Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi A/s A.M.Luther Vineeri- ja Mööblivabriku töötajate elamu Vana-Lõuna t. 29, 1922. a.
Mälestise registri number 8590
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Arvel 13.11.1999
Registreeritud 13.11.1999
Mälestise liik ehitismälestis
Ehitisregistri ehitis elamu (101036176)

Paikvaatlused(2)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 01.11.16

Menetleja: TLPA muinsuskaitse osakonna peaspetsialist, Timo Aava

Märksõna(10)

Ehitised, Kompleksid, Tootmiskompleks, Elamu, Eramu, Ehitiste liigid, Elamu, Eramu, Ehitusperioodid, 1841-1917.

Mälestise tunnus


Ajaloolise Lutheri Vineeri- ja Mööblivabriku hoonete ansamblisse kuuluv töötajate elamu.

Sisestatud: 13.09.2018.

Mälestise kirjeldus


Paekivist vundamendiga 1-kordset puumaja katab madalakaldeline viilkatus, mida toetavate sarikate voluutjad otsad on saelõikelised. Katuse kattematerjaliks on hetkel eterniit; majal on 2 silikaattellisest korstent. Laudvoodriga kaetud rõhtpalkmaja profileeritud simsside, karniiside, piirdeliistude jm. detailide kujunduses kajastub 19. sajandi lõpule omaselt historitsistlik-klassitsistlik vormikeel. Hoone nurkades on liseenidena kujundatud nurgalauad, nende kohal eendub otsaseintel elu- ja katusekorruse vahel kulgev karniis. Vahelduva kujundusega laudis elavdab fassaade: eenduva paekivist sokli kohal on u. 70 cm kõrgune kitsa püstlaudisega riba, selle kohal simss, seina põhiosa katavad rõhtsad profileeritud voodrilauad, viiludel karniisi kohal taas vertikaallaudis. Kõik aknad ajastu stiilile omaselt väiksemateks ruutudeks jaotatud, mitmed väikese õhuaknaga. Tähelepanuväärselt on alal hoitud kõigi akende luugid, lihtsa kujundusega. Akende kohal puidust veelauad. Säilinud esialgsed metallnurgikud ja -hinged. Tänavapoolses otsaseinas on 2 püstakent, framuug liigendub kaheks ruuduks. Viilu all mõlemal pool lähestikku 2 väiksemat ühtses raamistuses akent, ruudukesteks jaotatud. Vana-Lõuna 25 poolses seinas on ebaühtlaste vahedega 3 püstakent. Sissepääs algupärase tahveluksega (all ja ülal rõhtne, keskel 2 püstist piklikku tahvlit) paikneb hoovipoolses otsaseinas, millele liitub Vana-Lõuna 25 poolses osas piki seina kulgev piklik madalam hooneosa (seal paiknevad tualett ja vannituba), väljaehitise Vana-Lõuna 25 poolses küljes väike ruudukujuline aken. Laineliste tugedega varikatusega ukse ja väljaehitise vahel on püstaken. Vana-Lõuna 31 poolse mitmekümne cm võrra kõrgema sokliga fassaadil hoovipoolses osas madalamad aknad. Fassaadi varjab u. pooles ulatuses hilisem juurdeehitus – kinnine veranda –, mis muudab maja põhiplaani L-kujuliseks. Avar veranda kajastub ka 1900. aasta projektil, seal aga ilma praeguste suurte akendeta. Selle Vana-Lõuna 31 poolses seinas on eraldi tiibuks (3 eenduva tahvliga, millest keskmine ruudukujuline), ukse kohal olev framuug jaotub 3 ruuduks. Vahetult ukse kõrval (tänava suunas) on tihedalt kõrvuti 2 püstakent. Mainitud kõrgema sokliga majaosa tingib ka siseruumide jagunemise mitmele tasapinnale. Hoonesse sisenedes satub esmalt kööki, kust pääseb kõikidesse teistesse ruumidesse: tualetti, vannituppa, magamistuppa, tõstetud põrandapinnaga tuppa ning esikusse, kust omakorda edasi kahte tuppa ja verandale. Elamu siseruumid on terviklikuna algsel kujul alal hoitud, säilinud on kõik algsed tahveluksed koos linkidega, peegellaed, esialgne historitsistlikus laadis ahi kahe Vana-Lõuna t. poolse toa vahel jpm., esineb väikseid lisandusi 1920.–30. aastatest. Kõik ruumid on säilitanud oma esialgse funktsiooni.

Sisestatud: 13.09.2018.

Mälestise ajalugu


Praegune Veerenni linnaosa hakkas Liivalaia, Veerenni ja Tatari t. ääres kujunema 1873. aasta paiku. Tollal kandis asum rahvapärast nimetust Kivivõllaste. Poolkaares kulgeva raudtee südalinna poolsele küljele tekkis uusi linnaosi 19. sajandi lõpul ridamisi. Toona hõivatud uutel territooriumitel hakkas linn tasapisi rakendama korrapäraseid suuremat ala haaravaid planeerimispõhimõtteid. Veel 20. sajandi algul oli kesklinna lõunaosa suuresti hoonestamata. 1940. aastani kehtinud jaotuse järgi kuulus asum IV (ehk Pärnu) linnajakku, kus sajandi algusaastail asustus kõige kiiremini tihenema hakkas. Sajandi esimeste kümnendite plahvatuslik elanikkonna kasv Tallinnas sundis ehitustegevust hoogustama, seda pärssisid mõistagi sõjasündmused. 1920. aastatel kujunesid hoonestamata linnamaad peamiseks ehitustandriks. Kümnendi lõpus muudeti ala kiviehituspiirkonnaks, keelustati isegi puitehitiste ümber- ja juurdeehitused. Sajandi algusest iseseisvusaja lõpuni kerkis kõige arvukamalt elumaju just IV linnajaos. 1877. aastal asutatud Luteri vabrik on Eesti mööblitööstuse ajaloos teedrajava tähtsusega, Tallinna vineeri- ja mööblikombinaadi (AS TVMK) nime all eksisteerib 1940. aastal natsionaliseeritud firma tänaseni, kuigi praeguseks on tootmine valdavalt linnast välja kolitud ja endised tehasehooned uue funktsiooni saanud (või saamas). Vabriku eelkäijaks oli 1870. aastate keskel Alexander Martin Lutheri ja kaupmees Markel Makarowi rajatud puuhoov – puidust ehitustarvete ostu-müügiga tegelev edukas ettevõte. Saeveskina alustanud ettevõtte algne nimekuju oli selle asutaja järgi "Eesti mehaanilise puutööstuse aktsia selts A. M. Luther", rahvasuus kutsuti seda Lutrivabrikuks. Mööbli tootmiseni jõuti 1880. aastate I poolel, Luteri vabriku n.-ö. nišiks teiste mööblivalmistajate kõrval sai vineer. Sobivalt valiti asukoht linna lõunaosas, raudtee ääres, mis võimaldas ettevõttel laieneda (ka 1930. aastatel koostatud Tallinna tööstusrajoonide plaani järgi kuulus Luteri vabriku ümbrus igasugust ettevõtlust soosivasse 1. rajooni). 19. sajandi lõpuks oli uuendusliku tehnoloogia tõttu suudetud tungida ka välisturule. 1900. aasta Pariisi maailmanäitusel osutus vabriku toodang Grand Prix vääriliseks. Vabriku arengut esiti soodustas, kuid hiljem pidurdas maailmasõda; löögi andis järgnev Vabadussõda. Sellest hoolimata otsustas Luteri vabrik 1920. aastate alguses tolleaegsele Lõuna tänavale töölistele uued elamud ehitada. Vabrikutööliste asulaid oli tööstushoonete lähedusse arvukalt rajatud tsaariajal (nt. laevaehitustehaste suured asundused Koplis; nn. Läti kasarmud Vilmsi tänaval), 1920. aastatest on Luteri vabriku töölisteküla Tallinnas aga ainuke terviklik näide. Luteri vabriku tööliste elamuansamblit mitmekesistab varasema hoonestuse olemasolu mälestise Vana-Lõuna 29 näol. Elamu kajastub üksiku, juba varem olemas oleva hoonena 1922. aasta kevadel arhitektide Eugen Habermanni ja Herbert Johansoni koostatud plaanidel, kes töötasid toonasele Lõuna tänavale välja uute korterelamute (s.o. praegused Vana-Lõuna t. 21, 23, 25, 31, 33 ja 35) tüübid. Luteri vabriku puuhoovi juhataja elamuks ehitatud hoone projekt on aastast 1900, kuid on põhjust arvata, et osa hoonest on kümmekond aastat varasem. Mitmes etapis täiendatud hoone põhikehand paikneb otsaseinaga praeguse Vana-Lõuna t. poole. 1920. aastatel taodeldud ansamblilisust rõhutab elamu sidumine tervikansamblisse, jätkates selle ees uute kortermajade vahele rajatud, asumile tüüpset piirdeaeda: korterelamute tänavapoolseid külgi ühendab punaseks värvitud kivist vundament, mille kohal kivipostide vahel lattidest aed. Majast veidi Vana-Lõuna 31 pool paikneb värav.

Sisestatud: 16.07.2009.