Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi A/s A.M.Luther Vineeri- ja Mööblivabriku töötajate elamu Vana-Lõuna t. 35, 1922. a.
Mälestise registri number 8593
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Arvel 13.11.1999
Registreeritud 13.11.1999
Mälestise liik ehitismälestis
Ehitisregistri ehitis elamu (101027790)

Paikvaatlused(7)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 09.11.17

Menetleja: TLPA muinsuskaitse osakonna peaspetsialist, Timo Aava

Märksõna(10)

Ehitised, Kompleksid, Tootmiskompleks, Elamu, Korterelamu, Ehitiste liigid, Elamu, Korterelamu, Ehitusperioodid, 1918-1939.

Mälestise tunnus


Arhitektuurimälestis Vana-Lõuna t. 35, endine Vineeri- ja Mööblivabriku a/s A. M. Luther töötajate elamu, on valminud ajastu tuntuimate arhitektide Herbert Johansoni ja Eugen Habermanni spetsiaalselt vabriku jaoks välja töötatud elamutüüpide alusel. Korterelamu kuulub arhitektuuriliselt terviklikku, samal ajal ehitatud ja sarnase välimusega hoonete ansamblisse.

Sisestatud: 12.02.2009.

Mälestise kirjeldus


Korterelamu Vana-Lõuna 35 telgsümmeetriline peafassaad on Vana-Lõuna tänava joonel. Elamut katab sakmeliste keraamiliste katusekividega kõrge kelpkatus, mida ääristab perimetraalne karniis. Sissepääsu kohal on projektil nii tänava- kui hoovipoolsel küljel poolringikujuline vintskap, mille aknale joonistab raamistus A-tähe või krooni laadse motiivi. Et katusealuse korruse välja ehitamisega lisati kõigile külgedele rohmakad uugid (hoovi pool on neid 2), on esikülje algne vintskap ilmselt jäänud uue laia uugi varju. Tänavapoolsel fassaadil I korrusel mõlemal pool ust 2, II korrusel keskmiste kohal veel 2 ruudukujulist akent (vertikaalselt kaheks ja omakorda ruudukesteks jaotatud). I korruse tänavapoolsete akende ees traditsionalistlikku ilmet võimendavad südamekujulise avausega luugid. Hoovipoolne sein meenutab teostunud kujul tüübi A fassaadi: II korruse keskel on vaid lai trepikoja aken, I korrusel mõlemal pool ust ruudukujuline aken; neile lisanduvad pisikesed, 1 ruudu suurused aknad. II korruse korteriaknad on, erinevalt projektist, viidud otsaseintele, kus on aknad ka tänavapoolses osas (projektil seevastu avanevad korteriaknad ka II korruse hooviseina). I korruse suuremate akende all simsilaadsed eendid. Kõiki II korruse aknaid ääristavad tumedad profileeritud piirdeliistud. Kui I korruse aknad astuvad seinapinnast sissepoole, siis II omad on seinaga samal tasapinnal. Hoone Vana-Lõuna 35 (nagu ka Vana-Lõuna 31) trepikoda läbib kogu maja, avanedes ka hoovipoolsele küljele. Nii tänava- kui hoovipoolne välisuks liigendub kolmeks profileeritud raamistuses tahvliks. Projektil on portaali ette kavandatud kivist trepiaste (hoovi pool on see praegugi olemas) – praegu avaneb esifassaadi uks otse kõnniteele, kultuurikiht on sellest 80 aastaga isegi u. 10 cm võrra kõrgemale tõusnud. Tänavapoolse sissepääsu kohal on uksest veidi laiem madal rõhtne valgmik, mille raamistus jaguneb kolmeks reas paiknevaks ovaaliks (nagu ka Vana-Lõuna 31). Mõlema ukse kohal simsilaadne eend, mida katab plekist veelaud. Elamu Vana-Lõuna 35 projektil on I korrusel kaks 2-toalist ja II korrusel kaks paari ruutmeetri võrra suuremat 3-toalist korterit (mõlemal korrusel 1 tubadest avar köök-tuba). Kõik korterid säilitanud esialgsed mõõtmed. Ajastu kohta tähelepanuväärselt olid kõikidesse korteritesse ette nähtud tualetid, samuti panipaigad. Aknad on I korruse korterites kahele, II korrusel kolmele poole, võimaldades päikesevalgusel eri päeva- ja aastaaegadel maksimaalselt tubadesse jõuda. 1960. aastate keskpaigas on välja ehitatud eluhoone katusealune korrus, kuhu lisandus veel 2 korterit. Praegu on elumajas kokku 6 korterit. Koos eluhoonetega projekteeriti ka väike 1-kordne kivist krohvitud abihoone, ukse ja kahe samasuguste luukidega aknaga, viilkatusega; hoone mõlemale küljele liituvasse püstlaudisega pikka tiiba pidid jääma ühised kuurid (12 ust). Vana-Lõuna 33 taga paiknev kiviosa on ka alles, samuti puust tiib Vana-Lõuna 35 taga. Et valdavalt ehitati Tallinnas tollal 1–2-kordseid puumaju, on Vana-Lõuna t. kivist korterelamute näol tegu omas ajas mitmeti silmapaistvate ja vormiliselt edumeelsete näidetega. Võrreldes elamutega Vana-Lõuna 21, 23 ja 25 oli selle grupi majades oluliselt enam mugavusi, puudutagu see isikliku tualeti olemasolu, korterite suurust või akende avanemist mitmesse suunda. Sarnane välisilme ning esimestest väiksem maht ei viita sellistele hierarhilistele erinevusele kuidagi. Samas olid ühe maja piires korterid (tubade erinevast arvust hoolimata) vasttärganud demokraatlikule riigile kohaselt võrdlemisi sarnaste heade tingimustega ning kõrgemal kohal töötajatele. Märkimist väärib ka, et priviligeeritud kortermajad Vana-Lõuna 31, 33 ja 35 olid Luteri vabriku klubi vahetus läheduses, samal ajal, kui kööktubadega kortermajade naabruses paiknesid tööstusrajatised.

Sisestatud: 13.09.2018.

Mälestise ajalugu


Praegune Veerenni linnaosa hakkas Liivalaia, Veerenni ja Tatari t. ääres kujunema 1873. aasta paiku. Tollal kandis asum rahvapärast nimetust Kivivõllaste. Poolkaares kulgeva raudtee südalinna poolsele küljele tekkis uusi linnaosi 19. sajandi lõpul ridamisi. Toona hõivatud uutel territooriumitel hakkas linn rakendama korrapäraseid suuremat ala haaravaid planeerimispõhimõtteid. 20. sajandi algul oli kesklinna lõunaosa veel suuresti hoonestamata. 1940. aastani kehtinud jaotuse järgi kuulus asum IV (ehk Pärnu) linnajakku, kus sajandi algusaastail asustus kõige kiiremini tihenema hakkas. Sajandi esimeste kümnendite plahvatuslik elanikkonna kasv Tallinnas sundis ehitustegevust hoogustama, seda pärssisid mõistagi sõjasündmused. 1920. aastatel kujunesid hoonestamata linnamaad peamiseks ehitustandriks. Kümnendi lõpus muudeti ala kiviehituspiirkonnaks, keelustati isegi puitehitiste ümber- ja juurdeehitused. Sajandi algusest iseseisvusaja lõpuni kerkis kõige arvukamalt elumaju just IV linnajaos. 1877. aastal asutatud Luteri vabrik on Eesti mööblitööstuse ajaloos teedrajava tähtsusega, Tallinna vineeri- ja mööblikombinaadi (AS TVMK) nime all eksisteerib 1940. aastal natsionaliseeritud firma tänaseni, kuigi praeguseks on tootmine valdavalt linnast välja kolitud ja endised tehasehooned uue funktsiooni saanud (või saamas). Saeveskina alustanud ettevõtte algne nimekuju oli selle asutaja järgi Eesti mehaanilise puutööstuse aktsia selts A. M. Luther, rahvasuus kutsuti seda Lutrivabrikuks. Mööbli tootmiseni jõuti 1880. aastate I poolel, Luteri vabriku nišiks teiste mööblivalmistajate kõrval sai vineer. Sobivalt valitud asukoht linna lõunaosas võimaldas ettevõttel laieneda (ka 1930. aastatel koostatud Tallinna tööstusrajoonide plaani järgi kuulus Luteri vabriku ümbrus igasugust ettevõtlust soosivasse 1. rajooni). 19. sajandi lõpuks oli uuendusliku tehnoloogia tõttu suudetud tungida ka välisturule, 1900. aasta Pariisi maailmanäitusel osutus vabriku toodang Grand Prix vääriliseks. Vabriku arengut esiti soodustas, kuid hiljem pidurdas maailmasõda; löögi andis järgnev Vabadussõda. Sellest hoolimata otsustas Luteri vabrik 1920. aastate alguses tolleaegsele Lõuna tänavale töölistele uued elamud ehitada. Vabrikutööliste asulaid oli tööstushoonete lähedusse arvukalt rajatud tsaariajal (nt. laevaehitustehaste suured asundused Koplis; nn. Läti kasarmud Vilmsi tänaval), 1920. aastatest on Luteri vabriku töölisteküla Tallinnas aga ainuke terviklik näide. Projekt telliti noortelt, kuid äsja Riigikogu hoone projekteerimise lõpetanutena juba mõningast tunnustust kogunud arhitektidelt Eugen Habermannilt ja Herbert Johansonilt. 1922. aasta kevadeks töötasid nad välja 4 väikeste visuaalsete ja sisuliste erinevustega tüüpprojekti, millest 2 pealkirjastatud kui tüüp A ja B (vähese aknapinnaga tüüpi A Vana-Lõuna tänaval ei realiseeritudki. Ansambel samasuguseid A ja B tüübi maju pidi esialgse kava järgi hoonestama ka väikse ala Herne (tollal Erne) tänava ääres, kuid valmis neid ei ehitatud). Hoolimata sellest, et need kohati üksikasjades vastuollu läksid, kinnitati projekti joonised linnavalitsuses kõik korraga – projekti täiustamine ja viimistlemine ehituse käigus oli tollal tavaline praktika. Esialgsed projektid kümmekonna hoone jaoks on tehtud toonasele suurele krundile Lõuna t. 17, kus jäeti alles üks juba varasemast ajast olemasolev puidust eramu (praeguse aadressiga Vana-Lõuna 29). Luteri vabriku klubi ja tuletõrjedepoo vahelisel tänavalõigul teostati kaks kolmest majast koosnevat gruppi. Kõik sealsed tööliselamud on 2-korruselised. Tegemist oli kompaktse üldmahuga väiksemate kivimajadega, mille traditsionalistliku ilme teenistuses oli ka kõrge järsukaldeline kelpkatus oma 2 korstnaga. Raskepärasele ja suletuse esteetikaga mängivale traditsionalismile omase võttena moodustasid aknad vaid väikese osa seinapinnast, lastes domineerida hoone mahtu esile tooval siledal krohvitud seinal. Aknaraamid on ajastule tüüpiliselt tiheda ruuduga. Majad valmisid projektiga võrreldes mitmeti lihtsustatud kujul, järgimata detailides lõpuni ühtegi arvukatest joonistest, kusjuures kombineeriti erinevate tüüpide elemente. Samas olid arhitektid ilmselt arvestanudki võimalusega erinevaid välja pakutud tüüplahendusi omavahel põimida. 1922. aasta projekti pakutud mitmel võimalikul asendiplaanil paiknevad hooned praegusest erinevalt (vaid Vana-Lõuna 33 asub ette nähtud kohal): nimelt olid 3-hoonelise grupi kaks külgmist hoonet (sh. Vana-Lõuna 35) mõeldud seisma tänava suhtes küljega, ning keskmise hoone fassaad olema esimeste hoovipoolse otsaseinagaga samal joonel. Sel viisil oleksid kõigi majade sissepääsud avanenud ühisele rohealale, mille tänavaäärset külge piiranuks kiviaed. Teise variandi järgi olid kõigi hoonete fassaadid tänava suunas, kuid Vana-Lõuna 33 oli mõnemeetrise tagasiastega tänavajoonest paigutatud majade Vana-Lõuna 31 ja 35 vahele. Korterelamud Vana-Lõuna 31, 33 ja 35 moodustavad Luteri vabriku tööliselamute tervikansambli sees omaette väiksema kokkukuuluva ühtse grupi, mis on väliselt sarnastest majadest Vana-Lõuna 21, 23 ja 25 oma mõõtmetelt väiksemad. Kõigi kolme kortermaja sissepääsud on tänavapoolses küljes (elamu Vana-Lõuna 33 esifassaad asub hoonete Vana-Lõuna 31 ja 35 tagaseinast mõne meetri võrra sügavamal hoovis. Vana-Lõuna 33 ees on avar aed, mida läbib uksest tänavaäärse väravani sirge paekiviplaatidest tee). Elamute Vana-Lõuna 31 ja 35 tänavapoolseid külgi ühendab kivist vundament, mille kohal kivist postide vahel lattidest piirdeaed, värav paikneb selle keskosas. Aia tumepunaseks värvitud kiviosa jätkab Vana-Lõuna 31 ja 35 esifassaadidel punase värviga markeeritud soklitsoon.

Sisestatud: 12.02.2009.

Kaitsevööndi ulatus


krundi ulatuses

Sisestatud: 12.02.2009.