Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Jüri Vilmsi (1889-1918) haud
Mälestise registri number 8427
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 03.11.1997
Registreeritud 03.11.1997
Mälestise vana number -
Liigitus ajaloomälestis

Inspekteerimised(8)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 07.06.17

Menetleja: Viljandimaa nõunik, Anne Kivi

Mälestise tunnus


Eesti riigimehe, Eestimaa Päästekomitee liikme ja Eesti esimese kohtuministri Jüri Vilmsi matmispaik

Sisestatud: 15.09.2011.

Mälestise kirjeldus


5,1 m x 5,4 m suuruse hauaplatsi piire koosneb roosakast graniidist soklist ja postidest, millede vahel metalltorud. Tähiseks on roosakast graniidist eenduva sokliga hauasammas. Plats on kaetud liivaga.

(Kirjelduse koostas Anne Kivi 2000. aastal)

Sisestatud: 09.02.2007.

Mälestise ajalugu


1918. aastal Soomes hukatud Jüri Vilms maeti siia 1920. aastal.

Sisestatud: 09.02.2007.

Üldinfo


Jüri Vilms, keda on kutsutud Eesti iseseisvuse märtriks, sündis 1./13. III 1889 Kabala v. Pilistvere khk. talurentniku peres. Tema koolitee algas Pilistvere kihelkonnakoolis ja kulges 1901. aastast Pärnu gümnaasiumis, kus ta eduka õpilasena peagi õppemaksust vabastati. 1904 asutas JV koos oma klassikaaslastega Pärnus illegaalse õpilasringi "Taim", mis andis välja samanimelist ajakirja. 1906 sai JV selle toimetajaks. Loeti keelatud kirjandust, peeti koosolekuid ja kõnesid. JV paistis silma osava oraatorina, agiteeris ja organiseeris.
Esimese Vene revolutsiooni päevil lõi 16-aastane JV kaasa ka sotsiaaldemokraatlikus liikumises, kus juba ilmutas häid juhivõimeid. 1907 heideti JV gümnaasiumi 6. klassist välja. Gümnaasiumi lõpetas JV eksternina 1907.
1907-11 õppis JV Tartu ülikoolis õigusteadust. Ta liitus radikaalse Eesti Üliõpilaste Selts Ühendusega, mis oli opositsioonis Eesti Üliõpilaste Seltsiga. 1908 valisid kaasvõitlejad JV EÜS Ühenduse esimeheks (1913 kuni surmani oli ta vilistlaskogu esimees). JV tegevus äratas sandarmite tähelepanu, korduvalt kuulati teda üle ja pandi lühemaks ajaks vangi.
Mitmesugustele takistustele vaatamata lõpetas JV ülikooli normaalajaga ja asus 1911 Tallinnas tööle vandeadvokaadi abina. Peagi avas ta oma kontori. Ta toimetas (1012-13) "Päevalehe" õigusteaduslikku lisa. Eestimaa Rahvahariduse Seltsis oli ta esimees, "Estonia" seltsis eestseisuse liige, mitmes ühistegelikus asutuses juhatuse liige. JV oli Tallinna Eesti Haritlaste Klubi asutajaid ja kandvamaid jõude.
I maailmasõja ajal süüvis JV rahvusprobleemidesse. "Noor-Eesti" ajakirjas "Vaba Sõna" nõudis ta eestlastele poliitilist autonoomiat. JV koostas "Eesti autonoomia eelkavatsuse", milles projekteeris Eestile Vene riigi koosseisus autonoomse Soomega sarnased õigused. Pärisorjusest vabastamise 100. juubeli aktusel "Estonias" peetud kõnes mais 1916 kinnitas JV, et eesti rahvas on kultuuriliselt täiesti küps ennast autonoomselt valitsema ja see vastaks ka Vene riigi huvidele. JV arvustas teravalt Jaan Tõnissoni mõõdukat kultuuri-rahvuslikku programmi ja kutsus eestlasi üles liituma Vene demokraatia vabadusliikumisega. Ta taunis ka Konstantin Pätsi ja Eestimaa rüütelkonna kokkulepet võimu jagamise kohta maaomavalitsuses. Ent samas ei soostunud JV sotsiaaldemokraatide rahvusliku nihilismi ja kosmopolitismiga. Oma missiooni nägi ta "moodsa demokraatliku rahvuspoliitika" kujundaja ja Radikaalsotsialistliku Erakonna (Tööerakonna) rajajana.
Kui lätlased asutasid 1915 oma rahvusväeosad Vene sõjaväe koosseisus, siis kerkis see küsimus üles ka Eestis. JV oli rahvusväeosade loomise vastu, leides, et tõenäoliselt paiskab Vene väejuhatus "tśuhnaad" kõige verisematesse lahingutesse. Läti küttide traagiline saatus kinnitas, et tal oli õigus. JV vastuseisu tõttu jäid rahvusväeosad sel ajal loomata.
Isevalitsuse kokkuvarisemise järel pani JV advokaadiameti maha ja pühendas end täielikult poliitikale, hakkas Aleksander Looringu sõnul kogu eesti rahva advokaadiks. Ta oli Eesti Liidu loomise algatajaid ja selle juhatuse aktiivne liige. Koos Heinrich Koppeli, Otto Strandmani ja Jaan Raamotiga koostas JV Eesti omavalitsuse ümberkorraldamise projekti, mis sai lähtealuseks Vene Ajutise Valitsuse 30. III 1917 määrusele. Ta arvati ka Ajutise Valitsuse juurde moodustatud erikomisjoni koosseisu, mis töötas välja omavalitsusseaduse kehtestamiseks vajaliku rakendusmääruse. Muutunud oludes pooldas JV rahvusväeosade loomist ja aitas sellele tõhusalt kaasa, kasutades seejuures tutvust sõjaminister Aleksandr Kerenskiga.
Aprillis 1917 hakkas JV toimetama "Päevalehe" poliitilist osa. "Kust on saanud Vene rahvas meie, Eesti rahva, kohta õiguse viimase saatust ära määrata. Meie oleme samasugune vaba rahvas nagu Vene rahvaski... Eesti rahva üle ei ole ühelgi maailmas õigusi peale tema enese," kirjutas JV "Päevalehes".
Juunis 1917 valiti JV Eestimaa Kubermangu Ajutisse Maanõukogusse, kus ta juulist novembrini oli noorem abiesimees. Maanõukogu esindajana viibis JV Petrogradis ülevenemaalisel nn. demokraatlikul nõupidamisel, kus ta lõplikult kaotas usu suurvene demokraatiasse. "Venemaa on haige, haige surmani." Nii resümeeris JV oma muljeid.
Enamlaste võimuhaaramise mõistis JV hukka, leides, et "enamlased on Vene revolutsioonile noa selga löönud" ja käes on aeg, "kus meie iseseisvalt ja vabalt oma enese teed peame hakkama käima." 15. / 28. XI tunnistas Maanõukogu end ainsaks kõrgeima võimu kandjaks. Kui enamlased seejärel Maanõukogu laiali ajasid, sai JV peast haavata, halvemast päästnud teda Viktor Kingissepa vaheleastumine.
Tööerakonnal oli 1917-19 suur poolehoid. Ülevenemaalise Asutava Kogu valimistel novembris 1917 said tööerakondlased 21 % (JV valiti saadikuks), Eesti Asutava Kogu valimistel jaanuaris 1918 30% kõigist antud häältest. Tööerakond oli esimene Eesti partei, kes avalikult tõstatas oma konverentsil 11. / 24. XII 1917 iseseisva Eesti riigi väljakuulutamise idee.
JV oli Eesti iseseisvuse väljakuulutanud erivolitustega Päästekomitee liige Konstantin Pätsi ja Konstantin Koniku kõrval. Esimeses Eesti Ajutises Valitsuses oli JV asepeaminister ja kohtuminister, seega teine mees Pätsi järel. Tema allkirja kannab Ajutise Valitsuse ringkiri nr. 1 (6. III), milles eesti tegelasi kutsutakse üles jääma truuks iseseisvuse aatele.
Eesti omariiklusele rahvusvahelise toetuse hankimiseks asus JV aprilli algul 1918 Käsmust koos kolme mehega teele. Suursaarel võtsid sakslased nad kinni ja viisid Helsingisse. 13. IV lasti 29-aastane JV koos kaaslaste ja 41 Soome punakaartlasega maha, võimalik, et Tallinnast saksa võimudelt saadud juhtnööride kohaselt. Kõik maeti Huopalahti metsa ühishauda. JV surma aja ja koha kohta on ka teisi versioone.
Detsembris 1920 tõi Eesti sõjalaev "Lennuk" JV ja ta kaaslaste põrmud kodumaale. JV põrm maeti suurte auavaldustega Pilistvere kalmistule perekonna hauaplatsile. Postuumselt anti talle tsiviilteenete Vabadusristi kõrgeim klass.
Toomas Karjahärm
Eesti ajalugu elulugudes. 101 tähtsat eestlast. Koostanud Sulev Vahtre. Tln., 1997

Sisestatud: 15.09.2011.