Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Eduard Ahrensi (1803-1863) haud
Mälestise registri number 8300
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 03.11.1997
Registreeritud 03.11.1997
Mälestise vana number 332
Liigitus ajaloomälestis

Inspekteerimised(6)

Seisund: hooldamata

Inspekteerimise kuupäev: 06.04.17

Menetleja: Harjumaa nõunik, Ly Renter

Mälestise tunnus


Eduard Ahrensi uuema eesti kirjakeele rajaja matmispaik.

Sisestatud: 01.04.2008.

Mälestise asukoha kirjeldus


Eduard Ahrensi haud asub Kuusalu kalmistul.

Sisestatud: 01.04.2008.

Mälestise ajalugu


Eduard Ahrens sündis 03.aprillil 1803 Tallinnas. Tallinna toomkoolis 1811-1819, Tartu Ülikoolis theol 1820-1923. Koduõpetaja Kose khk Pikavere mõisas 1824-1831, Vana-Vigalas krahv Sieversi perekonnas 1831-1837, Kuusalu koguduse õpetaja 1837-1863, Ida-Harju praost 1860-1863; ÕES auliige 1845-1847, Eestimaa Kirjandusühing 1842. Suri 19.veebruaril 1863 Tallinnas kopsurabandusse, maeti Kuusalu kalmistule.
Eduard Ahrens oi eesti keele uue kirjaviisi ja lauseõpetuse aluste rajaja.
XIX sajandi alguskümnenditeni oli eesti keele kirjapanemisel kasutusel ortograafia, mis ei arvestanud eesti keele ehitusega, vaid lähtus saksa keele arusaamadest. Eesti keeles on oluline roll pikkade ja lühikeste häälikute vastandusel. Vana kirjaviis püüdis kajastada ainult täishäälikute pikkust, kusjuures seda, kas täishäälik on lühike või pikk, märgiti hoopis täishäälikule järgneva kaashääliku kirjapanemise abil.
Kaashäälik kirjutati ühekordselt siis, kui taheti märkida, et talle eelnev täishäälik on pikk.
Vana kirjaviisi puudulikkust märkasid paljud haritlased, kes XIX sajandi alguskümnenditel eesti keele edendamisega tegelesid. Tehti mitmesuguseid ettepanekuid kirjaviisi parandamiseks. Näiteks Otto Wilhelm Masing ja Friedrich Robert Faehlmann pakkusid välja oma kirjaviisid – aga need mõlemad kopeerisid vana kirjutustava. Esimene, kes soovitas kirjutada lühikest vokaali alati ühe tähega ja pikka kahe tähega, oli 1820.aastatel soome keeleuurija Adolf Ivar Arvidsson. Aga see, nn soome kirjaviis, tundus tol ajal liiga pöörane, sest vana kirjaviisiga oldi harjunud.

1840.aastatel hakkas Kuusalu pastor Eduard Ahrens eesti keele grammatikat põhjalikult süstematiseerima. Ahrens püüdis eesti keeles toimivaid mehhanisme täpselt kirjeldada ja reeglistada, kuid taipas varsti, et vana kirjaviisi kasutades on seda võimatu teha, sest eesti keeles on olemas lühikesed ja pikad häälikud ning lahendus on see, kui kirjutada lühike häälik ühekordselt ja pikk kahekordselt. Oma grammatika esimeses trükis ei söandanud Ahrens uut viisi näitesõnade kirjapanemisel kasutada (grammatika ise oli saksakeelne). Aga teises trükis 1853. aastal olid näitesõnad ja näitelaused kõik juba uues kirjaviisis.
Ahrensi kirjaviisi reform põhjustas palju vaidlemist, enne kui uus ortograafia kasutusele võeti. Päris üldkehtivaks sai see alles pärast Ahrensi surma, 1870.aastate alguses.

Ahrensi uuenduslikkus ei piirdunud ainult kirjaviisi reformiga.Ahrens loobus seni kehtinud traditsioonist, mille kohaselt võeti eesti keele kirjeldamisel eeskujuks saksa ja ladina keele grammatikad. Ta võttis eeskujuks soome keele grammatika, sest arvas, et eesti keel on „soome keele tütar”, st et eesti keel on tekkinud some keelest. Ahrens väitis: „Eesti keel on tuletatud keel ja teda saab ainult soome keele kaudu selgitada.”
Äärmuslik soomekesksus oli põhiline puudus, mida akadeemik Ferdinand Johann Wiedemann Ahrensile ette heitis. Wiedemann rõhutas, et eesti keel on täiesti iseseisev, soome keelega võrdne keel.
Ahrens tahtis muuta saksapärast kirjakeelt nii, et see sarnaneks rohkem rahvapärase kõnekeelega.
Saksapärased ei olnud mitte ainult eesti keele kohta kirjutatud grammatikad, vaid ka kirjalik eesti keel ise. Eesti kirjakeele olid loonud XVI ja XVII sajandil sakslastest kirikuõpetajad, kes vajasid eesti keelt selleks, et selgitada eestlastele ristiusu tõdesid. Nad pidasid ennast kõrgema kultuuri kandjateks, ning seetõttu ka oma keelt kõrgemaks ja täiuslikumaks kui eesti keelt. Paljude ristiusu mõistete ja arusaamade jaoks polnud tollases eesti keeles sõnu ega väljendeid. Selle tulemusel oli keel, mida eestlased kirikuraamatutest lugesid ja oma kirikuõpetaja suust kuulsid, väga erinev sellest keelest, mida nad omavahel rääkisid. Ahrens kirjutas: „Eestlane räägib pastoraadis hoopis teist keelt kui külas. Ta oskab kirikukeelt väga hästi ja kasutab seda hingekosutusli-
kes vestlustes alati, sageli aga ka teistel puhkudel, kui ta usub, et saab end sel viisil kergemini mõistetavaks teha. [---] Kuna ta on kõik oma kiriklikud raamatud saanud haritud sakslaste käest, siis peab ta vigast kirikukeelt õilsaks ja suursuguseks ning oma õiget külakeelt jämedaks ja labaseks.”

Paljud eestlased olid XIX sajandi esimesel poolel sama meelt varasemate estofiilsete kirikuõpetajatega ja uskusid, et lõhe kaotamiseks kahe eesti keele vahelt tuleks eestlastele kirikukeel selgeks õpetada, sest see on parem. Ahrens leidis, et hoopis kirikuõpeta-
jad peaksid ära õppima tõelise eesti keele.

Eesti rahvakeelt oli esimesena hakanud au sisse tõstma juba Äksi pastor Otto Wilhelm
Masing. Eduard Ahrens hindas Masingu keelelisi seisukohti väga kõrgelt, siiski leidis ta, et rahvakeele kasutamisest üksi ei piisa. Ta leidis, et põhjalik keelereform on võimalik ainult siis, kui kirikuraamatud kirjutatakse ümber puhtas rahvakeeles – eestlane hakkab alles siis oma keelt hindama, kui see keel kõneleb talle vastu ka kiriklikest raamatutest. Selleks, et kirikuõpetajad saaksid rahvakeelt kasutada, tuleb seda
keelt kõigepealt uurida ja teaduslikult kirjeldada. Tõelise eesti keele
kirjeldamisel ei saanud Ahrens toetuda kirjalikele tekstidele, sest need
olid tema silmis vigased. Ta pidi lähtuma tegelikult kõneldavast keelest. Seetõttu oli tema esmaseks ülesandeks muretseda endale elava murdekeele näitestik.
Ka mõned teised XIX sajandi alguse saksa kirikuõpetajad olid rahvakeelt kogunud, olid kirja pannud, mis väljendeid nad kuulsid, ning Ahrens kasutas ka nende materjale. Aga suures osas kogus ta oma näitematerjali ise Kuusalu talupoegadega vesteldes. Süstemaatilise keelekogumise tulemusena valmis grammatika, mis arvestas kõnekeelt.

Oma eluajal ei leidnud Ahrens tunnustust. Vanameelsed saksa pastorid ei tahtnud tema uuendustest eriti kuulda, mis on ka igati mõistetav, sest rahvakeele õppimine nõudnuks neilt suurt pingutust. Ametlikult toodi eitava suhtumise põhjenduseks see, et kuna eest-
lased on vana kirikukeelega juba harjunud, siis pole enam mõtet seda muutma hakata.
Kõige ägedamad konfliktid tekkisid Ahrensil esimeste eesti soost haritlastega. Kõige teravam keelealane konflikt tekkis Ahrensil Faehlmanniga, kes oli Ahrensi grammatika esimese trüki ilmumise aegu Õpetatud Eesti Seltsi esimees ja avaldas ka ise keelekirjutisi. Ahrens söandas neid kirjutisi ühes oma pikemas artiklis kritiseerida ja pakkus selle artikli avaldamiseks Õpetatud Eesti Seltsi toimetistesse. Faehlmann ei kannatanud kriiti-
kat. Seltsi esimehena saavutas ta selle, et Ahrensi artiklit keelduti avaldamast, mispeale Ahrens astus seltsist välja (ehkki paar aastat enne seda oli ta oma teenete eest valitud seltsi auliikmeks).
Eriarvamusi oli Ahrensil ka Friedrich Reinhold Kreutzwaldiga. Ahrens kritiseeris „Kalevipoja” keelt – öeldes, et see ei ole vana arhailine rahvalaulu keel ega ka kaasaegne kõnekeel, vaid isetehtud kunstlik segu.

Kuigi Ahrens terve oma elu kõigiga väitles ning ei leidnud esialgu poolehoidjaid, hakati tema seisukohti siiski aktsepteerima ja hindama. Kõik järgnevad eesti keele grammatikad tuginevad Ahrensi töödele. Nii et 1893. aastal, 30 aastat pärast Ahrensi surma, kui Villem Reiman kirjutas Ahrensi elust ja tegevusest esimese pikema ülevaate, võis ta alustada tõdemusega, et „kogu eesti keele uurimine seisab Eduard Ahrensi õlade pääl”.

Eduard Ahrensi töödega lõppes vana, Heinrich Stahli grammatikast alguse saanud saksa ja ladina orientatsiooniga grammatikatraditsioon ning sai alguse uus, soomesuunaline keelekäsitlusviis, mis on püsinud tänini.
Ajalooarhiivis säilitatakse E. Ahrensi 1840. aastast pärit käsikirja «Versuch die ortoepischen Zeichen Masings durch Zurückführung der estnischen Aussprache auf ihre Gesetze entbehrlich zu machen».
Eduard Ahrensi kõige olulisemad keelealased tööd on: Johann Hornung, meie eesti kirikukeele looja, Eesti keele Tallinna murde grammatika, Eesti Piibli keelevead.

Sisestatud: 01.04.2008.

Mälestise ajalugu


Hauaplatsil on kõrvuti lihtsad paekiviplaadid, mis kuuluvad Eduard Ahrensile ning tema lastele.

Sisestatud: 13.01.2017.

Kaitsevööndi ulatus


Asub Kuusalu kalmistul.

Sisestatud: 26.02.2008.