Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Elamu F.R.Kreutzwaldi t. 19, 1932.a .
Mälestise registri number 8136
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 24.10.1997
Registreeritud 24.10.1997
Mälestise vana number 933k
Liigitus ehitismälestis
Ehitisregistri ehitis elamu (101025112)

Inspekteerimised(3)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 09.03.16

Menetleja: TLPA muinsuskaitse osakonna peaspetsialist, Timo Aava

Märksõna(10)

Ehitised, Kompleksid, Elamukompleks, Elamu, Korterelamu, Ehitiste liigid, Elamu, Korterelamu, Ehitusperioodid, 1918-1939.

Mälestise tunnus


Arhitektuurimälestis Kreutzwaldi 19 kuulub haruldaselt terviklikku, ümber Faehlmanni ja Kreutzwaldi tänava nurga koondunud samal ajal valminud ja sarnases laadis esinduslike korterelamute ansamblisse, mis ehitati väikekorterite ehitusühingu "Tare" tellimusel ja kahe arhitekti (Herbert Johanson, Elmar Lohk) kavandamisel. Üksikehitisena väärtuslik kui 1930. aastate kodanliku korterelamu hästi säilinud näide.

Sisestatud: 15.09.2010.

Mälestise kirjeldus


Elamu koosneb kahest eri kõrguse ja ilmega mahust: madalamale, 4-korruselisele hooneosale liitub Gonsiori tn. suunas kõrgem, 6-korruseline maht. 4-kordne majaosa moodustab elamu põhjaosa, Gonsiori tn. poolne 6-kordne – lõunaosa. Hoone on kokku ehitatud samuti Johansoni kavandatud naabermajaga Faehlmanni 2/Kreutzwaldi 17 (1925, laiendatud 1932); Johansonile omaselt on kõrvalmaja projektil ära toodud – see on 4-kordse mahuga sama kõrge fassaadiga, kusjuures majade vormikas karniis on nii tänava kui hoovi pool ühesugune ja jätkub sujuvalt naabermajal. Mõlema majaosa fassaad on Kreutzwaldi tn. pool nelja aknarea laiune. 4-kordne majaosa on varasema traditsionalistlikus laadis hoonestusega sarnaselt kõrge viilkatusega ja väljaehitatud katusealuse korrusega. 6-kordne majaosa aga pigem funktsionalistlikus laadis ja madala kelpkatusega, mis pidi tänavatasandilt vaadeldes jätma lamekatuse mulje (lamekatust ei suudetud Eestis 1930. aastail tehnilistel põhjustel veel realiseerida, ent seda moodsas arhitektuuris armastatud võtet püüti siiski mingil moel jäljendada). 6-kordne maht jätkus projektil paralleelselt Gonsiori tänavaga, jagunedes kolmeks trepikojaks, millest tagumise osas (praeguse Gonsiori 25 pool) oli hoone 5-korruseline. L-kujulise plaaniga maja mõlemad otsaseinad kulgesid projektil krundi omaaegsest piirist lähtuvalt viltu, tekitades põneva kujuga siseruume. 6-kordsest tiivast on teostatud vaid Kreutzwaldi tn. äärde jääv kolmandik (projekti teostamine pooles mahus otsustati "Tare" koosolekul juba 1931. aastal). 4- ja 6-kordset majaosa ühendavaks jooneks on ühesugused välisuksed: 2-poolsed puidust tiibuksed, suure püstaknaga ja uste alaosas reljeefse rosetimotiiviga. Ilmselt on tegu esialgse lahendusega, mis töötati välja ehitamise käigus, kuigi projektil on näidatud ukseavast kitsamad ühepoolsed uksed, mis jaotunuks horisontaalselt kolmeks võrdseks osaks. Mõlema ukse kohal framuug, mida vertikaalselt poolitab reljeefse rosetiga poolkettast välja kasvav kitsas liist. 4-korruselise mahu välisuks on kahe keskmise aknarea vahel, fassaadi keskel, ning astub seinapinnast sissepoole nii, et selle kahele küljele jäävad üle n.-ö. mahalõigatud nurga diagonaalselt kulgevad aknad. Fassaadi elavdab I korrusel paiknev teeninduspind, mis jääb välisuksest vasakule, Kreutzwaldi 17 poolsesse äärde, ning toob muidu sümmeetrilise fassaadi tervikilmesse nihke. Teeninduspinna aknad on suured, pea kogu seinapinda täitvad, ning nende vahel on teenindusruumil eraldi avara püstaknaga välisuks, millel suur, üle akna kulgev dekoratiivne T-kujuline metallist käepide. Kogu teeninduspinda ja trepikojaust hõlmava seinaosa kohal (s.o. 3/4 I korrusest) on väike simss/varikatus. Teenindusruumi uks on peaaegu tänava tasandil, korteritesse viiva trepikoja välisuks veidi kõrgemal; mõlema ees projektil trepp, mis kultuurkihi tõusmise ja kõnnitee ehitamise tõttu tänaseks jäänud projektil näidatust madalamaks. Soklitsoonis kõige parempoolsema aknarea all väike keldriaken, vertikaalselt poolitatud. 4-korruseline maht on tänava pool põhiosas korrapäraste aknaridadega: tervet fassaadi täidavad ühesuguse jaotusega enam-vähem ruudukujulised aknad, mille ülaosas kitsas rõhtne framuug (avatav, hinged all ääres) ja alaosas vertikaalselt kaheks jaotuvad aknapooled. Hoovipoolne fassaad on sümmeetriline. Keskse telje moodustab V korrusest veidi kõrgem trepikoda ning selle alaosas hoovipoolne välisuks: kahe tiivaga ja väikeste ruudukujuliste akendega nende ülaosas, ukse kohal varikatus. I ja II korruse ning V ja pööningkukorruse vahel trepikoja aken (vertikaalselt pooleks jagatud, ülemine alumisest poole madalam) ja vahepealsetel mademetel rõduuksed. Kesktelje mõlemal küljel pisikesed ristkülikukujulised sahvriaknad. Järgmise aknarea moodustavad läbi I–IV korruse kitsad püstise ristküliku kujulised framuugiga; V korrusel ruudukujulised vertikaalselt poolitatud aknad. 4-kordse mahu mõlemas ääres ristkülikukujulised aknad, vertikaalselt kaheks jagatud ja ülaosas kahe väikse ruuduga. Pööningukorrusel kaks pisikest poolringikujulist uuki. Soklitsoonis trepikojast 6-kordse mahu pool tihedalt kõrvuti kolm madalat keldriakent, teisel pool üks samasugune, kõik neljaks ruuduks jagatud. Kõiki I–IV korruse aknaid, v.a. välisukse paremal küljel olevat ja teeninduspinna) omi, ümbritseb tänava pool seinast kergelt eenduv ja toonilt tumedam u. 10 cm laiune riba; hoovi pool ümbritseb samasugune vöönd kõiki avasid peale sahvriakende. Välisuksest paremale jääv aken astub välisseinast kergelt sissepoole. Teeninduspinna välisukse kohal projektil u. ruudukujuline aken (nüüdseks kinni ehitatud), mida liigendavad rombideks jaotuvad diagonaalsed liistud. 4-korruselise mahu välisuksest paremale jookseb I korruse akende all simss (projektil sellest mõnikümmend cm allpool veel teine samasugune simss, mis ilmselt jäänud realiseerimata), see jätkub ka 6-korruselisel hoonemahul; sellest allapoole jääv seinaosa ülejäänust tumedam, nagu ka teeninduspinna akende alune seinaosa. Katusealuse, V korruse uugid on projektil ühe ruudukujulise, vertikaalselt poolitatud aknaga, tegelikkuses aga astub V korrus katusest mansardina välja terve 4-kordse mahu fassaadi ulatuses ning nendest eendub iga akna kohal 3-tahuline risaliit, millel igas küljes aken, keskmine teistest laiem (see, et hoone ilmes – eriti detailides – tehti ehituse käigus muudatusi, oli tollal tavaline, sest tavaliselt teostas ehituslikku järelevalvet arhitekt ise ning projektile lisati jooksvalt parandusi). Akende kohal jookseb üle risaliitide simss; risaliitide ülaääres, räästa all, karniis, mis põhiosas diagonaalselt kulgeva profiiliga. Risaliitide vahele jäävat püstise ristküliku kujulist heledamat seinapinda kaunistab eenduv ristkülikumotiiv. Risaliidid ja nendevahelise pinna ülaosa helehalliks värvitud. V korruse hoovipoolne külg moodustub pea kogu seina laiusest väljaastest, mis hoovifassaadiga enam-vähem samal tasapinnal. 4-korruselise mahu tänavaga paralleelse harjaga viilkatuses neli korstent. Mahu mõlemas ääres jookseb naaberfassaadi visuaalselt eraldav vihmaveetoru (ka projektil näidatud); mansardkorruse tahkrisaliitide vahelisel pinnal kulgevad vihmaveetorud T-kujuliselt. 6-korruseline maht on, nagu öeldud, teostatud vaid osaliselt. Projektil jätkus hoonemaht piki Gonsiori tn. veel enam kui poole võrra, kusjuures Gonsiori tn. poole pidi tulema kaks sissepääsu; praeguse Gonsiori 25 poolse trepikoja osas 5-korruseliseks muutuva mahu peale oli kavandatud avar terrass – osalt metallpiirdega, osalt kivirinnatisega. Teostatud kujul on majaosa mõlemat pidi nelja aknarea laiune. Mahu räästa all jooksev karniis moodustub reast astmetest, mida katkestavad tihedalt paiknevad konsoolid; karniis kulgeb ümber mahu ka hoovi pool, kuid mitte Gonsiori 25 poolses seinas, eendudes kahel pool jõuliselt seinast, tähistades projektil jätkuma pidanud fassaade (5-korruselise osa karniis olnuks tagasihoidlikum). Majaosal on neli korstent. Sissepääs on Kreutzwaldi tn. poolse fassaadi keskel, kahe keskmise aknarea vahel, ning astub seinapinnast sissepoole nii, et selle kahele küljele jäävad üle n.-ö. mahalõigatud nurga diagonaalselt kulgevad aknad, mis astuvad seinapinnast kergelt sissepoole. Välisukseni viib kivitrepp. Ukse ja sellega külgnevate akende kohal eendub simss/varikatus. Samamoodi pidi lahendatama kaks ülejäänud sissepääsu. 6-kordse hoonemahu korrapäraste ridadena paiknevate akende jaotus on samasugune 4-kordse mahu omadega: alaosas vertikaalselt kaheks jaotatud ja kitsa rõhtsa framuugiga, kuid nendevahelisel liistul dekoratiivsete horisontaalsüvendite rida. Soklitsoonis aknaridadega kohakuti (v.a. sissepääsu kõrval) väiksed vertikaalselt poolitatud keldriaknad. Kõiki Kreutzwaldi ja Gonsiori tn. poolseid aknaid ümbritseb kergelt eenduv heledam u. 10 cm laiune riba. I korruse akende all jookseb tänavaäärsetel seintel simss (projektil sellest allpool ka teine samasugune simss), millest allapoole jääv seinaosa tumedam. Hoovipoolne välisuks traditsionalistlikus laadis: tahveluks, mille ülaosas väike ruudukujuline diagonaallistudega aken. Selle kohal I ja II korruse ning VI ja pööningkukorruse vahel trepikoja aken (vertikaalselt pooleks jagatud, ülemine alumisest madalam) ja vahepealsetel mademetel rõduuksed. Neist Gonsiori 25 poole jääb I–V korrusel tihedalt kõrvuti kaks rida kitsaid püstise ristküliku kujulisi framuugiga aknaid; VI korrusel samal teljel üks laiem aken, alaosas vertikaalselt poolitatud, ülaosas rõhtsa framuugiga (soklitsoonis samal joonel madal aken, neljaks ruuduks jagatud). I–V korrusel neist veelgi Gonsiori 25 pool imekitsad sahvriaknad (IV korrusel kinni müüritud); VI korrusel samasugused trepikoja mõlemal küljel. 4-kordse mahu pool, Kreutzwaldi tn. vastasseinas hoovi pool rida kitsaid sahvri- ja ristkülikukujulisi köögiaknaid, viimased vertikaalselt kaheks jagatud ja ülaosas kahe väikse ruuduga. Ka Gonsiori 25 poolsesse seina tekitatud avaused: III–VI korrusel seina keskosas kõrvuti kaks pisikest püstise ristküliku kujulist akent. Pööningukorrusel nendega kohakuti kaks ümarakent. Lisaks välisele moodsusele oli 1920.–1930. aastate esinduslike kortermajade enamjaolt tunnuslik kõrge ehituskvaliteet, üsna ruumikad ja valgusküllased korterid, head sanitaartingimused (tualett ja kohati isegi vannituba igas korteris), uhked viimistlusmaterjalid (näiteks kõigis tubades puitparkett). Avar trepikoda läbib I korrusel mõlemas mahus kogu maja ja kulgeb hoovipoolsel küljel. 6-korruselise mahu teostatud osas on trepikoda I korrusel L-kujuline ning eriti ruumikas; trepi tänavapoolsel küljel korteriesist eraldavas kiviseinas dekoratiivne ümarkaarne ava (projektil masajas ümarsammas). I korruse tänavapoolset trepikäiku eraldab ülejäänud trepikojast mõlemal juhul kahe tiivaga puidust vaheuks kõrgete püstakende ja alaosas reljeefsete medaljonidega. Trepikodade põrand I korrusel ja ka välisuste ees laotud keskosas malelauamustris beežikas-valgetest ja pruunidest ning äärtes pruunidest põrandakividest, mis omakorda koosnevad pisikestest mosaiiksetest tükkidest. Trepimademetel kiviparketi asemel must-valge terratso-marmoreering. Trepiastmed paekivist; trepi metallpiire püstvarbadega, käsipuu puidust. Kõigis neljas kavandatud trepikojas oli ette nähtud tollal elumajades äärmiselt luksuslik element – lift, mis kahes olemasolevas trepikojas ka teostatud ja töökorras (Gonsiori tn. pool tähelepanuväärselt säilinud esialgne uhke puidust kattega siseviimistlus). Trepikoja hoovipoolses seinas avanevad korruste vahelistelt trepimademetelt rõdud, püstvarbadest metallpiirdega; 6-kordse majaosa rõdu Gonsiori tn. vastasseinas (projektil täitis see terve omavahel nihkes oleva 6- ja 4-korruselise mahu vahele jääva sisseaste, kulgedes korteri- ja sahvriakna ees). Rõdule viivad kitsad kahepoolsed puidust tiibuksed, suurte akendega, alaosas ühe tahvliga; ukse kohal avar framuug. 4-korruseline majaosa jaguneb I korrusel suurte aknavitriinidega teenindusruumiks, kuhu pääses vaid otse tänavalt, ja kaheks korteriks – 1- ja 3-toaline. II–V korrusel kolm 2-toalist korterit, mõnes neist köök projektil toa ühes nurgas. Katusealusel V korrusel korterid sama plaaniga, kuid veidi väiksemad (projektiga võrreldes on tänavaäärseid tube suurendatud ka laiendatud uukide võrra). 6-korruselises majaosas igal korrusel kolm korterit: kaks 2-toalist ja 3-toaline. II–VI korruse Kreutzwaldi tn. poolsed korterid I korruse trepikoja arvelt veidi suuremad. Kahe teostamata trepikojaga oleks igal korrusel lisandunud veel 4–6 korterit, sõltuvalt korrusest. Kahe väljast erineva hoonemahu korterid olid siselahenduselt kavandatud sarnastena. Pea kõigis korterites olemas kokkuehitatud vannituba ja tualett ("vann ühes klosetiga", v.a. üks korter I korrusel, kus ainult tualett – viimane oli ilmselt mõeldud kojamehe ja kütja korteriks – majal oli oma katlamaja ja keskküttesüsteem), kohati pidi neid valgustama seina ülaosas olev siseaken. Köök enamasti koos omaette aknakesega sahvriga. Mõnes korteris mitu esikut; esineb panipaiku, sisseehitatud kappe; elutoaseinas nišše, alkoove. Mitmes korteris kaht voodit või laia abieluvoodit mahutav magamisnurk ülejäänud toast vaheseina ja nt. kardinaga eraldatud. Suuremates korterites köögi kõrval voodinišiga teenijatoad. Jäetud võimalus ühe toa eraldi kasutusele andmiseks allüürnikule. Käesolevas majas mõned kõrvutiasuvad korterid juba maja valmides üheks suureks korteriks kokku ehitatud. Keldris asus pesuköök (et pesupesemisega seotud toimingud ei segaks pererahva tegemisi). 6-kordse mahu tagumisest tänavapoolsest nurgast lähtub Gonsiori 25 nurgani kulgev kivist vundamendi ja postidega kõrge piire, postide vaheline osa metallvarbade ja nende kohal dekoratiivse paisutusega; piirdeaia keskosas värav. Gonsiori tn. poolsele majapoolele liitub Gonsiori 25 poolsel küljel pisike eraldi katastrinr.-ga hilisem juurdeehitus – garaaž (78401:113:1420, Gonsiori 23a). 1934. aastal toimus valmivas majas tulekahju, milles kannatas eriti katus ja pööning; ülesehitamist-restaureerimist juhatas arhitekt Tõnis Mihkelson, kes on ka ise samas majas elanud. 1940. aastatel jagati "Tare" võrdlemisi suured korterid enamasti mitme pere ühiskorteriteks. Elamu keldrisse (samuti naabermajade Kreutzwaldi 17/Faehlmanni 2 ja Faehlmanni 4 keldrisse) ehitati sel ajal kohalike ja ümberkaudsete majade elanike tarbeks välja pommivarjendid. Sõja ajal said kõik "Tare" majad raskeid kahjustusi, korduvalt purunesid enamike tänavaäärsete tubade aknad, kohati ka katused. 1944. aastal muudeti "Tare" elamuehituslikuks kooperatiiviks, mis tegutses 1949. aastani.

Sisestatud: 14.09.2018.

Mälestise ajalugu


1930. aastate alguseks võimaldas Eesti Vabariigi majanduslik areng valitsusel ehitustegevusele rohkem tähelepanu pöörama hakata, varasemast enam päevakorda tõusid hädavajaduse asemel elanike heaolu ning linnade-asulate välisilme parandamise kaalutlused. Elamuehitus vohas linna äärealadel, enamik uushoonestusest olid endiselt agulilaadsed puumajad. Seda häbenedes võttis linna ehituspoliitika suuna mitmekorruselistele kivist kortermajadele. Linna süda oli kiviehituspiirkonnaks määratud juba sajandi algaastail, nüüd seati eesmärgiks kiviehitusrajooni laiendamine. Kvaliteetse uushoonestuse eelisarendamiseks linn ise enamasti suuteline ei olnud, selleks motiveeriti ja kohustati mitmeti aga kruntide omanikke. Praegu kesklinna alla kuuluv Raua asum oli 1920. aastatel veel selle ääreala, kuid kujunes järgneval aastakümnel üheks kiiremini arenevaks piirkonnaks, kuhu ülejäänud linnale eeskuju näitavaid kivihooneid kavandasid Eesti tollased tipparhitektid (nt. Raua tn. 25–35 umbsopp). Lisaks materjalile näitas nende uuenduslikkust moodne ilme; sammu moodsuse suunas tähistas materjalikasutus: betoon, klaas, teras. Suuremaid, kivist 4-kordseid üürimaju hakkas Raua ja Kreutzwaldi tn. kanti kerkima 1910. aastatel. Mõneti perifeerset staatust kesklinna suhtes kinnitas seegi, et igal järgmisel projektil esineb variatsioone tänavanimedes. Kreutzwaldi tn. kandis tollal Romanovi, Faehlmanni (Fählmanni) tn. Pavlovi nime, kohati on kavandatavate hoonete asukohta seletatud politseiaia järgi. Nii on tolleaegsetele projektidele kõnesoleva ansambli tähistuseks 1920. aastate algul märgitud "Romanowi-Pawlowi tänava nurk", kohati ära toodud ka Politseiaia lähedus. Hilisem Gonsiori tn. esines elamugrupi projektidel alles nimetuse all "projekteeritav tänav". Tänase Faehlmanni ja Kreutzwaldi tn. nurga ümber koondunud elamute grupp esindab hästi Eesti 1920.–1930. aastate arhitektuuri erinevaid palgeid. Ühest küljest on siin olemas uhked näited n.-ö. esindustraditsionalismist (kõrge kelpkatus, tiheda ruudustikuga aknad, rohkelt liigendavaid dekoorielemente ja eenduvaid pindu), kombineeritud laenudega erinevatest ajaloolistest stiilidest: ansambli hoonetes on vihjeid renessansile, barokile, klassitsismile, kuid mahtudelt on korterelamud kaasaegsed. Teisalt on ansambli hilisemates elamutes (Kreutzwaldi 15/Faehlmanni 1, samuti Kreutzwaldi 19 Gonsiori tn. poolne osa) tunda ka puhtaid geomeetrilisi vorme armastava funktsionalismi mõju (lame katus, suured aknad, siledad krohvitud pinnad), mis hakkas Eesti ja ennekõike Tallinna arhitektuuri vaikselt sisenema 1920. aastate teisel poolel. Kuigi grupp oli kujunenud hoone haaval, mitte tervet ala hõlmava planeeringu alusel, vastavad ansambli majad hästi uutele linnaehituslikele nõuetele (ühtne kõrgus, sarnased mahud, katusekalle jne.), lisaks esineb naabermajadel mitmel juhul sarnaseid dekoorimotiive, mis eeskätt ühe ja sama arhitekti teene (Herbert Johanson). Tähelepanuväärselt on tegu võrdsete omanike koondumisel ja ühistellimusel valminud hoonetega, mitte ühele omanikule kuuluvate üürimajadega, kusjuures korterid võisid kuuluda nii elanikule kui olla ühingu ühisomandis (st. väljaüüritavad). Rea kõrvutiasuvate majade taga on omaaegse nimega "wäikekorterite ehitus-ühing Tare", asutatud 1923. aastal; need on tänase aadressiga Faehlmanni 4, Faehlmanni 2/Kreutzwaldi 17 ja Kreutzwaldi 19 (kõik kavandanud Herbert Johanson); lisaks Gonsiori 25 ja Faehlmanni 1/Kreutzwaldi 15 (mõlemad arhitekt Elmar Lohk). Viies majas oli kokku ligi sada korterit. "Tare" põhikirja järgi oli ühingu eesmärgiks max. 4-toaliste odavate väikekorterite ehitamine. Elanikeks olid enamasti edukad inimesed erinevatelt edumeelsetelt aladelt, sh. rida arste, meremehi, ärimehi, intelligente. Hoonetel oli avar ühine õu, mis esialgu jaotus pesukuivatus-, kivikattega pallimängu- ning liivakastide ja pinkidega rohealaks, tänaseks on aga suuresti asfalteeritud ja kasutusel parkimisalana. Ka elutingimuste poolest on tegu väga luksuslike majadega – valdavalt ehitati Tallinnas 1920. aastatel 1–2-kordseid köök-tubadega puumaju, 1930. aastatel ka juba veidi suuremate tööliskorteritega nn. Tallinna tüüpi maju, kus harva oli korteris sees aga nt. vannituba. Ehitusjärgselt olid ümbritsevad tänavad liiva ja mulla kattega, 1932. aastal sillutati Kreutzwaldi ja Faehlmanni tn. nurk väikeste munakividega, mille vahel killustik ja peal kruus. Juba 1927. aastal kavandati välisuste ette paeplaatidest kõnniteid ja asfalteeritud alasid. Kahest kõrvuti paiknevast ja eriilmelisest kokkuehitatud majaosast koosneva korterelamu Kreutzwaldi 19/Gonsiori 23 on kavandanud 1932. aastal arhitekt Herbert Johanson. Maja eellooks oli korteriomanikkude ühingu "Turris" märtsis 1923 esitatud palve arhitekt Erich Jacoby ja insener A. Huene kavandatava 6-kordse kivist elumaja ehitamiseks Kreutzwaldi 17 külge. Esialgse projekti järgne kõrge kelpkatusega 5-kordne kivimaja sobitunuks ansambli esimeste hoonetega (Kreutzwaldi 15, Kreutzwaldi 17/Faehlmanni 2, Faehlmanni 4) hästi kokku: L-kujulise plaaniga maja Kreutzwaldi tn. äärne tiib olnuks veidi kitsam kui praegune kahest hoonemahust koosnev, jätkudes pikalt praeguse Gonsiori tn. pool. Kuid "Tare" rahaliste raskuste ja mitmete asjaolude kokkulangemise tõttu jäi see, nii välis- kui siselahenduselt küllaltki suurejooneline projekt (fassaadil rohkelt dekoorimotiive; suured 4–5-toalised korterid, kõigis teenijatuba, kusjuures pererahva ja teenija liikumine ka korteri sees teineteisest rangelt eraldatud) realiseerimata. Tegelikkuses Johansoni kava järgi teostatud maja Kreutzwaldi 19 valmis 1932./1933. aasta vahetusel (esimesed elanikud kolisid sisse enne lifti ja ülemiste korruste trepi valmimist).

Sisestatud: 15.09.2010.