Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi A/s A.M.Luther Vineeri- ja Mööblivabriku töötajate elamu Vana-Lõuna t. 23, 1922. a.
Mälestise registri number 8587
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 13.11.1999
Registreeritud 13.11.1999
Liigitus ehitismälestis
Ehitisregistri ehitis elamu (101030796)

Inspekteerimised(3)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 01.11.16

Menetleja: TLPA muinsuskaitse osakonna peaspetsialist, Timo Aava

Märksõna(10)

Ehitised, Kompleksid, Tootmiskompleks, Elamu, Korterelamu, Ehitiste liigid, Elamu, Korterelamu, Ehitusperioodid, 1918-1939.

Mälestise tunnus


Arhitektuurimälestis Vana-Lõuna t. 23, endine Vineeri- ja Mööblivabriku a/s A. M. Luther töötajate elamu, on valminud ajastu tuntuimate arhitektide Herbert Johansoni ja Eugen Habermanni spetsiaalselt vabriku jaoks välja töötatud elamutüüpide alusel. Korterelamu kuulub arhitektuuriliselt terviklikku, samal ajal ehitatud ja sarnase välimusega hoonete ansamblisse.

Sisestatud: 11.02.2009.

Mälestise kirjeldus


Luteri vabriku klubi ja tuletõrjedepoo vahelisel tänavalõigul teostati kaks kolmest majast koosnevat gruppi. Kõik sealsed tööliselamud on 2-korruselised. Tegemist oli kompaktse üldmahuga väiksemate kivimajadega, mille traditsionalistliku ilme teenistuses oli ka kõrge järsukaldeline kelpkatus oma 2 korstnaga. Raskepärasele ja suletuse esteetikaga mängivale traditsionalismile omase võttena moodustasid aknad vaid väikese osa seinapinnast, lastes domineerida hoone mahtu esile tooval siledal krohvitud seinal. Aknaraamid on ajastule tüüpiliselt tiheda ruuduga. Majad valmisid projektiga võrreldes mitmeti lihtsustatud kujul, järgimata detailides lõpuni ühtegi arvukatest joonistest, kusjuures kombineeriti erinevate tüüpide elemente. Samas olid arhitektid ilmselt arvestanudki võimalusega erinevaid välja pakutud tüüplahendusi omavahel põimida. 1922. aasta projekti pakutud mitmel võimalikul asendiplaanil paiknevad hooned praegusest erinevalt: mh. oli Vana-Lõuna 21, 23 ja 25 vahele projektil ette nähtud veel kaks samasugust, kuid tänavalt tagasi astuvat maja, mille teostamisest aga loobuti, need on ka joonisel maha tõmmatud. Nende esifassaadid pidanuks paiknema olemasolevate hoonete tagaküljega samal joonel, nii et hoonete nurki ühendanuks kiviaed. Ehitamata jäänud hoonete esine oli mõeldud toimima aiana, mida läbib tee (sarnaselt Vana-Lõuna 33 ees asuvaga). Elamud Vana-Lõuna 21, 23 ja 25 on oma mõõtmetelt suuremad kui väliselt sarnased Vana-Lõuna 31, 33 ja 35, moodustades nii Luteri vabriku tööliselamute tervikansambli sees omaette väiksema ühtse grupi. Vana-Lõuna t. 23, nagu ka majad nr. 21 ja 25, on valminud tüüpprojekti B järgi. Teostatud kujul ühendab nende 3 kivimaja tänavapoolseid külgi katkematu kivist vundament, mille kohal kivipostide vahel lattidest piirdeaed (projekti ühel variandil ka see aed üleni kivist). Aia punaseks värvitud kiviosa jätkub majade fassaadidel eenduva soklina ja sissepääsu flankeerivate liseenidena. Hoone Vana-Lõuna 23 külgedel ja taga on tänavast aiaga eraldatud roheala, mida hoovis piirab hiljem lisatud kõrge betoonpaneelidest müür. Korterelamu telgsümmeetriline peafassaad on Vana-Lõuna tänava joonel. Seina keskosas astub tänavapoolsel küljel räästast kõrgemale frontoon, selle kohale on paigutatud väike rõhtsa ristküliku kujuline vertikaalselt kolmeks ning omakorda ruudukesteks jaotatud aknaga vintskap; mõlema ülaääres jookseb astmeline karniis. Projekti joonisel on vintskapi kahel küljel kujutatud väikseid kuulikujulisi elemente, mida sinna tegelikkuses ilmselt ei asetatud. Elamut katvat kelpkatust ääristab perimetraalne karniis, mis katkeb vaid frontooni kohal. Vana-Lõuna 23 tänavapoolsel fassaadil I korrusel mõlemal pool ust 2 ruudukujulist akent (vertikaalselt kaheks ning omakorda väikesteks ruutudeks jaotatud). II korrusel 3 laia (kolmeks jaotatud) akent. I korruse tänavapoolsed aknad on küll joonistel kujutatud traditsionalistlikku ilmet võimendavate südamekujulise avausega luukidega, kuid tegelikkuses jäid need arvatavasti paigaldamata (kogu ansamblist esinevad need vaid hoonetel Vana-Lõuna 31 ja 35). Hoovipoolses seinas on akende jaotus sama, kui kõrvale jätta II korruse keskmine, trepikoja aken; lisanduvad pisikesed 1 ruudu suurused aknad. Otsaseintel ainult viimased ongi. I korruse suuremate akende all simsilaadsed eendid. Kui I korruse aknad astuvad seinapinnast sissepoole, siis II omad on seinaga samal tasapinnal. Kõiki II korruse aknaid on ette nähtud ümbritsema tumedad profileeritud piirdeliistud (projektile juurde märgitud). Realiseerimata jäid tänavapoolsed suurejoonelised sissepääsud: ümarkaarse portaali kohal paiknev silinderjas varikatus ning tümpanon oma dekoratiivse siksakmustriga pinna ja kuulikujuliste elementidega – varikatuse asemel on ukse kohal mõlemal pool maja simsilaadne eend, mida katab plekist veelaud. Samuti ei teostunud massiivsed kivikuulid kahel pool portaali ette kavandatud trepiastet – praegu avaneb esifassaadi uks otse kõnniteele. Kõik välisukse variandid on joonistel 3 profileeritud raamistuses tahvliga, millest ülemine asendatud aknaga (nagu säilinud hoonel Vana-Lõuna 25), või on ukse kohale toodud madal rõhtne valgmik (nagu Vana-Lõuna 31 ja 35). Hoovipoolsele küljele on hiljem lisatud teine sissepääs 3-astmelise kivitrepiga (seevastu elamutel Vana-Lõuna 31 ja 35 on õuepoolsed uksed algusest peale).

Sisestatud: 13.09.2018.

Mälestise ajalugu


Praegune Veerenni linnaosa hakkas Liivalaia, Veerenni ja Tatari t. ääres kujunema 1873. aasta paiku. Tollal kandis asum rahvapärast nimetust Kivivõllaste. Poolkaares kulgeva raudtee südalinna poolsele küljele tekkis uusi linnaosi 19. sajandi lõpul ridamisi. Toona hõivatud uutel territooriumitel hakkas linn rakendama korrapäraseid suuremat ala haaravaid planeerimispõhimõtteid. 20. sajandi algul oli kesklinna lõunaosa veel suuresti hoonestamata. 1940. aastani kehtinud jaotuse järgi kuulus asum IV (ehk Pärnu) linnajakku, kus sajandi algusaastail asustus kõige kiiremini tihenema hakkas. Sajandi esimeste kümnendite plahvatuslik elanikkonna kasv Tallinnas sundis ehitustegevust hoogustama, seda pärssisid mõistagi sõjasündmused. 1920. aastatel kujunesid hoonestamata linnamaad peamiseks ehitustandriks. Kümnendi lõpus muudeti ala kiviehituspiirkonnaks, keelustati isegi puitehitiste ümber- ja juurdeehitused. Sajandi algusest iseseisvusaja lõpuni kerkis kõige arvukamalt elumaju just IV linnajaos. 1877. aastal asutatud Luteri vabrik on Eesti mööblitööstuse ajaloos teedrajava tähtsusega, Tallinna vineeri- ja mööblikombinaadi (AS TVMK) nime all eksisteerib 1940. aastal natsionaliseeritud firma tänaseni, kuigi praeguseks on tootmine valdavalt linnast välja kolitud ja endised tehasehooned uue funktsiooni saanud (või saamas). Saeveskina alustanud ettevõtte algne nimekuju oli selle asutaja järgi Eesti mehaanilise puutööstuse aktsia selts A. M. Luther, rahvasuus kutsuti seda Lutrivabrikuks. Mööbli tootmiseni jõuti 1880. aastate I poolel, Luteri vabriku nišiks teiste mööblivalmistajate kõrval sai vineer. Sobivalt valitud asukoht linna lõunaosas võimaldas ettevõttel laieneda (ka 1930. aastatel koostatud Tallinna tööstusrajoonide plaani järgi kuulus Luteri vabriku ümbrus igasugust ettevõtlust soosivasse 1. rajooni). 19. sajandi lõpuks oli uuendusliku tehnoloogia tõttu suudetud tungida ka välisturule, 1900. aasta Pariisi maailmanäitusel osutus vabriku toodang Grand Prix vääriliseks. Vabriku arengut esiti soodustas, kuid hiljem pidurdas maailmasõda; löögi andis järgnev Vabadussõda. Sellest hoolimata otsustas Luteri vabrik 1920. aastate alguses tolleaegsele Lõuna tänavale töölistele uued elamud ehitada. Vabrikutööliste asulaid oli tööstushoonete lähedusse arvukalt rajatud tsaariajal (nt. laevaehitustehaste suured asundused Koplis; nn. Läti kasarmud Vilmsi tänaval), 1920. aastatest on Luteri vabriku töölisteküla Tallinnas aga ainuke terviklik näide. Projekt telliti noortelt, kuid äsja Riigikogu hoone projekteerimise lõpetanutena juba mõningast tunnustust kogunud arhitektidelt Eugen Habermannilt ja Herbert Johansonilt. 1922. aasta kevadeks töötasid nad välja 4 väikeste visuaalsete ja sisuliste erinevustega tüüpprojekti, millest 2 pealkirjastatud kui tüüp A ja B (vähese aknapinnaga tüüpi A Vana-Lõuna tänaval ei realiseeritudki. Ansambel samasuguseid A ja B tüübi maju pidi esialgse kava järgi hoonestama ka väikse ala Herne (tollal Erne) tänava ääres, kuid valmis neid ei ehitatud). Hoolimata sellest, et need kohati üksikasjades vastuollu läksid, kinnitati projekti joonised linnavalitsuses kõik korraga – projekti täiustamine ja viimistlemine ehituse käigus oli tollal tavaline praktika. Esialgsed projektid kümmekonna hoone jaoks on tehtud toonasele suurele krundile Lõuna t. 17, kus jäeti alles üks juba varasemast ajast olemasolev puidust eramu (praeguse aadressiga Vana-Lõuna 29).

Sisestatud: 11.02.2009.

Kaitsevööndi ulatus


krundi ulatuses

Sisestatud: 11.02.2009.