Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Elamu Raua t. 35, 1934. a.
Mälestise registri number 8213
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Arvel 30.10.1997
Registreeritud 30.10.1997
Mälestise vana number 969k
Mälestise liik ehitismälestis
Ehitisregistri ehitis elamu (101015305)

Paikvaatlused(5)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 22.03.20

Menetleja: Tallinna Linnaplaneerimise Ameti eritingimuste spetsialist, Oliver Orro

Märksõna(10)

Ehitised, Kompleksid, Elamukompleks, Elamu, Korterelamu, Ehitiste liigid, Elamu, Korterelamu, Ehitusperioodid, 1918-1939.

Mälestise tunnus


Arhitektuurimälestis Raua t. 35 kuulub haruldaselt terviklikku funktsionalismimõjuliste elamute ansamblisse Raua põiktänaval. Ansambel sündis ajavahemikus 1932–36. Terviku planeeris arhitekt Anton Soans, kompaktse grupina ehitatud hooned lisaks temale veel neli arhitekti. Kortermaja Raua 35 kavandasid tollal võrdlemisi tuntud arhitektid Artur Vetemaa ja Villem Seidra. Üksikehitisena on hoone ühtlasi sõjaeelse moodsa kortermaja kui hoonetüübi silmapaistev ja hästi säilinud näide.

Sisestatud: 24.08.2009.

Mälestise kirjeldus


Arhitektuurimälestis Raua 35 on L-kujulise plaaniga 4-kordne kivist (silikaattellis) elumaja, L-i ümardatud nurk paikneb Raua t. ja umbsopi ristumiskohal. Fassaad astub mõlemas küljes kõnniteest paari meetri võrra tagasi, tekitades maja ette väikse, tänavapinnast veidi kõrgema ja muruga haljastatud eesaia, Raua t. pool kõrged puud. Umbsopi poolsel fassaadil astub seinast välja 2 läbi II–IV korruse kulgevat tahkerkerit. Välisseina ülaääres eendub järsu astmena karniis, ühine naabermaja omaga, samasugune erkeri ülaääres. Mõlema maja seina alaäärt ümbritseb madal, kümmekonna cm kõrgune, eenduv hallikas-pruuniks värvitud vöönd. Hoonet katab madalakaldeline katus, ilmset tänavatasandilt lamekatuse mulje jätmise eesmärgil, kattematerjaliks plekk. Peauks Raua t. poolses seinas, selle ees lai kivist trepiaste, kusjuures uks on tänavapinnast veidi madalamal, nii et selleni viib laugelt kaldus tee. Paekivist trepiastmed on ka tagaukse ees. Lihtsa lahendusega fassaade ilmestavad ümarnurga akenderea mõlemal küljel akende ala- ja ülaäärega samal joonel eenduvad simsilaadsed kivist liistud, valgeks värvitud (nende kohal puuduvad projektil ja ka naabermajal esinevad veelauad), ja terrassiitkrohviga pinnad mõne akna vahel: selline vöönd ühendab kahte erkerite vahele jäävat ruudukujulist akent ning kolme laia akent peaukse kohal, samuti esineb terrassiitkrohv erkeri nurkadel ja selle alaosa eenduvatel astmetel. Samasuguse viimistlusega on (projektil tihe rõhtne viirutus) peaukse ümbrus, kus seinapind paari cm võrra sissepoole astub – paarikümne cm laiune ala kahel pool ukse alaosa, ja laiem, ust flankeerivate akendeni ulatuv ala ülaosas. (Samane ukse ümbruse lahendus on projektil ette nähtud ka hoonele Raua 33). Umbsoppi jääva hooneosa Raua 31 poolses ääres projektil I korruse akende ülaäärega sama jooneni kõrguv lai kangialune, mis võimaldas pääsu hoovi (ilmselt sellisena ka teostatud, ent nüüdseks kinni ehitatud). Erkerist Raua 31 poole jäävas seinaosas 2 laia akent. Laiad aknad ka I korrusel erkerite all. Raua t. poolsel küljel kõik aknad ühesugused laiad. Raamid jaotuvad kolmeks nii, et keskmine klaas on äärmistest pea poole laiem. Hoone ümaras nurgas on vertikaalselt 4 võrdseks osaks jagatud aken. Seinast eristamatus soklitsoonis kitsamad 2 ruuduga aknad, aknarividega kohakuti. Hoovipoolsel küljel esineb ka kitsaid püstaknaid. L-kujulise maja sisenurga poolses osas, kahe mahu vahel, on avar trepikoda, mille kolmes seinas kulgeb trepp, jättes keskele ristkülikukujulise valguskaevu. Et trepikoda on viidud hoone hooviküljele, läbib ta I korrusel kogu maja: tänavapoolset trepikäiku eraldab trepikojast pendelhingedel vaheuks, uks on puidust ning suurte klaaspindadega. Tähelepanuväärsed on selle kahele küljele jäävad tumehallid marmoreeritud orvad, mis projektil ei esine – ümarkaarsed nišid, mille alaosa eendub kaarjalt nii, et tekib ovaalikujuline pjedestaal. Selle peal madal must plaat, võimalik, et see pidi olema baasiks kavandatavale skulptuurile. Teadaolevalt skulptuure niššidesse paigaldatud ei ole. Trepi vormikas pruunikas-punane ja marmoreeringuga käsipuu toetub laiale kivirinnatisele. Trepikoja seina alaosa ääristab u. 15 cm kõrgune kergelt eenduv vöönd, samavõrd eendub u. 1,5 m kõrgusel rõhtne u. 10 cm laiune riba, trepikäikude kohal kulgevad need diagonaalselt. Põrandaid katab kõigil mademetel värviline geomeetriliselt laotud kiviparkett (kollane, oranžikas-pruun, hall ja must), trepiastmed paekivist. Lõikuvate seinte välisnurgad kohati ümardatud (projektil mitte). 2 trepi alt avaneva I korruse korteri välisukse ees avar ümarkaarne ava. L-i sisenurgast avaneb trepimademetelt väike u. ruudu kujuline rõdu (betoonist valatud, metallist piirdega), projektil on sel kohal vaid aken, kuid arvatavasti on tegu maja ehitusaegse lisandusega. Laiale trepimademele, kust avanevad korteriuksed, on projektil ette nähtud toonases olmes erilist edumeelsust näitav majanduslift, mis tegelikult jäi ilmselt välja ehitamata. Lisaks välisele moodsusele kaasnes funktsionalistliku laadiga enamjaolt kõrge ehituskvaliteet, võrdlemisi suured korterid, sanitaartingimuste parandamine (tualett ja kohati isegi vannituba igas korteris), puitparkett jne. Raua 35 näol on tegemist väärika kodanliku korterelamuga, kuhu oli ette nähtud erineva suurusega esinduslikke kortereid. Igal korrusel on projektil 4 korterit. I korrusel 5-toaline, kaks 4-toalist ja 2-toaline. II korrusel kaks 5-, üks 4- ja 3-toaline, kuid viimases projektil magamistoas ruumikas alkoov voodi tarbeks (kõrvalkorteri arvelt, hiljem see projektil käsitsi seinasiseseks kapiks vähendatud). III ja IV korrusel kaks 5-toalist (neist üht hiljem projektil käsitsi, pliiatsijoonega veelgi laiendatud), üks 4- ja 3-toaline (viimases samasugune voodi alkoov, hiljem projektilt eemaldatud). Kõik korrused 2,8 m kõrged. Rohkelt esineb sisseehitatud kappe (I korruse 5-toalises korteris isegi vannitoas), panipaiku, köögis sisseehitatud sahvreid, esikud on avarad. Suuremates korterites köögi kõrval paiknev pisike tuba kasutatav teenijatoana. Iga korruse ümara nurga poole jäävas korteris nurgapealne ja kõrvaltuba ühendatavad üheks suureks toaks (hiljem projektil käsitsi III ja IV korrusel laiendatud ka kõrvalkorteri 2 toa vahelist ukseava). Kõikjal tualett ja vannituba eraldi. I korruse 5- ja ühes 4-toalises korteris erakordselt suur vannituba, kusjuures viimane neist ligipääsetav nii esikust kui magamistoast. Sama korruse 2-toalises korteris vannituba pole, selleks tarbeks oli keldris ühine pesuköök. Maja köeti keldris asuvast katlaruumist. Projekti põhiplaanidele on hiljem tehtud täpsustavaid märkusi ja jooni, nt. suurendatud teenijatubasid, panipaikade vähendamise abil tube avardatud või neid juurde tekitatud; millalgi nõukogude ajal on projektile tehtud arvukaid venekeelseid parandusi, arvutusi jms. Koos hoonega on kavandatud Raua 33 ja 35 ühine lihtne kivist postide ja vundamendi ning puidust lippidega piirdeaed, 1,2 m kõrgune. Lippaia ülaäärt pidi kulgeb rõhtne liist, väravat ilmestavad õhukesed, diagonaalis lippide peale löödud liistud. Piirde kivist osa on praegu endisel kujul alles, ainsana Raua umbsopi hoonete ansamblis. Enamus selle ansambli majade arhitektidest lisaski ehitusprojektile spetsiifilise, konkreetse maja juurde kuuluva piirdeaia joonised. Osaliselt on piirded jälgitavad ka ajaloolistel fotodel, aga praeguseks on enamus neist asendatud uutega. Mälestis Raua 35 on näide 1930. aastate luksuslikust kortermajast, mis pealegi kavandatud ajastu viimaseid trende eeskujuks võttes.

Sisestatud: 14.09.2018.

Mälestise ajalugu


1930. aastate alguseks võimaldas Eesti Vabariigi majanduslik areng valitsusel ehitustegevusele rohkem tähelepanu pöörama hakata, varasemast enam päevakorda tõusid hädavajaduse asemel elanike heaolu ning linnade-asulate välisilme parandamise kaalutlused. Elamuehitus vohas linna äärealadel, enamik uushoonestusest olid endiselt agulilaadsed puumajad. Seda häbenedes võttis linna ehituspoliitika suuna mitmekorruselistele kivist kortermajadele. Linna süda oli kiviehituspiirkonnaks määratud juba sajandi algaastail, nüüd seati eesmärgiks kiviehitusrajooni laiendamine. Kvaliteetse uushoonestuse eelisarendamiseks motiveeriti ja kohustati mitmeti kruntide omanikke. Praegu kesklinna alla kuuluv Raua asum oli 1920. aastatel veel selle ääreala, kuid kujunes järgneval aastakümnel üheks kiiremini arenevaks piirkonnaks, kuhu ülejäänud linnale eeskuju näitavaid kivihooneid kavandasid Eesti tollased tipparhitektid. Lisaks materjalile näitas nende uuenduslikkust moodne arhitektuurne ilme. Modernistliku arhitektuuri ühe liinina oli 1920. aastatel Euroopas esile tõusnud puhtaid geomeetrilisi vorme armastav ja liigse dekoori hüljanud funktsionalism. Lisaks askeetlikule vormile tähistas sammu moodsuse suunas materjalikasutus: betoon, klaas, teras. Majade välisilmet hakkasid kujundama lamedad katused, suured aknad ja siledad krohvitud pinnad. Funktsionalism hakkas Eesti, ja ennekõike Tallinna arhitektuuri vaikselt sisenema 1920. aastate teisel poolel, kuid enamasti üksikute hoonete näol. Esimeseks teadlikuks funktsionalismi näiteks loetakse üldjuhul Herbert Johansoni kavandatud villat Toompuiestee 6 (1929). Mitmeti annab funktsionalismiga siduda Raua tänava umbsoppi (tolleaegsetes dokumentides kohtab selle põiktänava kohta nimetust umb- või põikuul), mis on Tallinna ainus terviklikku modernistlikku miljööd pakkuv linnaruumi lõik ning mõjub moodsana ka 75 aastat hiljem. Raua t. umbsopp arenes linnale pärandatud suurele krundile – kogu elumajade grupp, praeguste numbritega 25–35, kandis 1930. aastate algul numbrit 24, kuid esineb mõni aasta hilisematel ehitusprojektidel juba nr. 31 ja 33 all. Tervik valmis jupp haaval: 1932–33 tegi arhitekt Anton Soans tükeldatud krundile üldplaneeringu, pakkudes protsessi käigus välja mitmesuguseid lahendusi (Soansi Raua 24 kinnistu tükeldamise ja hoonestamise muutmise kava ühe variandi järgi oli ette nähtud hoone ka põiktänava sissesõidu kohale, nii et praegused Raua 25 ja 35 olnuks üks maja, millele liitub tagaküljel nüüdne Raua 33). Üksikud hooned kavandasid järgnevatel aastatel (1933–36) lisaks arhitektid Richard Falkenberg, Johann Ostrat, Villem Seideman (hiljem Seidra) ja Artur Veedeman (hiljem Vetemaa). Ehkki selle umbsopi hoonete ansamblit on tavaks saanud väärtustada funktsionalistliku tänavaruumi näitena, on geomeetriliste mahtudega mängivat lõpptulemust võrreldud pigem art déco kui funktsionalismi paremikuga. Seda rõhutavad eenduvad mahud, ümarnurgad ja akende vahelise pinna eristamine värviga, justkui lintakna motiiviga mängides. Kui Soans oli sellist "katkestatud" hoonestust ja madalamate mahtude eendumist ette näinud mõlemal pool tänavat, eesmärgiga pakkuda alternatiivi tavapärasele hoonestusviisile, muuta tänavat avaramaks ja valgusküllasemaks, siis tegelikkuses realiseerus sellisel kujul vaid umbtänava kesklinnapoolne külg. Kadriorupoolsed majad on kogukamad ning vähem liigendatud. (Soansi ühe lahenduse järgi pidi Raua 35 peegeldama vastasoleva maja, Raua 25 madalamat hooneosa – korruste arvu pole määratud, kuid plaanil torkab silma samasugune ümara nurgaga rõdu ja sellele liituv maht; samal põhimõttel pidi Raua 33 peegeldama Raua 27 madalamat hooneosa, kusjuures Soansi üldplaneeringul pole kumbki näidatud ümara nurgaga.). Anton Soans kavandas ise nurgapealse maja Raua 25 tänavale avaneva äripinnaga (mille rolli täidab hästi praegune lillepood). Projektil näidatud katuseaed-rõdu (III korruse tasandil) näitab teadlikkust kaasaegsetest ideedest ja trendidest, puudutagu see mooditulnud päikesevannide võtmist või kuulsa arhitekti Le Corbusier' ideed maja püstitamisega häviva roheluse korvamisest aiaga katusel (tegelikkuses on rõdu asemel tegu madalakaldelise katusega, mille kohal pesukuivatusplats). Selle, grupi esimesena valminud maja projekt on 1933. aasta lõpust. Esimeste seas valmis aastail 1934–35 ka Raua 27 projekt, arhitekt Johan(n) Ostrat. Kokkuehitatud majade 29 ja 31 projektid on aastast 1936, esimese arhitekt Richard Falkenberg ja teisel Karl Treumann (hiljem Tarvas). Hoone Raua 35 projekt on 1934. aasta lõpust, sellele on alla kirjutanud arhitektid Artur Veedeman (hiljem Vetemaa) ja Villem Seideman (hiljem Seidra). Hoone, tollase aadressiga Raua 28 (vanasti algasid majanumbrid Raua tänaval tagumisest, Kadriorupoolsest otsast), on kokku ehitatud 1935 kavandatud naaberelamuga Raua 33 (arhitekt Artur Vetemaa).

Sisestatud: 24.08.2009.