Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Elamu F.R.Kreutzwaldi t 15, 1938. a
Mälestise registri number 8135
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik ehitismälestis
Arvel 24.10.1997
Registreeritud 24.10.1997
X-koordinaat 543662.77
Y-koordinaat 6588853.19
Mälestise vana number -
Ava kaardil

Paikvaatlused(2)

Seisund: hea

Paikvaatluse kuupäev: 25.08.14

Menetleja: Tallinna Kultuuriväärtuste Amet, Kaarel Truu

Märksõna(10)

Ehitised, Kompleksid, Elamukompleks, Elamu, Korterelamu, Ehitiste liigid, Elamu, Korterelamu, Ehitusperioodid, 1918-1939.

Mälestise tunnus


Arhitektuurimälestis Kreutzwaldi 15 kuulub arhitektuuriliselt terviklikku, ümber Faehlmanni ja Kreutzwaldi tänava nurga koondunud samal ajal valminud ja sarnases laadis esinduslike korterelamute ansamblisse, mis ehitati väikekorterite ehitusühingu "Tare" tellimusel ja kahe arhitekti (Herbert Johanson, Elmar Lohk) kavandamisel. Üksikehitisena väärtuslik kui 1930. aastate luksusliku kodanliku korterelamu hästi säilinud näide.

Sisestatud: 15.09.2010.

Kirjeldus


Kreutzwaldi ja Faehlmanni tn. nurgal asuv L-kujulise põhiplaaniga Kreutzwaldi 15/Faehlmanni 1 (tollase aadressiga Kreutzwaldi 15/Faehlmanni 9) paikneb nurga suhtes nii, et lühem külg jääb Faehlanni tn. äärde (projektil esinev kirjapilt vastavalt Kreutzvaldi ja Fählmanni). Hoone jaotub kolmeks mahuks: 5-kordne ja seitsme aknarea laiune Kreutzwaldi tn. ääres, 5-kordne ja kuue aknarea laiune Faehlmanni tn. ääres, ning 6-kordne ühe aknareaga torn nende ühenduskohal, kusjuures torn astub mõlema mahu ehitusjoonest veidi tagasi. Kivist elumaja projekt on sügisest 1938, arhitekt Elmar Lohk, projekti aluseks oli arhitekt Tõnis Mihkelsoni eelprojekt; mõlemad olid ka ise "Tare" liikmed ja elanikud. Maja ehitati aasta jooksul, see valmis ennetähtaegselt 1939. aasta lõpul. Valmides pälvis elamu hüüdnime "kaptenite maja" – Faehlmanni tn. poolses trepikojas elasid esiti pea eranditult laevandusega seotud erialade inimesed. Kuid peatselt järgnes natsionaliseerimine, 1940. aastatel jagati "Tare" võrdlemisi suured korterid enamasti mitme pere ühiskorteriteks. Sõja ajal said kõik "Tare" majad raskeid kahjustusi, korduvalt purunesid paljude tänavaäärsete tubade aknad, kohati ka katused. 1944. aastal muudeti "Tare" elamuehituslikuks kooperatiiviks, mis tegutses 1949. aastani. Hoone seinad silikaat- ja põletatud savikivist (tellisest), keldrikorrus paekivist, laed raudbetoonist. Elamut katab madal kelpkatus (lamekatust ei suudetud Eestis 1930. aastail tehnilistel põhjustel veel realiseerida, ent seda moodsas arhitektuuris armastatud võtet püüti siiski mingil moel jäljendada), kattematerjaliks algusest peale plekk. Fassaadiviimistlus on teostatud, nagu projekt ette nägi: krohvitud, lubivärviga toonitud, portaalide ümbruses graniitkrohv, paekiviplokkidest vundament krohvimata (Faehlmanni tn. pool viimane tänaseks mattunud kõnnitee varju). Elamul on kaks trepikoda, millest mõlemad avanevad nii tänavale kui hoovi. Tänavapoolsed sissepääsud paiknevad Kreutzwaldi tn. äärse fassaadi kangialuse värava kõrval ning Faehlmanni tn. äärse fassaadi keskosas. Tumedast puidust kahepoolsed tiibuksed on suure klaaspinnaga ning suure, üle akna kulgeva dekoratiivse ja nurgelise metallist käepidemega. Mõlemad välisuksed astuvad hoone välisseinast enam kui meetri võrra sissepoole ning nende kohal on avar jaotuseta framuug. Ukseava flankeerivad vahetult I korruse aknad, mis kulgevad kolme eri laiusega ossa jaotatuna üle n.-ö. mahalõigatud nurga, kusjuures kõige laiem neist on tänavapoolne aken. Ukse ja sellega külgnevate akende kohal eendub seinast u. poole meetri võrra sirge varikatus, mille all ja ülaservas väikse astmega karniis. Välisuste kogu kirjeldatud ümbrust tõstab esile tumehall graniitkrohv. Mõlema ukse ees projektil 3-astmeline trepp, Faehlmanni tn. ääres seoses kõnnitee rajamisega tänaseks vaid üks aste. Hoovipoolsed välisuksed on tagasihoidlikuma lahendusega, nende ees väikse mademega kivitrepp. Kreutzwaldi tn. äärse välisukse kohal III–V korrusel rõdu. II–V korrusel kulgeb lai rõdu ka üle maja nurga, jättes pikema külje Faehlmanni tn. poole. Rõdude kivirinnatisi ehib eenduv ning kergelt tumedamaks värvitud poolringikujuliste paisutustega raamistus, alumises küljes paisutuskohtades poolringikujulised avad. Rõdude põrandaplaadi alumine äär kujundatud astmelise karniisina. I korruse akende all kulgeb tänavapoolsetel fassaadidel katkematu simss (kuigi projektil see teispool kangialuse väravat ei jätku), seda katab plekist veelaud. Katusekarniis katkeb nurgatorni kohal, torni ülaäärest u. meetri võrra allpool samasuguse profiiliga simss, mille kohal väikse poolringi kujulised reljeefpinnad, sarnased rõdupiirete dekoorile. Kandilised vihmaveetorud on mahutatud seinapinnaga samale joonele, kulgedes simsi alt läbi, fassaadiga sama värvi. Aknad paiknevad korrapäraste ridadena. Projektil pea kõik aknad ruudukujulised, vertikaalselt pooleks jaotatud. Vaid Faehlmanni tn. poolse mahu torniga külgnevad nurgaaknad jaotatud neljaks püstiseks ristkülikuks, millest üks avaneb Kreutzwaldi tn. poole, kusjuures nurga kohal astub sein akna ulatuses välisseinast u. 10 cm sissepoole (II–V korrusel kõige parempoolsema akna asemel klaasist rõduuks). Ehitamise käigus tõusid päevakorda hoone nägusamaks kujundamise, samuti mõne korteri laiendamise küsimus. 1939. aasta veebruaris valmis fassaadi muutmise projekt: kaks Faehlmanni tn. ääres mõlemal pool eelviimases aknareas mitte ruudu-, vaid ristkülikukujulised, vertikaalselt kolmeks jaotatud aknad (keskmine külgmistest laiem). See, et hoone ilmes – eriti detailides – tehti ehituse käigus muudatusi, oli tollal tavaline, sest tavaliselt teostas ehituslikku järelevalvet arhitekt ise ning projektile lisati ka jooksvalt parandusi. Aknaridadega kohakuti on vundamendijoonest mõni cm allpool veidi kitsamad madalad sokliaknad, mis jaotuvad kaheks ruudukeseks. Suuremaid korteriaknaid (v.a. nurgarõdu kohal), samuti sokliakende kolme külge ning kangialuse sissepääsu simsist ülespoole jäävat osa ümbritseb kergelt eenduv heledam u. 10 cm laiune riba. Tänavapoolsete portaalide mõlemad küljel on seinal, simsi kohal, projektil näidatud dekoratiivsed metallvardad; nurgatorni otsas projektil sepistatud piirdega piksevarras, mõlemad teostamata. Hoovipoolsel küljel esineb ruudukujuliste akende kõrval kitsamaid köögi- ja veelgi kitsamaid teenijatoaaknaid. Faehlmanni 3 poolses ääres rida laiu magamistoaaknaid, kolmeks jaotatud. Hoovipoolse välisukse kohal II–V korrusel trepimademelt avanev rõdu. Rõdude piirded hoovi pool sepistatud, varvad vertikaaljoonte ja ringimotiividega. Projektil ei esine pööningu poolringikujulised uugid, kuid ilmselt on tegu siiski ehitusaegse lahendusega. Sealsed poolringikujulised aknaraamid vertikaalselt poolitatud. Korterelamu mõlemad otsaseinad ulatuvad täpselt krundi piirini. Kreutzwaldi 11 poolses kergelt viltu kulgevas seinas ühtegi ava ei ole, nähes ette võimalust ehitada kohe selle vastu tänavajoonele (praegu tühjale kohale Kreutzwaldi 13 ees) järgmine korterelamu. Otsasein põhiosas tänavaäärsete fassaadidega sama värvi, alaosa u. soklitsooni ulatuses krohvimata kiviplokkidest, kohati ka silikaattellisest, tsooni liigendavad kivist aiaposti laadsed eendid. Faehlmanni tn. poolse mahu otsaseinale liitub vahetult hulga madalam naabermaja Faehlmanni 3. Pääsu hoovile võimaldas sõiduvahenditel elamu Kreutzwaldi 11 poolses otsaseinas I korrust läbiv kangialune (laius 2,8 m). Faehlmanni tn. poolse mahu hooviseinas keldrikorrusel kolm garaaži; kahepoolsete uste ülaosas väike aken. Õu asfalteeritud. Kreutzwaldi 11 poolse otsaseina hoovipoolsest nurgast lähtub kuni Kreutzwaldi 13 nurgani kulgev madal piire: halli graniitkrohvviimistlusega kandiliste masajate aiapostide vahel, mis horisontaalselt liigendatud, on neist kitsama vundamendi kohal kahe rõhtsa metallvarbaga piirdelõik, keskosas värav. Piki Kreutzwaldi tn. jätkab maja joont selle nurgast Kreutzwaldi 11 tänavapoolse nurgani kulgev kõrge piire, kandiliste kivist postide ja nendevahelise tiheda metallvarbade reaga. Tolle aja elumaja kohta tähelepanuväärselt oli trepi kõrvale mõlemasse trepikotta ette nähtud äärmiselt luksuslik element – lift. Trepikojad kulgevad hoovipoolsel küljel, läbides I korrusel kogu maja. Trepikodade sein kumerdub hooviseina pool, poolkaare keskel avaneb trepimademelt ülemistel korrustel rõdu (I korrusel samal kohal hoovipoolne välisuks). Trepi piire kivist, avausteta, selle peal puidust käsipuu. Trepikoja põrandaid ja mademeid katab kollase, valge ning tume- ja helehalliga geomeetriline kiviparkett. I korruse tänavapoolset trepikäiku eraldab ülejäänud trepikojast mõlemal juhul kahe tiivaga tumepruun puidust vaheuks kõrgete püstakendega. Lisaks välisele moodsusele oli 1920.–1930. aastate esinduslikele kortermajadele enamjaolt omane kõrge ehituskvaliteet, ruumikad ja valgusküllased korterid, sanitaartingimuste parandamine (tualett ja kohati isegi vannituba igas korteris), esinduslikud viimistlusmaterjalid, näiteks kõigis tubades puitparkett. Mõlemast trepikojast avaneb igal korrusel kaks korterit, korteriuksed moodsad ja esinduslikud kahe poolega tiibuksed, uksepindu liigendab heledam riba. Terves majas ei ole ühtegi identse plaaniga korterit, ka ruutmeetritelt sama suurtes korterites on variatsioone uste ja vaheseinade paiknemises. Nii on pakutud võimalusi kõikvõimalikele tolle aja jõukama klassi peretüüpidele. Korterid 4–7-toalised, kõigis ka köögist avanev pisike teenijatuba (kuigi "Tare" põhikirja nägi ette vaid väikekorterite ehitamist). Vaid I korrusel asub kangialuse kõrval üks 1-toaline korter, mille avara, maja suurima köögi puhul jäetud võimalus see vaheseinaga poolitada, muutes sel juhul korteri 2-toaliseks; selles korteris vannituba ja tualett koos, kõigis teistes korterites paiknesid need eraldi. Ilmselt on tegu kojamehe/majahoidja/kütja korteriga. I korrusel asuvad lisaks 4-, 5- ja 6-toaline korter. II korrusel asuvad kaks 5-toalist, samuti 4- ning 7-toaline korter. III korrusel 5-toaline, kaks 4-toalist ning 7-toaline. Viimasest avanes trepikotta kaks välisust (tagumine uks erandlikult ühe uksepoolega), nii et osa korterist kasutatav eraldi väiksema akorterina, kus ruumikas esik, lai siseaknaga, kraanikausiga tualett (maja ainus selline); vastavalt vaheuste sulgemisele üks või kaks tuba (ühes ka kraanikauss), kuid puudus eraldi vannituba ja köök. IV korrusel 4- ja 6- toaline ning kaks 5-toalist, kusjuures jäetud võimalus üks 4- ja 5-toaline korter ühendada. V korrusel samuti 4- ja 6- toaline ning kaks 5-toalist, kuid ühes 5-toalises kaks sissepääsu (üks neist ühe uksepoolega ning teistest ustest lihtsam ja madalam) ning kahe tualetiga, võimaldades samuti allüürniku võtmist; selles ülejäänud korterist eraldi kasutatavas toas ka rõdu. Korterid kõrgete lagedega – korruse kõrgus 3,35 meetrit – ja valgusküllased, aknad avanevad mitmesse ilmakaarde. Köögid paiknevad hoovipoolses küljes, trepikoja kõrval, jättes välisseina ääres lõõride ja trepikoja kaarduva seina arvelt ruumi sahvrile ja seinakapile. Sisseehitatud kappe ja panipaiku esines arvukalt kõigis korterites, sh. teenijatoas. Esikud on avarad, eriti suuremates korterites; sageli korteris mitu vaheesikut, mis kohati kasutatavad ka läbikäidava toana. Mitmes korteris kaks või kolm kõrvuti paiknevat tuba (nt. elu- ja söögituba) omavahel ühendatavad seina sisse minevate lükand- või n.-ö. kokkuvolditavate ustega, esinduslikumatesse tubadesse viivad kahepoolsed tiibuksed. Kahe tänava nurgale avaneva laia, üle nurga kulgeva akna ees madal lai aknalaud/iste. Mitmes magamistoas ilmselt abieluvoodi tarbeks jäetud kergelt tagasiastuv lai nišš. Kohati jäetud võimalus panipaikade ja uste paiknemist ümber mängida. Majal oli oma keskküttesüsteem, sooja vee varustus. Osalise rekonstrueerimise tehniline tööprojekt 1968. aastast, sisaldades osalist kapitaalremonti. 5-kordse maja nurga kohal tornilaadne lisakorrus (VI korrus), mis ehitati välja 2-toaliseks korteriks. Sissepääs endise lifti mootorite ruumi kaudu. Lagede kõrgus seal 2,5 m. Lähtus materjalikasutuses ülejäänud maja puhul rakendatud materjalidest, seinapaksustest jms. Sellega seoses laiendati torni olemasolevat Kreutzwaldi tn. poolset akent alumiste korruste eeskujul (projektil oli sel kohal väike ümaraken) ning lisati Faehlmanni tn. poole kaks rõhtsa ristküliku kujulist akent, hoovi poolses küljes lisandus katuseaken. Nurgatorni peale hiljem lisatud omakorda väikse ümardatud nurkadega tornike, mille Kreutzwaldi tn. poolses seinas uks.

Sisestatud: 14.09.2018.

Ajalugu


1930. aastate alguseks võimaldas Eesti Vabariigi majanduslik areng valitsusel ehitustegevusele rohkem tähelepanu pöörama hakata, varasemast enam päevakorda tõusid hädavajaduse asemel elanike heaolu ning linnade-asulate välisilme parandamise kaalutlused. Elamuehitus vohas linna äärealadel, enamik uushoonestusest olid endiselt agulilaadsed puumajad. Seda häbenedes võttis linna ehituspoliitika suuna mitmekorruselistele kivist kortermajadele. Linna süda oli kiviehituspiirkonnaks määratud juba sajandi algaastail, nüüd seati eesmärgiks kiviehitusrajooni laiendamine. Kvaliteetse uushoonestuse eelisarendamiseks linn ise enamasti suuteline ei olnud, selleks motiveeriti ja kohustati mitmeti aga kruntide omanikke. Praegu kesklinna alla kuuluv Raua asum oli 1920. aastatel veel selle ääreala, kuid kujunes järgneval aastakümnel üheks kiiremini arenevaks piirkonnaks, kuhu ülejäänud linnale eeskuju näitavaid kivihooneid kavandasid Eesti tollased tipparhitektid (nt. Raua tn. 25–35 umbsopp). Lisaks materjalile näitas nende uuenduslikkust moodne ilme; sammu moodsuse suunas tähistas materjalikasutus: betoon, klaas, teras. Suuremaid, kivist 4-kordseid üürimaju hakkas Raua ja Kreutzwaldi tn. kanti kerkima 1910. aastatel. Mõneti perifeerset staatust kesklinna suhtes kinnitas seegi, et igal järgmisel projektil esineb variatsioone tänavanimedes. Kreutzwaldi tn. kandis tollal Romanovi, Faehlmanni (Fählmanni) tn. Pavlovi nime, kohati on kavandatavate hoonete asukohta seletatud politseiaia järgi. Nii on tolleaegsetele projektidele kõnesoleva ansambli tähistuseks 1920. aastate algul märgitud "Romanowi-Pawlowi tänava nurk", kohati ära toodud ka Politseiaia lähedus. Hilisem Gonsiori tn. esines elamugrupi projektidel alles nimetuse all "projekteeritav tänav". Tänase Faehlmanni ja Kreutzwaldi tn. nurga ümber koondunud elamute grupp esindab hästi Eesti 1920.–1930. aastate arhitektuuri erinevaid palgeid. Ühest küljest on esimesena püstitatud hoonete näol olemas uhked näited n.-ö. esindustraditsionalismist (kõrge kelpkatus, tiheda ruudustikuga aknad, rohkelt liigendavaid dekoorielemente ja eenduvaid pindu), kombineeritud laenudega erinevatest ajaloolistest stiilidest: ansambli hoonetes on vihjeid renessansile, barokile, klassitsismile, kuid mahtudelt on korterelamud kaasaegsed. Teisalt on ansambli hilisemates elamutes (Kreutzwaldi 15/Faehlmanni 1, samuti Kreutzwaldi 19 Gonsiori tn. poolne osa ning Gonsiori 25) tunda ka puhtaid geomeetrilisi vorme armastava funktsionalismi mõju (lame katus, suured aknad, siledad krohvitud pinnad), mis hakkas Eesti ja ennekõike Tallinna arhitektuuri vaikselt sisenema 1920. aastate teisel poolel. Kuigi grupp oli kujunenud hoone haaval, mitte tervet ala hõlmava planeeringu alusel, vastavad ansambli majad hästi uutele linnaehituslikele nõuetele (ühtne kõrgus, sarnased mahud, katusekalle jne.), lisaks esineb naabermajadel mitmel juhul sarnaseid dekoorimotiive, mis eeskätt ühe ja sama arhitekti teene (Herbert Johanson). Tähelepanuväärselt on tegu võrdsete omanike koondumisel ja ühistellimusel valminud hoonetega, mitte ühele omanikule kuuluvate üürimajadega, kusjuures korterid võisid kuuluda nii elanikule kui olla ühingu ühisomandis (st. väljaüüritavad). Rea kõrvutiasuvate majade taga on omaaegse nimega "wäikekorterite ehitus-ühing Tare", asutatud 1923. aastal. Ansamblisse kuuluvad tänase aadressiga Faehlmanni 4, Faehlmanni 2/Kreutzwaldi 17, Kreutzwaldi 19 (kõik kavandanud Herbert Johanson), Gonsiori 25 ja Faehlmanni 1/Kreutzwaldi 15 (mõlemad arhitekt Elmar Lohk). Viies majas oli kokku ligi sada korterit. "Tare" põhikirja järgi oli ühingu eesmärgiks max. 4-toaliste odavate väikekorterite ehitamine. Elanikeks olid enamasti edukad inimesed erinevatelt edumeelsetelt aladelt, sh. rida arste, meremehi, ärimehi, intelligente. Ka elutingimuste poolest on tegu väga luksuslike majadega – valdavalt ehitati Tallinnas 1920. aastatel 1–2-kordseid köök-tubadega puumaju, 1930. aastatel ka juba veidi suuremate tööliskorteritega nn. Tallinna tüüpi maju, kus harva oli korteris sees aga nt. vannituba. Ehitusjärgselt olid ümbritsevad tänavad liiva ja mulla kattega, 1932. aastal sillutati Kreutzwaldi ja Faehlmanni tn. nurk väikeste munakividega, mille vahel killustik ja peal kruus. Juba 1927. aastal kavandati välisuste ette paeplaatidest kõnniteid ja asfalteeritud alasid.

Sisestatud: 15.09.2010.