Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Elamu Kapi t 8, 1935. a
Mälestise registri number 8469
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 04.11.1999
Registreeritud 04.11.1999
Mälestise vana number 71
Liigitus ehitismälestis
Ehitisregistri ehitis elamu (101014827)

Inspekteerimised(3)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 01.11.17

Menetleja: TLPA muinsuskaitse osakonna peaspetsialist, Timo Aava

Märksõna(10)

Ehitised, Kompleksid, Elamukompleks, Elamu, Korterelamu, Ehitiste liigid, Elamu, Korterelamu, Ehitusperioodid, 1918-1939.

Mälestise tunnus


Korterelamu A. Kapi 8 kuulub arhitektuuriliselt terviklikku, samal ajal valminud ja samas laadis hoonete ansamblisse. Hoone esindab 1930. aastatel vaesema kontingendi seas tüüpilist – ja linna keskmest väljaspool laialt levinud – nn. Tallinna maja tüüpi, võttes siiski arvesse ka kümnendi teise poole paremaid tingimusi nõudvat ehitusprogrammi, ning tähistades seega sammu edasi 1930. aastate algupoole agulilaadsetest Tallinna tüüpi majadega hoonestatud kvartalitest.

Sisestatud: 01.11.2007.

Mälestise kirjeldus


1934. aastal insener Heinrich Tubergi projekteeritud kivitrepikojaga ja kõrgel soklil kolmekordne puust elamu A. Kapi 8 on Kapi tänava suhtes küljega, sissepääs majja on läbi aia. Tõenäoliselt tõi hoonete teistsuguse paiknemise kaasa algse põiktänava muutumine eraldiseisvaks tänavaks: hoonete Kapi 1 ja 2 puhul käsitleti nende peafassaadina Wismari tänava poolset külge, korterelamu Kapi 8 (nagu ka majad Kapi 4 ja 6) paikneb küljega, so. peafassaadiga, aga Kapi tänava suhtes. Tänava viimase majana muutus oluliseks ka tagafassaad, millele avanes vaade nn. roheliselt platsilt. Elamu fassaadid on telgsümmeetrilised. Kapi tänava poolsel fassaadi keskteljel eendub sokli, I ja II korruse ulatuses kolmetahuline risaliit, mille peal on III korruse tasandil metallist rõdupiire (esineb juba originaalprojektis, nt. hoonetel Kapi 1 ja 2 on piirded sarnaste tahkrisaliitide kohale lisatud hiljem). Puidust hoone on, sarnaselt majadega Kapi 4 ja 6, kavandatud üleni krohvituna (kivist trepikoja ja puitseinade katmine ühtlase krohvikihiga oli 1930. aastatel levinud võte), mingil põhjusel on see teostamata jäänud ning elamu on viimistletud horisontaalse puitlaudisega. Risaliidi tahkudel on dekoratiivse elemendina lasutatud diagonaallaudist. Soklipealset ja räästaalust pinda akendeni katab enam kui poole meetri kõrgune simsiga eraldatud kitsamatest laudadest püstlaudise riba. Simsid ja aknaid ääristavad lauad on profileeritud. Nurgalauad on dekoreeritud nelja vertikaalse süvendiga, mille otsad on kaarjad. Ka ümara ülaosa ning portaaliavaga silikaattellistest trepikoda on krohvimata, oma vormilt sarnaneb see elamute Kapi 1, 2 ja 6 trepikojale. Krohvitud pind esineb vaid soklitsoonis. Hooned Kapi 4, 6 ja 8 eristuvad teistest sama tänava majadest küljega oma paiknemise (s.o. tänava poole suunatuse) ning puitlaudise ja krohvimata kivitrepikoja poolest, moodustades omaette sarnaste tunnustega grupi. Elamu Kapi 8 sissepääsupoolsel fassaadil on suur mälestustahvel Artur Kapile, kes selles majas elas ning tänavale nime on andnud. Risaliiti kõrvale jättes on hoone ristkülikukujulise põhiplaaniga. I ja II korrusel on neli erineva suurusega korterit (4-, 3-, 2- ja 1-toaline), III korrusel oli esialgu kaks korterit (5- ja 4-toaline) ning trepi kõrval väike pööning. Kõigis korterites oli sahvriga köök. Isiklikud vannitoad olid algselt vaid 5- ja 4-toalistes korterites, keldris oli ülejäänute tarbeks üks ühine pesuruum ja pesuköök. Tualetid olid olemas kõigis korterites. Suuremates korterites on olemas pisike tuba, mis mõnel juhul avaneb otse kööki, nii et seda sai kasutada teenijatoana. Tulevaste elanike mugavusele mõtlemisele viitavad mõnda korterisse sisse ehitatud panipaigad. Kõigi korterite aknad avanevad vähemalt kahte suunda, mis võimaldab päikesevalgusel eri päeva- ja aastaaegadel paremini korteritesse jõuda, lisaks soodustavad päevavalguse maksimaalset tuppapääsemist risaliidi aknad. 4-toalised korterid moodustasid noil aastail Tallinnas ehitatutest 6–9 %, 5-toalised olid haruldus (umbes pool tollal ehitatud korteritest olid 2-toalised). See, lisaks muudele mugavustele, nagu isiklike pesuruumide ja võimaliku teenijatoa olemasolu mitmes korteris, lubab oletada, et antud maja elanikud oli orienteeritud majanduslikult keskmisest kõrgemal järjel üürnikele. Teisalt oli kombineeritud erineva jõukusastmega inimestele suunatud eluasemeid, mitte piirdutud üksnes n.-ö. suurkorteritega. Erineva suuruse ja mugavusastmega korterite paigutamine ühte majja räägib ka ühiskonna demokratiseerumisest ja klassivahede järk-järgulisest kadumisest, sest varem hoiti jõuka rahva elamispinnad väikestest tööliskorteritest rangelt lahus. Seega oli esialgse hoone näol tegu varasematest, valdavalt vaesemale sihtgrupile kavandatud Tallinna tüüpi majadest mitmes mõttes edasi mineva näitega.

Sisestatud: 14.09.2018.

Mälestise ajalugu


1930. aastate alguseks võimaldas Eesti Vabariigi majanduslik areng valitsusel ehitustegevusele rohkem tähelepanu pöörama hakata, varasemast enam päevakorda tõusid hädavajaduse asemel elanike heaolu ning linnade ja asulate välisilme parandamise kaalutlused. Kümnendi keskel seisis Tallinn probleemi ees, et elamuehitus vohas linna äärealadel, samal ajal, kui kesklinna ümber olevad piirkonnad olid endiselt hoonestatud agulilaadsete puumajadega, mis olid kehvas korras, puudulike sanitaartingimustega ja tuleohtlikud. Seetõttu võttis linna ehituspoliitika suuna nimetatud hoonete lammutamisele ja asendamisele mitmekorruseliste kivist kortermajadega. Eesmärgiks seati kiviehitusrajooni laiendamine (seni oli see piirdunud linna südamega). Kvaliteetse uushoonestuse eelisarendamiseks motiveeriti ja kohustati mitmeti kruntide omanikke. 1930. aastate II pool oli Tallinna elamuehituse kõrgaegu, kuid vajalike ressursside puudumisel jäid domineerivaks (eriti liiklusmagistraalide vahetust lähedusest kõrvale jäävatel tänavatel) siiski 2–3-korruselised kivist trepikojaga puumajad, nn. Tallinna tüüpi majad (kusjuures valdavalt ehitati Tallinnas tollal endiselt 1–2-korruselisi elumaju). Tallinna tüüpi majadega hoonestatud piirkonnad kuulusid nende hulka, mille vastu linn kümnendi keskel võitlema hakkas, sest seda massiliselt kerkinud elamutüüpi peeti omas ajas liialt provintslikuks ja agulilikuks. Ometi oli see hoonetüüp varasema elamuehitusega võrreldes mitmes aspektis edumeelne: tuleohutust soodustav kivist trepikoda, elutoast eraldatud köök igas korteris (varem vaesemates piirkondades üldlevinud köök-tubade asemel), paremad sanitaarolud, nt. tualettruum suuremas osas korteritest, sageli ka varem vaid luksusmajadesse kuulunud vannitoad (pesuruum oli Tallinna tüüpi majades siiski enamjaolt ühine ning paiknes keldris). Elulaadi moderniseerumisele ja üldise heaolustandardi kasvule viitab ka varasema aguliehitusega võrreldes väiksem hoonestustihedus, enamasti võrdlemisi avar õu/aed (mis üldjuhul oli kasutamiseks kõigile elanikele, mitte üksnes eksklusiivselt maja omanikule), eenduvad akendega fassaadiosad (risaliidid, erkerid - osutavad võimalikult paljudesse kodudesse paistva päikesevalguse väärtustamisele). Tallinna tüüpi maju kavandasid peamiselt insenerid, ehitustehnikud, harvemini ka arhitektid, kuid sellest hoolimata võib neid mõneti pidada vernakulaarseteks: leiti rahvapärane kesktee linna ehitusnormide, uuenenud koduideaali ning kitsaste majanduslike võimaluste vahel. Vaestekooli (praeguse Wismari) põiktänavale (praegusele A. Kapi tänavale) Kassisaba asumis, Toompea ajaloolises eeslinnas, kavandati 1934. aastal kuus kolmekordset puust Tallinna tüüpi korterelamut, millest osa on krohvitud välisilmelt kivihoonet meenutavaks. 1937. aastal lisandus üks kivimaja (Kapi 5) – kokku moodustavad need valmimisajalt ja stiililt lähedased hooned Tallinna 1930. aastate elamuarhitektuuri hästi iseloomustava ansambli. Kümnendi algupoole üsna stiihiliselt kujunenud Tallinna tüüpi majadega hoonestatud piirkondadega võrreldes (nt. Kalamajas, Pelgulinnas või Lillekülas) vastavad Kapi tänava majad mõnevõrra enam 1930. aastate keskel paika pandud uutele linnaehituslikele nõuetele (ühtne kõrgus, sarnased mahud, katusekalle jne.).

Sisestatud: 01.11.2007.

Kaitsevööndi ulatus


krundi ulatuses

Sisestatud: 01.11.2007.