Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Elamu Raua t. 27, 1934. a.
Mälestise registri number 8209
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik ehitismälestis
Arvel 30.10.1997
Registreeritud 30.10.1997
X-koordinaat 543538.81
Y-koordinaat 6589001.65
Mälestise vana number 969k
Ava kaardil

Paikvaatlused(5)

Seisund: hea

Paikvaatluse kuupäev: 22.03.20

Menetleja: Tallinna Linnaplaneerimise Ameti eritingimuste spetsialist, Oliver Orro

Märksõna(10)

Ehitised, Kompleksid, Elamukompleks, Elamu, Korterelamu, Ehitiste liigid, Elamu, Korterelamu, Ehitusperioodid, 1918-1939.

Mälestise tunnus


Arhitektuurimälestis Raua t. 27 kuulub haruldaselt terviklikku funktsionalismimõjuliste korterelamute ansamblisse Raua põiktänaval, mis planeeriti (arhitekt Anton Soans) ja ehitati kompaktse grupina 1932–36 viie silmapaistva arhitekti poolt. Tegu on arhitekt Johann Ostrati kavandatud majaga. Üksikehitisena terviklikult säilinud üldmahu ja paljude originaaldetailidega esindusliku modernistliku korterelamu näide.

Sisestatud: 15.03.2010.

Kirjeldus


Elamus Raua 27 olid ruumikad korterid. I korrusel 2 suurt korterit: 3- ja 5-toaline. Kogu madalamat hoonemahtu täitva 5-toalise korteri väikseim, köögi kõrval paiknev tuba ilmselt kavandatud teenijatoaks. II korrusel projektil kolm 3-toalist korterit, millest kahe väiksema pisike tuba näib samuti olevat kavandatud teenija tarbeks. III korrusel 2 korterit, neist 3-toaline sama plaaniga kui kahel eelmisel korrusel (1935. aasta projektil on kahe Raua sauna poolse toa vahelist ukseava oluliselt laiendatud, nii et neid on võimalik kasutada ühe suure toana, tollal armastatud võte); korruse teine korter on 2-toaline. Ilmselt tehti juba ehituse käigus põhiplaanis ka väiksemaid muudatusi. Tegelikud korteriplaanid erinevad kohati projektist (seejuures mõlemast, omavahel detailides erinevast variandist). Nt. madalama hooneosa Raua t. poolse seina ääres on II korruse kolm tuba anfilaadisarnaselt reas (nagu I korrusel), kuid projektil kuulub ümara nurgaga tuba kõrvalkorteri juurde. Sageli oli tolleaegsetes majades jäetudki võimalus vaheseinade või uste lisamisega tube korterite vahel ümber mängida. Projektile on millalgi nõukogude ajal tehtud arvukaid venekeelseid parandusi, arvutusi, märkusi jms. Hoonetega koos kavandas enamus raua umbsoppi maju projekteerinud arhitektidest spetsiifilise, konkreetse maja juurde kuuluva piirdeaia, mille osasid võib näha ka ajaloolistel fotodel, aga tegelikkuses on mitmed neist asendatud uutega. Ka maja Raua 27 juurde on arhitekt Ostrat ette näinud silikaatkivist vundamendi ja postidega aia, mille puitosad on kujutatud ažuursetena, vertikaalsete avadega. Piirde taastamise soovi korral võiks aluseks võtta just selle, elamu projektil näidatud lahenduse.

Sisestatud: 14.09.2018.

Ajalugu


1930. aastate alguseks võimaldas Eesti Vabariigi majanduslik areng valitsusel ehitustegevusele rohkem tähelepanu pöörama hakata, varasemast enam päevakorda tõusid hädavajaduse asemel elanike heaolu ning linnade-asulate välisilme parandamise kaalutlused. Elamuehitus vohas linna äärealadel, enamik uushoonestusest olid endiselt agulilaadsed puumajad. Seda häbenedes võttis linna ehituspoliitika suuna mitmekorruselistele kivist kortermajadele. Linna süda oli kiviehituspiirkonnaks määratud juba sajandi algaastail, nüüd seati eesmärgiks kiviehitusrajooni laiendamine. Kvaliteetse uushoonestuse eelisarendamiseks motiveeriti ja kohustati mitmeti kruntide omanikke. Praegu kesklinna alla kuuluv Raua asum oli 1920. aastatel veel selle ääreala, kuid kujunes järgneval aastakümnel üheks kiiremini arenevaks piirkonnaks, kuhu ülejäänud linnale eeskuju näitavaid kivihooneid kavandasid Eesti tollased tipparhitektid. Lisaks materjalile näitas nende uuenduslikkust moodne ilme. Modernistliku arhitektuuri ühe liinina oli 1920. aastatel Euroopas esile tõusnud puhtaid geomeetrilisi vorme armastav ja liigse dekoori hüljanud funktsionalism. Lisaks askeetlikule vormile tähistas sammu moodsuse suunas materjalikasutus: betoon, klaas, teras. Majade välisilmet hakkasid kujundama lamedad katused, suured aknad ja siledad krohvitud pinnad. Funktsionalism hakkas Eesti, ja ennekõike Tallinna arhitektuuri vaikselt sisenema 1920. aastate teisel poolel, kuid enamasti üksikute hoonete näol. Esimeseks teadlikuks funktsionalismi näiteks loetakse Herbert Johansoni kavandatud villat Toompuiestee 6 (1929). Mitmeti annab funktsionalismiga siduda Raua tänava umbsoppi (tolleaegsetes dokumentides kohtab selle põiktänava kohta nimetust umb- või põikuul), mis on Tallinna ainus terviklikku modernistlikku miljööd pakkuv linnaruumi lõik ning mõjub moodsana ka 75 aastat hiljem. Raua t. umbsopp arenes linnale pärandatud suurele krundile – kogu elumajade grupp, praeguste numbritega 25–35, kandis 1930. aastate algul numbrit 24, kuid esineb mõni aasta hilisematel ehitusprojektidel juba nr. 31 ja 33 all. Tervik valmis jupphaaval: 1932–33 tegi arhitekt Anton Soans tükeldatud krundile üldplaneeringu, pakkudes protsessi käigus välja mitmesuguseid lahendusi (Soansi Raua 24 kinnistu tükeldamise ja hoonestamise muutmise kava ühe variandi järgi oli ette nähtud hoone ka põiktänava sissesõidu kohale, nii et praegused Raua 25 ja 35 olnuks üks maja, millele liitub tagaküljel nüüdne Raua 33). Üksikud hooned kavandasid järgnevatel aastatel (1933–36) lisaks arhitektid Richard Falkenberg, Johann Ostrat, Villem Seidra (tollal Seideman) ja Artur Vetemaa (tollal Veedeman). Ehkki selle umbsopi hoonete ansamblit on tavaks saanud väärtustada funktsionalistliku tänavaruumi näitena, on geomeetriliste mahtudega mängivat lõpptulemust mitmeti põhjust võrrelda nii art déco kui funktsionalismi paremikuga. Seda rõhutavad eenduvad mahud, ümarnurgad ja akende vahelise pinna eristamine värviga, justkui lintakna motiiviga mängides. Kui Soans oli sellist "katkestatud" hoonestust ja madalamate mahtude eendumist ette näinud mõlemal pool tänavat, eesmärgiga pakkuda alternatiivi tavapärasele hoonestusviisile, muuta tänavat avaramaks ja valgusküllasemaks, siis tegelikkuses realiseerus nii vaid umbtänava kesklinnapoolne külg. Kadriorupoolsed majad on kogukamad ning vähem liigendatud. Soansi ühe lahenduse järgi pidi Raua 35 peegeldama vastasoleva maja, Raua 25 madalamat hooneosa – korruste arvu pole määratud, kuid plaanil torkab silma samasugune ümara nurgaga rõdu ja sellele liituv maht; samal põhimõttel pidi Raua 33 peegeldama Raua 27 madalamat hooneosa, kusjuures Soansi üldplaneeringul pole kumbki näidatud ümara nurgaga. Anton Soans kavandas ise nurgapealse maja Raua 25 tänavale avaneva äripinnaga. Selle, grupi esimesena valminud maja projekt on 1933. aasta lõpust. Esimeste seas valmis aastail 1934–35 ka Raua 27 projekt, arhitekt Johan(n) Ostrat. Kokkuehitatud majade 29 ja 31 projektid on aastast 1936, esimese arhitekt Richard Falkenberg ja teisel Karl Tarvas (tollal Treumann). Hoone Raua 35 projekt on 1934. aasta lõpust, arhitektid Artur Vetemaa ja Villem Seidra, see on kokku ehitatud Vetemaa 1935. aastal kavandatud naaberelamuga Raua 33. Arhitektuurimälestis Raua 27 (tollase aadressiga Raua 31a, esimestel projektidel on majanumbri koht tühjaks jäetud, ilmselt lõpliku numeratsiooni puudumise tõttu) on kivist elumaja, kokku ehitatud naabermajaga Raua 29. Hoone 3-kordse põhikehandi Raua t. poolsele nurgale liitub 2-kordne ümardatud nurgaga maht. Peasissepääs põhikehandi põiktänava poolses seinas, selle ees läbi madalama hooneosa I korruse tasandi sügava mademeniššiga kivitrepp, mademenišši naabermaja (Raua 29) poolne külgsein tollal moodsa võttena avatud, nii et moodustub pool-lahtine tuulekoda. Moodsa lamekatuse imiteerimiseks (päris lamekatust ei saanud meie kliimas toona tavaliselt ehitada) on valitud väga madalakaldeline katus, kattematerjaliks projektil plekk. Krohvitud fassaad hetkel beežikas-kollaseks, sokkel halliks värvitud. Sokkel seinaga samal tasapinnal, kuid madalama mahu osas ja tagaküljel astub sokli ülaäär dekoratiivsel kaalutlusel u. 10 cm ulatuses sissepoole. Välisseina ülaääres eendub järsu astmena karniis. Esimene projekt on 1934. aasta suvest, järgmise aasta algul on arhitekt Johann Ostrat ise teinud muudatusprojekti, millega lisati põiktänava poolse fassaadi paremasse äärde läbi II ja III korruse kõrguv ümarerker. Erkeri kohale jääv seinaosa ülejäänud seinast mõnekümne cm võrra kõrgem, nii et varjab katuse täielikult. Erkeri ülaääres madal metallpiire. Fassaadiavade paiknemine ja jaotus on mänglev, nt. akende kujus esineb hulk variatsioone. Erkeri all on lai 3-osaline, erkeri kohal ruudukujuline aken, erkeri enda aknad vertikaalselt 4 võrdseks osaks jaotatud. Erkeri kõrval ruudukujuliste akende rida, III korrusel avaneb veel 2 samasugust akent madalama hooneosa kohale. Ruudukujuliste akende vahejoonel on pööninguruumi pisikesed ümaraknad, mis korduvad Raua t. poolsel küljel. Peaukse kohal olevas madalama hoonemahu seinas lai, 3 võrdseks osaks jaotatud aken (1934. a. projektil selle koha peal 2 pisikest akent). Lisaks muutis arhitekt 1935. aasta projektiga III korruse Raua t. poolsete akende paiknemist (varasema 2 ruudukujulise akna asemel ühtses raamistuses 3 akent: 2 äärmist 2 aknapoolega ja keskmine ühega). 2-kordse mahu ümaras nurgas on vertikaalselt 4 võrdseks osaks jagatud aken, selle mõlemal küljel laiad aknad. Raua sauna poolses küljes on nii 2- kui 3-kordse hoonemahu välisnurga mõlemal küljel ruudukujulised aknad. Kohati lähestikku või kahel pool nurka asetsevate korteriakende vaheline seinapind valgeks värvitud, astudes seejuures paari cm võrra seinast sissepoole, mängides nii funktsionalistlikus arhitektuuris levinud lintakna motiiviga (pikki horisontaalseid lintaknaid ei suudetud Eestis 1930. aastail tehnilistel põhjustel veel realiseerida, ent seda moodsas arhitektuuris armastatud võtet püüti siiski mingil moel jäljendada). Kõrge sihvakas trepikojaaken avaneb hoovikülje kahe seina sisenurka. Selle kõrval sahvri tuulutusavad. Trepikojaakna kõrval ja Raua 29 poolses seinaosas veel üks ruudukujuliste akende rida, kusjuures esimese puhul 2 kitsast akent eraldi raamis. Soklitsoonis kõigi aknarivide all sama laiad ruudukesteks jaotatud keldriaknad (ümara nurgaakna all sellest veidi kitsam). Akende jaotus: ruudukujulised ja veidi laiemad aknad on jaotatud vertikaalselt pooleks (ühe poole ülaosas mitmel juhul väike õhuaken); laiad korteriaknad kolmeks nii, et keskmine klaas on äärmistest poole laiem (mõnel aknal on see kitsa liistuga vertikaalselt poolitatud). Välisuste ülaosas projektil kujutatud kitsas püstaken. Hoolimata peaukse avanemisest Raua põiktänavale, on trepikoda viidud hoone hooviküljele, see läbib I korrusel kogu maja. Ostrati täpsust detailides näitab projektile märgitud iga trepimarsi astmete arv – 20. Lisaks välisele moodsusele kaasnes funktsionalistliku laadiga 1930. aastate kortermajades enamjaolt kõrge ehituskvaliteet, suured ja valgusküllased korterid, sanitaartingimuste parandamine (tualett ja kohati isegi vannituba igas korteris), esinduslikud viimistlusmaterjalid, näiteks kõigis tubades puitparkett. Ka selles majas oli kõigis korterites sees tollal luksusena näiv vannituba, kusjuures enamuses vannituba ja tualett koos. Suuremalt jaolt korterites ruumikas esik, köögis sisseehitatud sahver. Mõnes korteris sisseehitatud panipaik ja esikus nagide nišš.

Sisestatud: 15.03.2010.