8586 A/s A.M.Luther Vineeri- ja Mööblivabriku töötajate elamu Vana-Lõuna t. 21, 1922. a.
Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.
Mälestise nimi | A/s A.M.Luther Vineeri- ja Mööblivabriku töötajate elamu Vana-Lõuna t. 21, 1922. a. |
---|---|
Mälestise registri number | 8586 |
Mälestise tüüp | Kinnismälestis |
Mälestise liik | ehitismälestis |
Arvel | 13.11.1999 |
Registreeritud | 13.11.1999 |
X-koordinaat | 542366.04 |
Y-koordinaat | 6587459.15 |
Ava kaardil |
Määrused ja käskkirjad(1)
Paikvaatlused(5)
Paikvaatluse kuupäev: 08.12.20
Menetleja: Tallinna Linnaplaneerimise Ameti muinsuskaitse osakonna peaspetsialist, Urve Arukaevu
|
Märksõna(10)
Ehitised, Kompleksid, Tootmiskompleks, Elamu, Korterelamu, Ehitiste liigid, Elamu, Korterelamu, Ehitusperioodid, 1918-1939.
|
Mälestise tunnus Arhitektuurimälestis Vana-Lõuna t. 21, endine Vineeri- ja Mööblivabriku a/s A. M. Luther töötajate elamu, on valminud ajastu tuntuimate arhitektide Herbert Johansoni ja Eugen Habermanni spetsiaalselt vabriku jaoks välja töötatud elamutüüpide alusel. Korterelamu kuulub arhitektuuriliselt terviklikku, samal ajal ehitatud ja sarnase välimusega hoonete ansamblisse. Hinnatav kui linnaehitusliku ja tööstusajaloolise miljööterviku osa. |
Mälestise tunnus Ajaloolise Lutheri mööblivabriku tööstushoonete ansamblisse kuuluv elamu. |
Ajalugu Praegune Veerenni linnaosa hakkas Liivalaia, Veerenni ja Tatari t. ääres kujunema 1873. aasta paiku. Tollal kandis asum rahvapärast nimetust Kivivõllaste. Poolkaares kulgeva raudtee südalinna poolsele küljele tekkis uusi linnaosi 19. sajandi lõpul ridamisi. Toona hõivatud uutel territooriumitel hakkas linn rakendama korrapäraseid suuremat ala haaravaid planeerimispõhimõtteid. 20. sajandi algul oli kesklinna lõunaosa veel suuresti hoonestamata. 1940. aastani kehtinud jaotuse järgi kuulus asum IV (ehk Pärnu) linnajakku, kus sajandi algusaastail asustus kõige kiiremini tihenema hakkas. Sajandi esimeste kümnendite plahvatuslik elanikkonna kasv Tallinnas sundis ehitustegevust hoogustama, seda pärssisid mõistagi sõjasündmused. 1920. aastatel kujunesid hoonestamata linnamaad peamiseks ehitustandriks: sajandi algusest iseseisvusaja lõpuni kerkis kõige arvukamalt elumaju just IV linnajaos. 1877. aastal asutatud Lutheri vabrik on Eesti mööblitööstuse ajaloos teedrajava tähtsusega, Tallinna vineeri- ja mööblikombinaadi (AS TVMK) nime all eksisteerib 1940. aastal natsionaliseeritud firma tänaseni, kuigi praeguseks on tootmine valdavalt linnast välja kolitud ja endised tehasehooned saanud või saams uue funktsiooni. Saeveskina alustanud ettevõtte algne nimekuju oli selle asutaja järgi Eesti mehaanilise puutööstuse aktsia selts A. M. Luther, rahvasuus kutsuti seda Lutrivabrikuks. Mööbli tootmiseni jõuti 1880. aastate I poolel, Lutheri vabriku nišiks teiste mööblivalmistajate kõrval sai vineer. Sobivalt valitud asukoht linna lõunaosas võimaldas ettevõttel laieneda (ka 1930. aastatel koostatud Tallinna tööstusrajoonide plaani järgi kuulus Lutheri vabriku ümbrus igasugust ettevõtlust soosivasse 1. rajooni). 19. sajandi lõpuks oli uuendusliku tehnoloogia tõttu suudetud tungida ka välisturule, 1900. aasta Pariisi maailmanäitusel osutus vabriku toodang Grand Prix vääriliseks. Vabriku arengut esiti soodustas, kuid hiljem pidurdas maailmasõda; löögi andis järgnev Vabadussõda. Sellest hoolimata otsustas Lutheri vabrik 1920. aastate alguses tolleaegsele Lõuna tänavale töölistele uued elamud ehitada. Vabrikutööliste asulaid oli tööstushoonete lähedusse arvukalt rajatud tsaariajal (laevaehitustehaste suured asundused Koplis; nn. Läti kasarmud Vilmsi tänaval jne), 1920. aastatest on Lutrivabriku töölisteküla Tallinnas aga ainuke terviklik näide. Projekt telliti noortelt, kuid äsja Riigikogu hoone projekteerimise lõpetanutena juba mõningast tunnustust kogunud arhitektidelt Eugen Habermannilt ja Herbert Johansonilt. 1922. aasta kevadeks töötasid nad välja 4 väikeste visuaalsete ja sisuliste erinevustega tüüpprojekti, millest 2 on pealkirjastatud kui tüüp A ja B (vähese aknapinnaga tüüpi A Vana-Lõuna tänaval ei realiseeritudki. Ansambel samasuguseid A ja B tüübi maju pidi esialgse kava järgi hoonestama ka väikse ala Herne (tollal Erne) tänava ääres, kuid neid ei ehitatud valmis). Hoolimata sellest, et need kohati üksikasjades vastuollu läksid, kinnitati projekti joonised linnavalitsuses kõik korraga – projekti täiustamine ja viimistlemine ehituse käigus oli tollal tavaline praktika. Esialgsed projektid kümmekonna hoone jaoks on tehtud toonasele suurele krundile Lõuna t. 17, kus varasemast ajast juba oli ja jäeti alles üks väike puidust eluhoone (praeguse aadressiga Vana-Lõuna 29). Lutheri vabriku klubi ja tuletõrjedepoo vahelisel tänavalõigul teostati kaks majadegruppi, mis koosnevad kumbki kolmest kahekorruselisest tööliselamust. Tegemist on kompaktse üldmahuga väiksemate kivimajadega, mille ilmet kujundavad kõrged järsukaldelised kivikatused. Majad valmisid projektiga võrreldes mitmeti lihtsustatud kujul, detailides lõpuni järgimata ühtegi arvukatest joonistest, kusjuures kombineeriti erinevate tüüpide elemente. Samas olid arhitektid ilmselt arvestanudki võimalusega erinevaid välja pakutud tüüplahendusi omavahel kombineerida. Raskepärasele ja suletuse esteetikaga mängivale traditsionalismile omase võttena moodustasid aknad vaid väikese osa seinapinnast, lastes domineerida hoone mahtu esile tooval siledal krohvitud seinal. Aknaraamid on ajastule tüüpiliselt tiheda ruuduga. Traditsionalistliku ilme teenistuses on ka kõrge kelpkatus oma 2 korstnaga. 1922. aasta projekti pakutud mitmel võimalikul asendiplaanil paiknevad hooned praegusest erinevalt: mh. oli Vana-Lõuna 21, 23 ja 25 vahele projektil ette nähtud veel kaks samasugust, kuid tänavalt tagasi astuvat maja, mille teostamisest aga loobuti, need on ka joonisel maha tõmmatud. Nende esifassaadid pidanuks paiknema olemasolevate hoonete tagaküljega samal joonel, nii et hoonete nurki ühendanuks kiviaed. Teostamata jäänud hoonete esine oli mõeldud toimima aiana, mida läbib tee (sarnaselt Vana-Lõuna 33 ees asuvaga). Elamud Vana-Lõuna 21, 23 ja 25 on oma mõõtmetelt suuremad kui väliselt sarnased Vana-Lõuna 31, 33 ja 35, moodustades nii Lutheri vabriku tööliselamute tervikansambli sees omaette väiksema ühtse grupi. Vana-Lõuna t. 21, nagu ka majad nr. 23 ja 25, on valminud tüüpprojekti B järgi. Teostatud kujul ühendab nende 3 maja tänavapoolseid külgi katkematu kivist vundament, mille kohal kivipostide vahel lattidest piirdeaed (projekti ühel variandil ka see aed üleni kivist). Aia punaseks värvitud kiviosa jätkub hoonete fassaadidel eenduva soklina ja sissepääsu flankeerivate liseenidena. Vana-Lõuna 21 lõunaküljel ja taga on tänavast aiaga eraldatud roheala, mida hoovis piirab hiljem lisatud kõrge betoonpaneelidest müür. Samasugune müür liitub piki tänavat ka hoone põhjaseinaga. Korterelamu telgsümmeetriline peafassaad on Vana-Lõuna tänava joonel. Seina keskosas astub tänavapoolsel küljel räästast kõrgemale frontoon, selle kohale on paigutatud väike rõhtsa ristküliku kujuline vertikaalselt kolmeks ning omakorda ruudukesteks jaotatud aknaga vintskap, mõlema ülaääres on astmeline karniis. Projekti joonisel on vintskapi kahel küljel kujutatud väikseid kuulikujulisi elemente, mida sinna tegelikkuses ilmselt ei asetatud. Elamut katvat kelpkatust ääristab perimetraalne karniis, mis katkeb vaid frontooni kohal. Tänavapoolsel fassaadil I korrusel mõlemal pool ust 2 ruudukujulist akent (vertikaalselt kaheks ning omakorda väikesteks ruutudeks jaotatud). II korrusel 3 laia (kolmeks jaotatud) akent. I korruse tänavapoolsed aknad on küll joonistel kujutatud traditsionalistlikku ilmet võimendavate südamekujulise avausega luukidega, kuid tegelikkuses esinevad need hoonetel Vana-Lõuna 31 ja 35, mujal jäid need võib-olla üldse paigaldamata. Hoovipoolses seinas on akende jaotus sama, kui kõrvale jätta II korruse keskmine, trepikoja aken; lisanduvad pisikesed 1 ruudu suurused aknad. Otsaseintel ainult viimased ongi. I korruse suuremate akende all simsilaadsed eendid. Kui I korruse aknad astuvad seinapinnast sissepoole, siis II omad on seinaga samal tasapinnal. Kõiki II korruse aknaid on ette nähtud ümbritsema tumedad profileeritud piirdeliistud (projektile juurde lisatud). Realiseerimata jäid tänavapoolsed suurejoonelised sissepääsud: ümarkaarse portaali kohal paiknev silinderjas varikatus ning tümpanon oma dekoratiivse siksakmustriga pinna ja kuulikujuliste elementidega – varikatuse asemel on ukse kohal mõlemal pool maja simsilaadne eend, mida katab plekist veelaud. Samuti ei teostunud massiivsed kivikuulid kahel pool portaali ette kavandatud trepiastet – praegu avaneb esifassaadi uks otse kõnniteele. Kõik välisukse variandid on joonistel näidatud 3 profileeritud raamistuses tahvliga, asendades neist ülemise aknaga (nagu Vana-Lõuna 25) või tuues madala rõhtsa valgmiku ukse kohale (nagu Vana-Lõuna 31 ja 35). Ühiste tualettide arvelt on hoovipoolsele küljele hiljem lisatud teine sissepääs 3-astmelise kivitrepiga (seevastu elamutel Vana-Lõuna 31 ja 35 on õuepoolsed uksed algusest peale). Elamu Vana-Lõuna 21 oli kompaktne, sisaldades algselt mõlemal korrusel 4 kööktuba-korterit, millest 2 hoovipoolsemat olid paari ruutmeetri võrra suuremad. Kõigis oli sisseehitatud sahver ja panipaik. Laed on ajastule tüüpiliselt võrdlemisi kõrged – 2,7 m. Kahe kabiini ja kraanikausiga tualetid paiknesid trepikojas ning olid korruse peale ühiseks kasutamiseks. Keldris oli kogu majale ühine pesuköök, kuhu pääses vaid lõunapoolses otsaseinas paikneva omaette välisukse kaudu. 1960. aastate keskpaigas on välja ehitatud katusealune korrus, kuhu lisandus veel 2 korterit. Kuigi praegu on majas kokku 10 korterit, on uksi trepikojas vähem, sest 2 kõrvuti paiknevat korterit kuuluvad mitmel juhul ühele omanikule ja on ühendatud, võimaldades korteripinda poole võrra suurendada. Isikliku tualeti ja pesemisvõimaluse puudumine oli tolle aja töölistele suunatud elamuehituse puhul tavaline, alla 3 toaga korterites esines neid veel harva. Ehkki kogu Vana-Lõuna t. korterelamute ansambli lõikes mugavuste hulk kõikus, olid ühe maja piires kõigis korterites seega vasttärganud demokraatlikule riigile kohaselt võrdväärsed tingimused. Et valdavalt ehitati Tallinnas tollal 1–2-kordseid puumaju, on Vana-Lõuna t. korterelamute näol tegu omas ajas mitmeti silmapaistvate ja vormiliselt edumeelsete näidetega. |