutavaks. 1937. aastal lisandus üks kivimaja (Kapi 5) – kokku moodustavad need valmimisajalt ja stiililt lähedased hooned Tallinna 1930. aastate elamuarhitektuuri hästi iseloomustava ansambli. Kümnendi algupoole üsna stiihiliselt kujunenud Tallinna tüüpi majadega hoonestatud piirkondadega võrreldes (nt. Kalamajas, Pelgulinnas või Lillekülas) vastavad Kapi tänava majad mõnevõrra enam 1930. aastate keskel paika pandud uutele linnaehituslikele nõuetele (ühtne kõrgus, sarnased mahud, katusekalle jne.).

Sisestatud: 22.10.2007.

Kaitsevööndi ulatus


krundi ulatuses

Sisestatud: 22.10.2007.