Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Peeter Suure Merekindluse laskemoonalaod, 1917.a .
Mälestise registri number 8721
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 19.11.1999
Registreeritud 19.11.1999
Liigitus ehitismälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: halb

Inspekteerimise kuupäev: 26.09.14

Menetleja: Tallinna Kultuuriväärtuste Amet, Kaarel Truu

Märksõna(11)

Ehitised, Kompleksid, Militaarkompleks, Militaarhoone, Varjend, Ehitiste liigid, Militaarhoone, Varjend, Laskemoonavarjend, Ehitusperioodid, 1841-1917.

Mälestise tunnus


Peeter Suure merekindluse militaarmälestiste tervikkompleksi oluline osa, sõja-ajaloo ja Tallinna asustusajaloo ning insenerteaduste ja ehitustehnoloogia ajaloo seisukohalt oluline rajatis, üks atraktiivsemaid ja ulatuslikumaid 20. sajandi alguse militaarmälestisi Tallinnas, haruldase ajaloolise allmaarajatisena oluline kogu Eesti ehitusajaloo kontekstis.

Sisestatud: 27.11.2007.

Mälestise kirjeldus


Peale lokaalsete laskemoonaladude patareide lähedal vajati mahukat keskladu nii rannakaitse, kui laevastiku tarbeks. Sõjaväeinsener Tarnovski projekt nägi ette kaevata tunnellaod kas Lasnamäe paekaldasse Kadrioru ja Varsaallika vahele, Nõmmele Mustamäe järsakusse või Viimsi pealava alla. Valiti esimene võimalus ning esimesed neli proovitunnelit pikkusega 30 m. raiuti klinti praeguse Purde tee tõusu ja Maarjamäe vahel. Mingil põhjusel seal tööd ei jätkunud. Peale prooviladude rajamist Purde tee ja Maarjamäe vahelisse klinti asuti kesklaotunneleid rajama paekaldasse hoopis Kadaka küla ja Tabasalu vahele. Umbes 10-meetrise paekihi alla otsustati kaevata (lõhata) U-kujulised tunnelid kõrgusega 7 m. põrandalaiusega 9 m. ja pikkusega 200 m. Sellist tüüpi tagant ühendatud tunneliplaani väljapääsud olid teineteisest 50 m. kaugusel. Igas tunnelis pidi olema kaks kõrvuti vagonetiteed. Lamedat gooti võlvi meenutavate lagede-seinte 0,9 m. paksust kivivooderdist pidi niisketest kihtidest eraldama plekkisolatsioon. Kivivooderdis pidi kaetama betoonkihiga. Transpordiks rajati eraldi raudteeharu, mis Rahumäe kalmistu lähistel ühines sõjasadama suunas kulgeva kindlusraudteeliiniga. Muutuv olukord mõjutas ka tunneliehituskavasid: projektis ette nähtud 33-39 U-tunneli asemel otsustati ehitada kõige pealt 15 ja siis hoopistükkis ainult 6 tunnelit. Varakevadel 1916. alustati vastavatest kohtadest klindiesise puhastamist: eemaldati puud-põõsad ja varisenud paas. Põhiliste tööde algus lükkus 1917. a. varakevadele. Tunnelid tähistati numbritega loetuna Kadaka tee poolt. 1917. a. 19. juuniks oli kive välja murtud 46 %, vooderdist ehitatud 15 % ja drenaaži rajatud kuni 70 % plaanist. Lisaks oli rajatud raudteesüvend klindi jalal, barakkehitus paekaldal jne. Tunnelit nr. 3 võis juba kasutada ehitajate ajutise lõhkeainelaona. Samal ajal olid tunnelid nr. 5 ja nr. 6 alles algjärgus. Võimukandjad leidsid, et töö tunnelitega nr. 5 ja nr. 6 võib pooleli jääda. Nädal hiljem lakkas töö objektil, seda põhjustas rahapuudus. Algasid vaidlused tunnelite valmimise asjus. Vahepeal oli sõjalaevastik saanud ühe enam-vähem valminud tunnelipaari oma käsutusse ja nõudsid veel kahte lisaks (nr. 1-3). Nr. 1-3 tunneleis oli vooderdis seintel-lagedel enam-vähem olemas, ent põrandad olid viimistlemata. Nr. 4 juures oli toime tuldud toortöödega, vooderdamiseni polnud jõutud. Nr. 5 ja 6 seisid algjärgus, lõhatud mitte kogu sügavuses. Peale teist maailmasõda ehitati kahele tunnelile (nr. 1 ja nr. 2) ette betoonist kaarjate külgkoridoridega tuumavarjendi sissepääsehitised. Maas on raudteerööpad.

Sisestatud: 10.09.2018.

Mälestise ajalugu


Ajalooline situatsioon: 20. sajandi alguses haaras poliitilisest pingetest vaevatud Euroopat enneolematu võidurelvastumise laine. Kõikjal ehitati sõjatehaseid, sadamaid ja teid, kindlusehitisi. Esimese Maailmasõja eel ja ajal rajati Vene tsaariimpeeriumi poolt hiiglaslik mere- ja rannakaitsesüsteem, mis paiknes Soome lahe mõlemal kaldal. Imperaator Peeter Suure merekindluseks on vahel nimetatud kogu Põhja-Eestis olevat merekindluse osa, konkreetselt kandsid seda nimetust ajalooliselt aga just Tallinna lähiümbruses oleva peapositsiooni rajatised. Mastaapse ja ehitamise ajal mitu korda muutunud sõjalise projektiga ei jõutud iialgi päris valmis, sest enne lõppes tsaarivõim. Siiski suudeti lühikese ajaga kogu Põhja-Eestis ehitada märkimisväärne hulk huvitavaid sõjalisi objekte, millest enamik on ühel või teisel määral alles siiani. Praegusel Tallinna haldusterritooriumil paikneb mitmeid Peeter Suure merekindlusega seotud rajatisi, millest paljud on oluliselt mõjutanud Tallinna ajalooliste eeslinnade hoonestuse ja tänavate- ning kinnistutesüsteemi kujunemist ning omavad seega lisaks nende tähtsusele sõjaajaloo monumentidena ka laiemat kultuuriväärtust ja linnaehitusajaloolist tähtsust. Merekindluse likvideerimine ja hilisem käekäik: Tsaaririigi materiaalsed ja inimressursid hakkasid 1917. a. sõja edenedes ja revolutsiooni puhkedes üha kiiremini kahanema, majandus laostus. Sõjavägi oli teel demoraliseerumisele – ohvitserid lõid olukorrale käega ning alamväed igatsesid taga rahu ja kodu. 7. veebruaril 1917 informeeris merekindluse ehitusülem Štšeglov Merekindluse Nõukogu talle saabunud Põhjarinde ülemjuhataja käskkirjast, milles soovitatakse jätkata ainult kõige hädavajalikumate rajatiste ehitamist. Säärasteks peeti peamiselt eesliiniobjekte. Tallinna Nõukogus esseeride ülekaalu mõjul valmistuti kaitsesõja taktikate rakendamiseks – korraldused anti jätkata ainult sääraseid töid, mis lõppeksid paari-kolme kuu jooksul; lõpetada uute kaevikuliinide rajamine ning Aegna laevasilla ehitamine (Naissaare sadama vajadust rõhutati). Augustis toimus ootamatu murrang enamlaste kasuks – nimetatute kätte koondus 5. septembril paljud juhtivad positsioonid. Erinevatest suurtest muudatustest hoolimata jätkusid kindluseehituste tööd – seda küll üsna vaevaliselt. 27. detsembril küsis alates oktoobrist ametis olev kindluse komandant kindral Izmestjev Petrogradist, kas jätkata talveks lõpetatud ehitustöid kevadel. Vastati: 1) pikaajalised tööd hoopis lõpetada; 2) kevadel teha ruttu paisud, et vajadusel uputada tähtsaid rajatisi; 3) jätkata kindlusemaanteede ja sildade ehitamist, sest neid on vaja rahuajalgi. See käis maarinde kohta. Mererindel peeti siiski tarvilikuks töid edasi teha. Kuid veel enne kevadet , 17. veebruaril 1918, raporteeris Izmestjev Põhjarinde Staabile: „Kõik tööd maa- ja mererindel, samuti Soome sektoris on lõpetatud“. 16. ja 17. veebruaril hakkasid sõjaväelased nii mere- kui maarindel positsioonidelt lahkuma. Valveta jäeti maha raskerelvi ja nende juurde kuuluvaid laskemoonakeldreid. Sakslased maabusid Virtsus 20. veebruaril – 25. veebruari lõuna paiku väljus sadamast evakueeritavate karavan (Jääretk). Lahkumise eel alustati lõhkamistöödega, nendega õnneks eriti kaugele ei jõutud – maarinne kannatas äärmiselt vähe. Teatud osa mererinde rajatistest säilitas ka Eesti vabariigi ajal oma funktsiooni militaarehitistena, neid ehitati ümber ja moderniseeriti. Maarinde rajatisi riik sõjalisel otstarbel ei vajanud ja nende osalisele hävimisele aitas kaasa hilisem aktsioon. Nimelt müüs riik 1920. aastail soovijaile soodsatel tingimustel puithooneid, palkvarjendeid, kümnete kilomeetrite kaupa kaevikuvooderdist, kindluseraudtee rööpaid ja liipreid. Blindaažidest (varjenditest) veeti minema rauduksi ja aknadetaile, kütteseadmeid ja elektrijuhtmeid jpm. Majad (kasarmud, sööklad, jaamahooned) lammutati ning laoti uutesse kohtadesse jälle üles, kasutades neid koolihoonete või elamutena. Juriidiliselt lakkas Imperaator Peeter Suure Merekindlus olemast. Hilisemalt toimusid Saksa okupatsiooni ajal ka mõnede objektide taastamised. Mõnedes piirkondades (näiteks Aegna saarel) toimus lisaks ka veel II Maailmasõja lõpul suuremastaabilisi lõhkamisi, millega hävitati või purustati rida suuri mererinde kindlusrajatisi, et mitte jätta neid taganedes vaenlase kätte. Nõukogude perioodil seisis enamik säilinud endise merekindluse objekte kasutuseta, üksikud neist olid aga Nõukogude armee käsutuses ja tarvitatavad varjenditena, kindlusraudtee jaamahooneid ja kasarmubarakke kohaldati mitmekorterilisteks elamuteks, ladudeks või puhkekodudeks. Kakumäe poolsaare tipp oli Nõukogude piirivalve kasutuses, kes rajas siia ka täiendavaid objekte (silikaattellistest tornid, kuuritaolised ehitised jne).

Sisestatud: 27.11.2007.

Kaitsevööndi ulatus


piir: 50 m klindi ülaservast lõunasse, 10 m kaitsevallist põhja poole, läänepoolseimast tunnelist 50 m läände, idapoolseimast tunnelist 150 m itta

Sisestatud: 20.09.2006.