Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi A/s A.M.Luther Vineeri- ja Mööblivabriku töötajate elamu Vana-Lõuna t. 33, 1922. a.
Mälestise registri number 8592
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Arvel 13.11.1999
Registreeritud 13.11.1999
Mälestise liik ehitismälestis
Ehitisregistri ehitis elamu (101019010)

Paikvaatlused(3)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 01.11.16

Menetleja: TLPA muinsuskaitse osakonna peaspetsialist, Timo Aava

Märksõna(10)

Ehitised, Kompleksid, Tootmiskompleks, Elamu, Korterelamu, Ehitiste liigid, Elamu, Korterelamu, Ehitusperioodid, 1918-1939.

Mälestise tunnus


Arhitektuurimälestis Vana-Lõuna t. 33, endine Vineeri- ja Mööblivabriku a/s A. M. Luther töötajate elamu, on valminud ajastu tuntuimate arhitektide Herbert Johansoni ja Eugen Habermanni spetsiaalselt vabriku jaoks välja töötatud elamutüüpide alusel. Korterelamu kuulub arhitektuuriliselt terviklikku, samal ajal ehitatud ja sarnase välimusega hoonete ansamblisse

Sisestatud: 11.02.2009.

Mälestise kirjeldus


Korterelamu Vana-Lõuna 33 telgsümmeetriline peafassaad astub Vana-Lõuna tänavalt mituteist meetrit eemale. Hoonetegrupist ainsana ei saa seda otseselt siduda ühegi projekti joonisega, tegu on ansamblis mitmes mõttes ainukordse lahendusega. Viimast eelkõige seetõttu, et II maailmasõja käigus sai hoone tugevalt kannatada ning ehitati üles muudetud kujul, mh. on hoone seinad rõhtpalkidest. Esimene väliselt silmatorkav erinevus ülejäänud ansambli majadest on katteliistuga püstlaudis II korruse viimistlusmaterjalina, vaid trepikoda on esiküljel kogu ulatuses krohvitud. Elamut katab kõrge kelpkatus, ka korstende valge värv, kuid eelkõige paiknemine katuseharjast tänava pool (mitte sellega kohakuti) on ansambli lõikes erandlik. Erinevalt majadest Vana-Lõuna 31 ja 35 on käesoleval hoonel eenduv sokkel. Sissepääsu kohal on poolringikujuline vintskap, mille aknale joonistab raamistus kroonilaadse motiivi. Ainsana kogu tänava majadest on siin eeskujuks võetud projekt, kus seina keskosa tõuseb katuseäärest kõrgemale, praegusel kujul räästa koguni läbistades. Ka vintskapi vormistus erineb nii projekti kui Vana-Lõuna 31 ja 35 omast: nii on see muutunud kumerate ja nõgusate üleminekutega mängivaks frontooniks. Et katusealuse korruse välja ehitamisega lisati kõigile külgedele uugid, on tagakülje algne vintskap ilmselt jäänud uue laia uugi varju või hävinud. Vana-Lõuna 33 tänavapoolsel fassaadil mõlemal korrusel mõlemal pool trepikoda üks ruudukujuline aken (vertikaalselt kaheks ja omakorda ruudukesteks jaotatud). Trepikoja aken II korrusel on ansambli ainsana ehitatud püstise ristküliku kujuliseks. I korruse tänavapoolsed aknad on küll joonistel kujutatud traditsionalistlikku ilmet võimendavate südamekujulise avausega luukidega, kuid tegelikkuses võisid need jääda paigaldamata (kogu ansamblist esinevad need vaid hoonetel Vana-Lõuna 31 ja 35). Hoovipoolne sein on ansambli hoonete kõikvõimalikke fassaadilahendusi arvesse võttes ootamatult ebasümmeetriline: põhjapoolses osas on mõlemal korrusel 2 ruudukujulist akent, lõunapoolses mõlemal korrusel 1. Vana-Lõuna 27 poolsel otsaseinal on mõlemal korrusel enam-vähem seina keskosas ruudukujuline aken, seina hoovipoolses osas on algselt ilmselt mõlemal korrusel olnud pisike 1 ruudu suurune aken, mis II korrusel hiljem suuremaks ehitatud. Luteri vabriku klubi poolsel otsaseinal mõlemal korrusel kohakuti 2 ruudukujulist akent. Kui tänava ülejäänud sama tüüpi majade I korruse aknad astuvad seinapinnast sissepoole, siis siin on kõik aknad (v.a. trepikoja oma) seinaga samal tasapinnal. Kõik välisukse variandid on joonistel 3 profileeritud raamistuses tahvliga, asendades neist ülemise aknaga (nagu Vana-Lõuna 25) või tuues madala rõhtsa valgmiku ukse kohale (nagu Vana-Lõuna 31 ja 35). Portaali ette on kavandatud kivist trepiaste. Realiseerimata jäid kõigil Vana-Lõuna tänava elamutel suurejoonelised sissepääsud: ümarkaarse portaali kohal paiknev silinderjas varikatus ning tümpanon oma dekoratiivse siksakmustriga pinna ja kuulikujuliste elementidega – varikatuse asemel on enamusel majadest ukse kohal mõlemal pool maja simsilaadne eend, mida katab plekist veelaud. Elamul Vana-Lõuna 33 need puuduvad. Realiseerimata jäid ka massiivsed kivikuulid kahel pool portaali. Teostunud on siin aga (tänaval ainsana) ukseesine kivist trepiaste. Kõik välisukse variandid on joonistel kolme profileeritud raamistuses tahvliga, millest ülemine asendatud aknaga (nagu säilinud hoonel Vana-Lõuna 25), või on ukse kohale toodud madal rõhtne valgmik (nagu Vana-Lõuna 31 ja 35). Elamus Vana-Lõuna 33 on projektil I korrusel kaks 2-toalist ja II korrusel kaks paari ruutmeetri võrra suuremat 3-toalist korterit. Ajastu kohta tähelepanuväärselt olid kõikidesse korteritesse ette nähtud tualetid, samuti panipaigad. Aknad olid kõigis korterites kolmele poole, võimaldades päikesevalgusel eri päeva- ja aastaaegadel maksimaalselt tubadesse jõuda. 1960. aastate keskpaigas on välja ehitatud eluhoone katusealune korrus, kuhu lisandus veel 2 korterit. Praegu on elumajas kokku 6 korterit. Koos eluhoonetega projekteeriti ka väike 1-kordne krohvitud abihoone, ukse ja kahe samasuguste, eelpool kirjeldatud luukidega aknaga, ning viilkatusega; hoone mõlemale küljele liituvasse püstlaudisega viimistletud pikka tiiba pidid jääma kõigi korterite kuurid (12 ust). Vana-Lõuna 33 taga paiknev abihoone kiviosa on ka alles, samuti puust tiib Vana-Lõuna 35 taga. Et valdavalt ehitati Tallinnas tollal 1–2-kordseid puumaju, oli Vana-Lõuna t. kivist korterelamute näol tegu omas ajas mitmeti silmapaistvate ja vormiliselt edumeelsete näidetega. Võrreldes elamutega Vana-Lõuna 21, 23 ja 25 oli selle grupi majades oluliselt enam mugavusi, puudutagu see isikliku tualeti olemasolu, korterite suurust või akende avanemist mitmesse suunda. Sarnane välisilme ning esimestest väiksem maht ei viita sellistele hierarhilistele erinevusele kuidagi. Samas olid ühe maja piires korterid tubade erinevast arvust hoolimata vasttärganud demokraatlikule riigile kohaselt võrdlemisi sarnaste heade tingimustega ning suunatud vabriku kõrgemal kohal töötajatele. Märkimist väärib ka, et priviligeeritud kortermajad Vana-Lõuna 31, 33 ja 35 olid Luteri vabriku klubi vahetus läheduses, samal ajal, kui kööktubadega kortermajade naabruses paiknesid tööstusrajatised. Sõjas tugevasti kannatada saanuna ja seejärel muudetud kujul üles ehitatuna peitub elamu Vana-Lõuna 33 peamine väärtus arhitektuurimälestisena ansamblilisuses tänava ülejäänud tööliselamutega.

Sisestatud: 13.09.2018.

Mälestise ajalugu


Praegune Veerenni linnaosa hakkas Liivalaia, Veerenni ja Tatari t. ääres kujunema 1873. aasta paiku. Tollal kandis asum rahvapärast nimetust Kivivõllaste. Poolkaares kulgeva raudtee südalinna poolsele küljele tekkis uusi linnaosi 19. sajandi lõpul ridamisi. Toona hõivatud uutel territooriumitel hakkas linn rakendama korrapäraseid suuremat ala haaravaid planeerimispõhimõtteid. 20. sajandi algul oli kesklinna lõunaosa veel suuresti hoonestamata. 1940. aastani kehtinud jaotuse järgi kuulus asum IV (ehk Pärnu) linnajakku, kus sajandi algusaastail asustus kõige kiiremini tihenema hakkas. Sajandi esimeste kümnendite plahvatuslik elanikkonna kasv Tallinnas sundis ehitustegevust hoogustama, seda pärssisid mõistagi sõjasündmused. 1920. aastatel kujunesid hoonestamata linnamaad peamiseks ehitustandriks. Kümnendi lõpus muudeti ala kiviehituspiirkonnaks, keelustati isegi puitehitiste ümber- ja juurdeehitused. Sajandi algusest iseseisvusaja lõpuni kerkis kõige arvukamalt elumaju just IV linnajaos. 1877. aastal asutatud Luteri vabrik on Eesti mööblitööstuse ajaloos teedrajava tähtsusega, Tallinna vineeri- ja mööblikombinaadi (AS TVMK) nime all eksisteerib 1940. aastal natsionaliseeritud firma tänaseni, kuigi praeguseks on tootmine valdavalt linnast välja kolitud ja endised tehasehooned uue funktsiooni saanud (või saamas). Saeveskina alustanud ettevõtte algne nimekuju oli selle asutaja järgi Eesti mehaanilise puutööstuse aktsia selts A. M. Luther, rahvasuus kutsuti seda Lutrivabrikuks. Mööbli tootmiseni jõuti 1880. aastate I poolel, Luteri vabriku nišiks teiste mööblivalmistajate kõrval sai vineer. Sobivalt valitud asukoht linna lõunaosas võimaldas ettevõttel laieneda (ka 1930. aastatel koostatud Tallinna tööstusrajoonide plaani järgi kuulus Luteri vabriku ümbrus igasugust ettevõtlust soosivasse 1. rajooni). 19. sajandi lõpuks oli uuendusliku tehnoloogia tõttu suudetud tungida ka välisturule, 1900. aasta Pariisi maailmanäitusel osutus vabriku toodang Grand Prix vääriliseks. Vabriku arengut esiti soodustas, kuid hiljem pidurdas maailmasõda; löögi andis järgnev Vabadussõda. Sellest hoolimata otsustas Luteri vabrik 1920. aastate alguses tolleaegsele Lõuna tänavale töölistele uued elamud ehitada. Vabrikutööliste asulaid oli tööstushoonete lähedusse arvukalt rajatud tsaariajal (nt. laevaehitustehaste suured asundused Koplis; nn. Läti kasarmud Vilmsi tänaval), 1920. aastatest on Luteri vabriku töölisteküla Tallinnas aga ainuke terviklik näide. Projekt telliti noortelt, kuid äsja Riigikogu hoone projekteerimise lõpetanutena juba mõningast tunnustust kogunud arhitektidelt Eugen Habermannilt ja Herbert Johansonilt. 1922. aasta kevadeks töötasid nad välja 4 väikeste visuaalsete ja sisuliste erinevustega tüüpprojekti, millest 2 pealkirjastatud kui tüüp A ja B (vähese aknapinnaga tüüpi A Vana-Lõuna tänaval ei realiseeritudki. Ansambel samasuguseid A ja B tüübi maju pidi esialgse kava järgi hoonestama ka väikse ala Herne (tollal Erne) tänava ääres, kuid valmis neid ei ehitatud). Hoolimata sellest, et need kohati üksikasjades vastuollu läksid, kinnitati projekti joonised linnavalitsuses kõik korraga – projekti täiustamine ja viimistlemine ehituse käigus oli tollal tavaline praktika. Esialgsed projektid kümmekonna hoone jaoks on tehtud toonasele suurele krundile Lõuna t. 17, kus jäeti alles üks juba varasemast ajast olemasolev puidust eramu (praeguse aadressiga Vana-Lõuna 29). Luteri vabriku klubi ja tuletõrjedepoo vahelisel tänavalõigul teostati kaks kolmest majast koosnevat gruppi. Kõik sealsed tööliselamud on 2-korruselised. Tegemist oli kompaktse üldmahuga väiksemate kivimajadega, mille traditsionalistliku ilme teenistuses oli ka kõrge järsukaldeline kelpkatus oma 2 korstnaga. Raskepärasele ja suletuse esteetikaga mängivale traditsionalismile omase võttena moodustasid aknad vaid väikese osa seinapinnast, lastes domineerida hoone mahtu esile tooval siledal krohvitud seinal. Aknaraamid on ajastule tüüpiliselt tiheda ruuduga. Majad valmisid projektiga võrreldes mitmeti lihtsustatud kujul, järgimata detailides lõpuni ühtegi arvukatest joonistest, kusjuures kombineeriti erinevate tüüpide elemente. Samas olid arhitektid ilmselt arvestanudki võimalusega erinevaid välja pakutud tüüplahendusi omavahel põimida. 1922. aasta projekti pakutud mitmel võimalikul asendiplaanil paiknevad hooned praegusest erinevalt (vaid Vana-Lõuna 33 asub ette nähtud kohal): nimelt olid 3-hoonelise grupi kaks külgmist hoonet mõeldud seisma tänava suhtes küljega, ning keskmise hoone fassaad olema esimeste hoovipoolse otsaseinagaga samal joonel. Sel viisil oleksid kõigi majade sissepääsud avanenud ühisele rohealale, mille tänavaäärset külge piiranuks kiviaed. Teise variandi järgi olid kõigi hoonete fassaadid tänava suunas, kuid Vana-Lõuna 33 oli mõnemeetrise tagasiastega tänavajoonest paigutatud majade Vana-Lõuna 31 ja 35 vahele. Korterelamud Vana-Lõuna 31, 33 ja 35 moodustavad Luteri vabriku tööliselamute tervikansambli sees omaette väiksema kokkukuuluva ühtse grupi, mis on väliselt sarnastest majadest Vana-Lõuna 21, 23 ja 25 oma mõõtmetelt väiksemad. Kõigi kolme kortermaja sissepääsud on tänavapoolses küljes, kuid elamu Vana-Lõuna 33 esifassaad asub hoonete Vana-Lõuna 31 ja 35 tagaseinast mõne meetri võrra sügavamal hoovis. Vana-Lõuna 33 ees on avar aed, mida läbib uksest tänavaäärse väravani sirge paekiviplaatidest tee. Elamute Vana-Lõuna 31 ja 35 tänavapoolseid külgi ühendab kivist vundament, mille kohal kivist postide vahel lattidest piirdeaed, värav paikneb aia keskosas nimetatud.

Sisestatud: 11.02.2009.

Kaitsevööndi ulatus


KRUNDI ULATUSES

Sisestatud: 11.02.2009.