Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Elamu Raua t. 31, 1936. a.
Mälestise registri number 8211
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 30.10.1997
Registreeritud 30.10.1997
Mälestise vana number 969k
Liigitus ehitismälestis
Ehitisregistri ehitis elamu (101024126)

Inspekteerimised(3)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 01.04.16

Inspektor: TLPA muinsuskaitse osakonna peaspetsialist, Timo Aava

Märksõna(10)

Ehitised, Kompleksid, Elamukompleks, Elamu, Korterelamu, Ehitiste liigid, Elamu, Korterelamu, Ehitusperioodid, 1918-1939.

Mälestise tunnus


Arhitektuurimälestis Raua t. 31 kuulub haruldaselt terviklikku funktsionalismimõjuliste elamute ansamblisse Raua põiktänaval. Ansambel sündis ajavahemikus 1932–36. Terviku planeeris arhitekt Anton Soans, kompaktse grupina ehitatud hooned lisaks temale veel neli arhitekti. Kortermaja Raua 31 kavandas tollal tuntud arhitekt Karl Tarvas. Üksikehitisena on hoone ühtlasi sõjaeelse moodsa kortermaja kui hoonetüübi silmapaistev ja hästi säilinud näide.

Sisestatud: 07.09.2009.

Mälestise kirjeldus


1930. aastate alguseks võimaldas Eesti Vabariigi majanduslik areng valitsusel ehitustegevusele rohkem tähelepanu pöörama hakata, varasemast enam päevakorda tõusid hädavajaduse asemel elanike heaolu ning linnade-asulate välisilme parandamise kaalutlused. Elamuehitus vohas linna äärealadel, enamik uushoonestusest olid endiselt agulilaadsed puumajad. Seda häbenedes võttis linna ehituspoliitika suuna mitmekorruselistele kivist kortermajadele. Linna süda oli kiviehituspiirkonnaks määratud juba sajandi algaastail, nüüd seati eesmärgiks kiviehitusrajooni laiendamine. Kvaliteetse uushoonestuse eelisarendamiseks motiveeriti ja kohustati mitmeti kruntide omanikke. Praegu kesklinna alla kuuluv Raua asum oli 1920. aastatel veel selle ääreala, kuid kujunes järgneval aastakümnel üheks kiiremini arenevaks piirkonnaks, kuhu ülejäänud linnale eeskuju näitavaid kivihooneid kavandasid Eesti tollased tipparhitektid. Lisaks materjalile näitas nende uuenduslikkust moodne arhitektuurne ilme. Modernistliku arhitektuuri ühe liinina oli 1920. aastatel Euroopas esile tõusnud puhtaid geomeetrilisi vorme armastav ja liigse dekoori hüljanud funktsionalism. Lisaks askeetlikule vormile tähistas sammu moodsuse suunas materjalikasutus: betoon, klaas, teras. Majade välisilmet hakkasid kujundama lamedad katused, suured aknad ja siledad krohvitud pinnad. Funktsionalism hakkas Eesti, ja ennekõike Tallinna arhitektuuri vaikselt sisenema 1920. aastate teisel poolel, kuid enamasti üksikute hoonete näol. Esimeseks teadlikuks funktsionalismi näiteks loetakse üldjuhul Herbert Johansoni kavandatud villat Toompuiestee 6 (1929). Mitmeti annab funktsionalismiga siduda Raua tänava umbsoppi (tolleaegsetes dokumentides kohtab selle põiktänava kohta nimetust umb- või põikuul), mis on Tallinna ainus terviklikku modernistlikku miljööd pakkuv linnaruumi lõik ning mõjub moodsana ka 75 aastat hiljem. Raua t. umbsopp arenes linnale pärandatud suurele krundile – kogu elumajade grupp, praeguste numbritega 25–35, kandis 1930. aastate algul numbrit 24, kuid esineb mõni aasta hilisematel ehitusprojektidel juba nr. 31 ja 33 all. Tervik valmis jupp haaval: 1932–33 tegi arhitekt Anton Soans tükeldatud krundile üldplaneeringu, pakkudes protsessi käigus välja mitmesuguseid lahendusi (Soansi Raua 24 kinnistu tükeldamise ja hoonestamise muutmise kava ühe variandi järgi oli ette nähtud hoone ka põiktänava sissesõidu kohale, nii et praegused Raua 25 ja 35 olnuks üks maja, millele liitub tagaküljel nüüdne Raua 33). Üksikud hooned kavandasid järgnevatel aastatel (1933–36) lisaks arhitektid Richard Falkenberg, Johann Ostrat, Villem Seideman (hiljem Seidra) ja Artur Veedeman (hiljem Vetemaa). Ehkki selle umbsopi hoonete ansamblit on tavaks saanud väärtustada funktsionalistliku tänavaruumi näitena, on geomeetriliste mahtudega mängivat lõpptulemust võrreldud pigem art déco kui funktsionalismi paremikuga. Seda rõhutavad eenduvad mahud, ümarnurgad ja akende vahelise pinna eristamine värviga, justkui lintakna motiiviga mängides. Kui Soans oli sellist "katkestatud" hoonestust ja madalamate mahtude eendumist ette näinud mõlemal pool tänavat, eesmärgiga pakkuda alternatiivi tavapärasele hoonestusviisile – muuta tänavat avaramaks ja valgusküllasemaks –, siis tegelikkuses realiseerus sellisel kujul vaid umbtänava kesklinnapoolne külg. Kadrioru-poolsed majad on kogukamad ning vähem liigendatud. (Soansi ühe lahenduse järgi pidi Raua 35 peegeldama vastasoleva maja, Raua 25 madalamat hooneosa – korruste arvu pole määratud, kuid plaanil torkab silma samasugune ümara nurgaga rõdu ja sellele liituv maht; samal põhimõttel pidi Raua 33 peegeldama Raua 27 madalamat hooneosa, kusjuures Soansi üldplaneeringul pole kumbki näidatud ümara nurgaga.) Anton Soans kavandas ise nurgapealse maja Raua 25 tänavale avaneva äripinnaga (mille rolli täidab hästi praegune lillepood). Selle, grupi esimesena valminud maja projekt on 1933. aasta lõpust. Esimeste seas valmis aastail 1934–35 ka Raua 27 projekt, arhitekt Johan(n) Ostrat. Hoone Raua 35 projekt on 1934. aasta lõpust, arhitektid Artur Veedeman (hiljem Vetemaa) ja Villem Seideman (hiljem Seidra), see on kokku ehitatud 1935 arhitekt Artur Vetemaa kavandatud naaberelamuga Raua 33. Enamus selle ansambli majade arhitektidest lisas ehitusprojektile spetsiifilise, konkreetse maja juurde kuuluva piirdeaia joonised. Osaliselt on piirded jälgitavad ka ajaloolistel fotodel, praeguseks on enamus neist asendatud uutega. Arhitektuurimälestis Raua 31 (tollase aadressiga Raua 33b) projekt on 1936. aasta algusest. Arhitekt Karl Treumanni (hiljem Tarvas) kavandatud 4-kordne kivist (silikaattellis) elumaja on kokku ehitatud naabermajaga Raua 29 (viimase projekt 1936 kevadest, arhitekt Richard Falkenberg), nende mõju ühe majana võimendab välisseinte ühesugune värvilahendus – krohvitud fassaadid on värvitud beežikas-valgeks. Välisseina ülaääres eendub astmeliselt karniis. Fassaadi alaosas kergelt eenduv kümmekonna cm kõrgune halliks värvitud vöönd, kohati ainult värviga markeeritud. Mälestist katab madalakaldeline plekk-katus, mis pidi ilmselt looma mulje moodsast lamekatusest (tollal uudne lamekatus pidas siinses kliimas kehvalt vastu, päris lameda katuse ehitamiseks puudus pealegi kompetents). Naabermaja (Raua 33) poole jääva nurga juures eendub 3-kordne maht. Piki selle ülaäärt kulgeb madal metallist rõdupiire (Anton Soansi üldplaneeringul on selle mahu asemel välja käidud ehitise Kadrioru-poolsest seinast välja astuv poolümar hooneosa, mille esikülg olnuks Raua t. poolse fassaadiga samal joonel, seda aga ei teostatud). Peasissepääs paikneb 4-kordse mahu keskteljel, astudes koos paekivist trepimademega seinapinnast veidi sissepoole nii, et seinapind koos akendega läheb n.-ö. mahalõigatud nurga abil sujuvalt üle ukseesiseks trepimademeks, erinedes veidi projektil välja pakutud lahendusest. Projektil kujutatud puidust suurte akendega tiibukse kohal on rõhtne ristkülikukujuline jaotuseta framuug. Efektne on I ja II korruse vahel asuv ja peaukse kohal seinast järsult eenduv varikatus, mis ulatub peaaegu majani Raua 29. Ent projektil on see näidatud hoopis samas mõõdus rõduna, mille kivirinnatis oli esiküljel ette nähtud välisseinaga samasuguse viimistlusega ning jätkanuks 3-kordse hooneosa seina. Rõdu sel kujul aga ei teostatud – et ehituse käigus projekti pisut muudeti, oli tollal tavapraktika. Arhitektid andsid selleks üldjuhul ehitusjärelvalve käigus jooksvalt oma nõusoleku (enda projekteeritud objektile teostas sageli järelvalvet arhitekt ise). Hoovipoolse ukse ees paekivist trepiaste, ka selle ukse kohal võrdlemisi suur, vertikaalselt seinast välja astuv varikatus, mida katab plekk. Lihtsa geomeetrilise fassaadi peamiseks kujundusvõtteks on korrapärased akenderead: 4-kordse mahu esiseina täidavad laiad vertikaalselt kolmeks jaotatud aknad (keskmine klaas äärmistest pea poole laiem); 3-kordse mahu aknad on ruudukujulised, vertikaalselt pooleks jaotatud. Kahel pool ust n.-ö. mahalõigatud nurga külgedel olevad I korruse aknad on ruudukujulised ning projektil jaotuseta. 4-kordse mahu aknarividega kohakuti paiknevad katusealuse korruse väiksed ümaraknad. Madalama hooneosa soklitsoonis korteriakendega kohakuti keldriaknad, parempoolses ääres projektil kujutatud tänavale avanev uks (viimase teostamise kohta puuduvad andmed, võimalik, et see asendati juba ehituse käigus aknaga). Keldriakende ees kitsad valguskaevud, mille äärt piirab madal, mõne cm kõrgune betoonist piire. Trepikoda läbib I korrusel kogu maja ning on viidud hoone tagaküljele. Trepi voolujooneline puidust käsipuu toetub laiale kivirinnatisele, nurgad ümardatud. Põrandaid katab kõigil mademetel värviline kiviparkett (esineb kollast, halli, valget ja musta), trepiastmed paekivist. Seina alaosa ääristab u. 15 cm kõrgune punakas-pruuniks värvitud vöönd, trepikäikude kohal kulgeb see diagonaalselt. Lisaks välisele moodsusele kaasnes funktsionalistliku laadiga enamjaolt kõrge ehituskvaliteet, suured korterid, sanitaartingimuste parandamine (tualett ja kohati isegi vannituba igas korteris), luksuslikud viimistlusmaterjalid, nt. puitparkett jne. Raua 31 näol on tegemist väärika kodanliku korterelamuga, kuhu oli ette nähtud erineva suurusega esinduslikke kortereid. Tegu on suurte korteritega majaga – korrused jagunevad pooleks, st. igal korrusel vaid 2 korterit. II ja III korrusel on 4- ja 6-toaline korter, IV korrusel kaks 4-toalist, kõigis olemas vannituba-tualettruum. I korruse omad on ülemistest trepikoja tänavapoolse osa võrra väiksemad. Rohkelt esineb sisseehitatud kappe, panipaiku, köögis sisseehitatud sahvreid, esikud on avarad. Köögi kõrval paiknev pisike tuba kasutatav teenijatoana. Igas korteris 2 suuremat tuba ühendatavad laia lükand- või tiibukse abil üheks suureks toaks. II korruse 6-toalisest korterist pääsenuks projekti järgi peaukse kohal olevale rõdule, kuhu avanesid 3 kõrvalkorteri akent. IV korrusel mõlemal korteril rõdu, ühel koguni 2: korrus astub tagaküljel mõlemas nurgas hoone üldgabariitidest sissepoole, Kadrioru-poolsesse sellisesse nurka (kus tagaküljel tagasiastuv sein rõdu projektist enamgi suurendab) jääv rõdu ei ole ühenduses madalama hooneosa peal oleva sama korteri avara katuseaed-rõduga. Viimane näitab arhitekti teadlikkust kaasaegsetest ideedest ja trendidest, puudutagu see moodi tulnud päikesevannide võtmist või kuulsa arhitekti Le Corbusier' ideed maja püstitamisel häviva roheluse korvamisest aiaga katusel. Kõigi rõdude piirde alaosa moodustab kivist rinnatis, mille kohal metallist piire. Maja tagaküljel võrdlemisi avar aed. Muru ja mõne puuga haljastatud aias alles autorataste muttavajumise vältimiseks munakividest sillutis. Esialgne munakivisillutis paljastub kohati ka maja ees asfaldi alt. Mälestis Raua 31 on näide 1930. aastate luksuslikust kortermajast, mis pealegi kavandatud ajastu viimaseid trende eeskujuks võttes.

Sisestatud: 07.09.2009.

Mälestise kirjeldus


Raua 31 näol on tegemist väärika kodanliku korterelamuga, kuhu oli ette nähtud erineva suurusega esinduslikke kortereid. Tegu on suurte korteritega majaga. I korrusel 2 korterit. II korrusel kaks 5-toalist korterit, millest suuremal 2 välisust. Köögi kõrval paiknev pisike tuba kasutatav teenijatoana. III ja IV korrusel 3 korterit: kaks 2-toalist ja üks 3-toaline, mille suurimas toas 2 sissehitatud garderoob-kappi. Korterite põhiplaane muudetud: III ja IV korrusel nüüd samuti 2 korterit. Rohkelt esineb sisseehitatud kappe, panipaiku, igas köögis sahver, esikud on avarad. Igas korteris olemas eraldi tualett ja vannituba – tollal luksus, eriti harvaesinev 2-toaliste korterite puhul. Korrused on ka tolle aja kohta erakordselt kõrged – 3,1 m tavalise 2,7 asemel. Projekti põhiplaanidele on millalgi nõukogude ajal tehtud arvukaid venekeelseid parandusi, arvutusi, märkusi jms. Hoone tagaküljele lisandub hiljem ehitatud suur, teise korruseni kõrguv garaaž, halliks värvitud. Selle nurgast kulgeb piki krundi piiri kõrge kivist piire. Koos hoonega on kavandatud Raua 33 ja 35 ühine lihtne kivist postide ja vundamendi ning puidust lippidega piirdeaed, 1,2 m kõrgune, kivist osa 0,5 m. Lippaia ülaäärt pidi kulgeb rõhtne liist, väravat ilmestavad õhukesed, diagonaalis lippide peale löödud liistud. Osaliselt säilinud vaid Raua 35 esine osa.

Sisestatud: 14.09.2018.

Mälestise ajalugu


1930. aastate alguseks võimaldas Eesti Vabariigi majanduslik areng valitsusel ehitustegevusele rohkem tähelepanu pöörama hakata, varasemast enam päevakorda tõusid hädavajaduse asemel elanike heaolu ning linnade-asulate välisilme parandamise kaalutlused. Elamuehitus vohas linna äärealadel, enamik uushoonestusest olid endiselt agulilaadsed puumajad. Seda häbenedes võttis linna ehituspoliitika suuna mitmekorruselistele kivist kortermajadele. Linna süda oli kiviehituspiirkonnaks määratud juba sajandi algaastail, nüüd seati eesmärgiks kiviehitusrajooni laiendamine. Kvaliteetse uushoonestuse eelisarendamiseks motiveeriti ja kohustati mitmeti kruntide omanikke. Praegu kesklinna alla kuuluv Raua asum oli 1920. aastatel veel selle ääreala, kuid kujunes järgneval aastakümnel üheks kiiremini arenevaks piirkonnaks, kuhu ülejäänud linnale eeskuju näitavaid kivihooneid kavandasid Eesti tollased tipparhitektid. Lisaks materjalile näitas nende uuenduslikkust moodne arhitektuurne ilme. Modernistliku arhitektuuri ühe liinina oli 1920. aastatel Euroopas esile tõusnud puhtaid geomeetrilisi vorme armastav ja liigse dekoori hüljanud funktsionalism. Lisaks askeetlikule vormile tähistas sammu moodsuse suunas materjalikasutus: betoon, klaas, teras. Majade välisilmet hakkasid kujundama lamedad katused, suured aknad ja siledad krohvitud pinnad. Funktsionalism hakkas Eesti, ja ennekõike Tallinna arhitektuuri vaikselt sisenema 1920. aastate teisel poolel, kuid enamasti üksikute hoonete näol. Esimeseks teadlikuks funktsionalismi näiteks loetakse üldjuhul Herbert Johansoni kavandatud villat Toompuiestee 6 (1929). Mitmeti annab funktsionalismiga siduda Raua tänava umbsoppi (tolleaegsetes dokumentides kohtab selle põiktänava kohta nimetust umb- või põikuul), mis on Tallinna ainus terviklikku modernistlikku miljööd pakkuv linnaruumi lõik ning mõjub moodsana ka 75 aastat hiljem. Raua t. umbsopp arenes linnale pärandatud suurele krundile – kogu elumajade grupp, praeguste numbritega 25–35, kandis 1930. aastate algul numbrit 24, kuid esineb mõni aasta hilisematel ehitusprojektidel juba nr. 31 ja 33 all. Tervik valmis jupp haaval: 1932–33 tegi arhitekt Anton Soans tükeldatud krundile üldplaneeringu, pakkudes protsessi käigus välja mitmesuguseid lahendusi (Soansi Raua 24 kinnistu tükeldamise ja hoonestamise muutmise kava ühe variandi järgi oli ette nähtud hoone ka põiktänava sissesõidu kohale, nii et praegused Raua 25 ja 35 olnuks üks maja, millele liitub tagaküljel nüüdne Raua 33). Üksikud hooned kavandasid järgnevatel aastatel (1933–36) lisaks arhitektid Richard Falkenberg, Johann Ostrat, Villem Seideman (hiljem Seidra) ja Artur Veedeman (hiljem Vetemaa). Ehkki selle umbsopi hoonete ansamblit on tavaks saanud väärtustada funktsionalistliku tänavaruumi näitena, on geomeetriliste mahtudega mängivat lõpptulemust võrreldud pigem art déco kui funktsionalismi paremikuga. Seda rõhutavad eenduvad mahud, ümarnurgad ja akende vahelise pinna eristamine värviga, justkui lintakna motiiviga mängides. Kui Soans oli sellist "katkestatud" hoonestust ja madalamate mahtude eendumist ette näinud mõlemal pool tänavat, eesmärgiga pakkuda alternatiivi tavapärasele hoonestusviisile, muuta tänavat avaramaks ja valgusküllasemaks, siis tegelikkuses realiseerus sellisel kujul vaid umbtänava kesklinnapoolne külg. Kadriorupoolsed majad on kogukamad ning vähem liigendatud. (Soansi ühe lahenduse järgi pidi Raua 35 peegeldama vastasoleva maja, Raua 25 madalamat hooneosa – korruste arvu pole määratud, kuid plaanil torkab silma samasugune ümara nurgaga rõdu ja sellele liituv maht; samal põhimõttel pidi Raua 33 peegeldama Raua 27 madalamat hooneosa, kusjuures Soansi üldplaneeringul pole kumbki näidatud ümara nurgaga.) Anton Soans kavandas ise nurgapealse maja Raua 25 tänavale avaneva äripinnaga (mille rolli täidab hästi praegune lillepood). Projektil näidatud katuseaed-rõdu (III korruse tasandil) näitab teadlikkust kaasaegsetest ideedest ja trendidest, puudutagu see mooditulnud päikesevannide võtmist või kuulsa arhitekti Le Corbusier' ideed maja püstitamisega häviva roheluse korvamisest aiaga katusel (tegelikkuses on rõdu asemel tegu madalakaldelise katusega, mille kohal pesukuivatusplats). Selle, grupi esimesena valminud maja projekt on 1933. aasta lõpust. Esimeste seas valmis aastail 1934–35 ka Raua 27 projekt, arhitekt Johan(n) Ostrat. Kokkuehitatud majade 29 ja 31 projektid on aastast 1936, esimese arhitekt Richard Falkenberg ja teisel Karl Treumann (hiljem Tarvas). Arhitektuurimälestis Raua 33 (tollase aadressiga Raua 33a) on 4-kordne kivist elumaja, mis valmis arhitekt Artur Vetemaa (varem Veedeman) projekti järgi aastast 1935, kusjuures poole aasta jooksul koostati 3 pisimuudatustega projekti. Elamu on kokku ehitatud naabermajaga Raua 35 (viimase projekt veidi varasem – 1934. aasta lõpust, kavandas arhitekt Veedeman koos Villem Seidemaniga, hilisema nimega Seidra). Kompaktne hoonemaht jääb esiküljega põiktänava poole. Hoonet katab madalakaldeline kelpkatus, ilmselt tänavatasandilt lamekatuse mulje jätmise eesmärgil, kattematerjaliks plekk. Krohvitud fassaadid on värvitud helebeežiks. Välisseina ülaääres eendub järsu astmena karniis, ühine naabermaja omaga, samasugune karniis kulgeb erkeri ülaäärt pidi. Mõlema maja seina alaäärt ümbritseb madal, kümmekonna cm kõrgune, eenduv halliks värvitud vöönd. Fassaadi keskel kinnitub seinale ülaosas mitme meetri kõrgune metallist lipuvarras. Selle taha ilmselt juba ehituse käigus lisatud ümar pööninguaken, sarnane mitme teise umbsopi maja omale. Fassaadi dekoratiivelemendid on koondunud hoone põhjapoolsesse ossa, mis jääb naabermaja Raua 31 poole. Otsaseina keskel läbi II–IV korruse tahkerker, mis alaosas eendub seinast astmeliselt. Lihtsa lahendusega fassaade ilmestavad põiktänava poolse seina vasakus ääres akende ala- ja ülaäärega samal joonel eenduvad simsilaadsed kivist liistud, oranžikas-pruuniks värvitud, kaetud plekist veelauaga, samuti terrassiitkrohviga pinnad Raua 31 poolsete nurgaakende vahel ning erkeri nurkadel. Terrasiitkrohviga on projektil (seal märgib seda tihe rõhtne viirutus) näidatud ka peaukse ümbrus – paarikümne cm laiune ala kahel pool ukse alaosa ja laiem, ust flankeerivate akendeni ulatuv ala ülaosas –, kus seinapind paari cm võrra sissepoole astub (Raua 35 puhul on see sellisel kujul ka realiseeritud). Peasissekäik põiktänava äärse peafassaadi keskteljel. Ust ümbritseva dekoratiivvööndi kohal astub seinast välja rõhtne plaadikujuline varikatus, mida katab plekk. Projektil on näidatud puidust suurte püstakendega tiibuks ja selle kohal rõhtne ristkülikukujuline jaotuseta framuug. Esiseina täidavad laiad vertikaalselt kolmeks jaotatud aknad (keskmine klaas äärmistest pea poole laiem), nurkade lähedal paiknevad aknad ruudukujulised, vertikaalselt pooleks jagatud, erkeriaknad jaotuseta. Seinast viimistluselt eristamata soklitsoonis aknarividega kohakuti kitsamad 2 ruuduga aknad, maja nurga juures astub akendevaheline seinaosa veidi sissepoole – projektil on ka sinna ette nähtud tume krohv. Trepikoda läbib I korrusel kogu maja ning on viidud hoone tagaküljele, igal trepimademel hoone tagaküljel väike rõdu, metallpiirdega. Trepikoda läbib I korrusel kogu maja ning on viidud hoone tagaküljele. Trepi puidust käsipuu toetub metallist rinnatisele. Põrandaid katab kõigil mademetel värviline (esineb kollast, halli ja valget) geomeetrilisi kujundeid moodustav kiviparkett, trepiastmed paekivist. Projektil igalt õuepoolselt trepimademelt avanev rõdu teostatud vaid I ja II ning III ja IV korruse vahel. Väike rõdu on ristkülikukujuline, metallist piirdega. Lisaks välisele moodsusele kaasnes funktsionalistliku laadiga enamjaolt kõrge ehituskvaliteet, suured korterid, sanitaartingimuste parandamine (tualett ja kohati isegi vannituba igas korteris), puitparkett.

Sisestatud: 11.09.2009.