Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Peeter Suure Merekindluse Iru kaitsepositsiooni tunnel, 1914-1916
Mälestise registri number 8784
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 19.11.1999
Registreeritud 19.11.1999
Liigitus ehitismälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: asukoht tuvastamata

Inspekteerimise kuupäev: 26.11.12

Menetleja: TLPA peaspetsialist, Artur Ümar

Märksõna(11)

Ehitised, Kompleksid, Militaarkompleks, Militaarrajatis, Tunnel, Ehitiste liigid, Rajatis, Militaarrajatis, Tunnel, Ehitusperioodid, 1841-1917.

Mälestise tunnus


Peeter Suure Merekindluse militaarmälestiste tervikkompleksi oluline osa, III kaitsesektori maarinde positsiooni nr. 12 osa, sõja-ajaloo ja ehitustehnoloogia ajaloo seisukohalt huvitav ja visuaalselt atraktiivne maa-alune rajatis. Äravoolutunneli suue toimib ühe vaatamisväärusena Pirita jõeoru maastikukaitsealal.

Sisestatud: 27.11.2007.

Mälestise kirjeldus


Mälestise lühikirjeldus: Positsioon nr. 12 pidi ulatuma Nehatu-Loolt Muuga laheni. Ent sealt kriipsutati kohe maha Muuga küla maadele projekteeritud fort „3“ (slaavi täht) ning kolm suurt allmaakasarmut Nehatus, mis olid planeeritud kokku 1500 mehele – nende rajamiseks poleks jätkunud raha ega aega. Mitmesse kohta jõuti ometi teha kaevikuliine. Positsiooni keskmesse oli ette nähtud mitu blindaaži, kuid jõuti lõhata vaid kaks süvendit. Küll aga rajati ligi 3 km. maa-aluseid ühendustunneleid, millest vesi ärastati omaette äravoolutunneli kaudu. Viimane suubus Iru linnamäest põhja poole kaevatud pikka, kanjonilaadsesse kanalisse. Linnusest lõunas viis üle jõe kindluseraudtee sild, mida julgestas vasakkaldalt kergepatarei. Vee äravoolutunneli suue (mis ongi peamine nähtav ja säilinud tunneli osa) ja sellest lähtuv oja asuvad Narva mnt. ja Linnuse tee vahelisel alal. Järsul kaldanõlval, kus paljanduvad oobulus-liivakivi ja diktüoneemakilda kihid, avaneb veega täitunud (vee sügavus eespool ca. 20-30 cm. – tagant poolt teadmata) varisemismärkidega koopa suu. Vee äravoolu takistab suudme ees asuv suur varingupinnase kuhi. Koopast tuleva vee jaoks on pinnasesse kaevatud sirge säng, mis suubub Pirita jõkke. Tunneli ja selle kõrvalharude kulgemine ning asukoht sügavamal maa all ei ole täpselt teada ja see küsimus vajaks edaspidi lähemat uurimist.

Sisestatud: 10.09.2018.

Mälestise ajalugu


Ajalooline situatsioon: 20. sajandi alguses haaras poliitilisest pingetest vaevatud Euroopat enneolematu võidurelvastumise laine. Kõikjal ehitati sõjatehaseid, sadamaid ja teid, kindlusehitisi. Esimese Maailmasõja eel ja ajal rajati Vene tsaariimpeeriumi poolt hiiglaslik mere- ja rannakaitsesüsteem, mis paiknes Soome lahe mõlemal kaldal. Imperaator Peeter Suure merekindluseks on vahel nimetatud kogu Põhja-Eestis olevat merekindluse osa, konkreetselt kandsid seda nimetust ajalooliselt aga just Tallinna lähiümbruses oleva peapositsiooni rajatised. Mastaapse ja ehitamise ajal mitu korda muutunud sõjalise projektiga ei jõutud iialgi päris valmis, sest enne lõppes tsaarivõim. Siiski suudeti lühikese ajaga kogu Põhja-Eestis ehitada märkimisväärne hulk huvitavaid sõjalisi objekte, millest enamik on ühel või teisel määral alles siiani. Praegusel Tallinna haldusterritooriumil paikneb mitmeid Peeter Suure merekindlusega seotud rajatisi, millest paljud on oluliselt mõjutanud Tallinna ajalooliste eeslinnade hoonestuse ja tänavate- ning kinnistutesüsteemi kujunemist ning omavad seega lisaks nende tähtsusele sõjaajaloo monumentidena ka laiemat kultuuriväärtust ja linnaehitusajaloolist tähtsust. Merekindluse likvideerimine ja hilisem käekäik: Tsaaririigi materiaalsed ja inimressursid hakkasid 1917. a. sõja edenedes ja revolutsiooni puhkedes üha kiiremini kahanema, majandus laostus. Sõjavägi oli teel demoraliseerumisele – ohvitserid lõid olukorrale käega ning alamväed igatsesid taga rahu ja kodu. 7. veebruaril 1917 informeeris merekindluse ehitusülem Štšeglov Merekindluse Nõukogu talle saabunud Põhjarinde ülemjuhataja käskkirjast, milles soovitatakse jätkata ainult kõige hädavajalikumate rajatiste ehitamist. Säärasteks peeti peamiselt eesliiniobjekte. Tallinna Nõukogus esseeride ülekaalu mõjul valmistuti kaitsesõja taktikate rakendamiseks – korraldused anti jätkata ainult sääraseid töid, mis lõppeksid paari-kolme kuu jooksul; lõpetada uute kaevikuliinide rajamine ning Aegna laevasilla ehitamine (Naissaare sadama vajadust rõhutati). Augustis toimus ootamatu murrang enamlaste kasuks – nimetatute kätte koondus 5. septembril paljud juhtivad positsioonid. Erinevatest suurtest muudatustest hoolimata jätkusid kindluseehituste tööd – seda küll üsna vaevaliselt. 27. detsembril küsis alates oktoobrist ametis olev kindluse komandant kindral Izmestjev Petrogradist, kas jätkata talveks lõpetatud ehitustöid kevadel. Vastati: 1) pikaajalised tööd hoopis lõpetada; 2) kevadel teha ruttu paisud, et vajadusel uputada tähtsaid rajatisi; 3) jätkata kindlusemaanteede ja sildade ehitamist, sest neid on vaja rahuajalgi. See käis maarinde kohta. Mererindel peeti siiski tarvilikuks töid edasi teha. Kuid veel enne kevadet , 17. veebruaril 1918, raporteeris Izmestjev Põhjarinde Staabile: „Kõik tööd maa- ja mererindel, samuti Soome sektoris on lõpetatud“. 16. ja 17. veebruaril hakkasid sõjaväelased nii mere- kui maarindel positsioonidelt lahkuma. Valveta jäeti maha raskerelvi ja nende juurde kuuluvaid laskemoonakeldreid. Sakslased maabusid Virtsus 20. veebruaril – 25. veebruari lõuna paiku väljus sadamast evakueeritavate karavan (Jääretk). Lahkumise eel alustati lõhkamistöödega, nendega õnneks eriti kaugele ei jõutud – maarinne kannatas äärmiselt vähe. Teatud osa mererinde rajatistest säilitas ka Eesti vabariigi ajal oma funktsiooni militaarehitistena, neid ehitati ümber ja moderniseeriti. Maarinde rajatisi riik sõjalisel otstarbel ei vajanud ja nende osalisele hävimisele aitas kaasa hilisem aktsioon. Nimelt müüs riik 1920. aastail soovijaile soodsatel tingimustel puithooneid, palkvarjendeid, kümnete kilomeetrite kaupa kaevikuvooderdist, kindluseraudtee rööpaid ja liipreid. Blindaažidest (varjenditest) veeti minema rauduksi ja aknadetaile, kütteseadmeid ja elektrijuhtmeid jpm. Majad (kasarmud, sööklad, jaamahooned) lammutati ning laoti uutesse kohtadesse jälle üles, kasutades neid koolihoonete või elamutena. Juriidiliselt lakkas Imperaator Peeter Suure Merekindlus olemast. Hilisemalt toimusid Saksa okupatsiooni ajal ka mõnede objektide taastamised. Mõnedes piirkondades (näiteks Aegna saarel) toimus lisaks ka veel II Maailmasõja lõpul suuremastaabilisi lõhkamisi, millega hävitati või purustati rida suuri mererinde kindlusrajatisi, et mitte jätta neid taganedes vaenlase kätte. Nõukogude perioodil seisis enamik säilinud endise merekindluse objekte kasutuseta, üksikud neist olid aga Nõukogude armee käsutuses ja tarvitatavad varjenditena, kindlusraudtee jaamahooneid ja kasarmubarakke kohaldati mitmekorterilisteks elamuteks, ladudeks või puhkekodudeks. Kakumäe poolsaare tipp oli Nõukogude piirivalve kasutuses, kes rajas siia ka täiendavaid objekte (silikaattellistest tornid, kuuritaolised ehitised jne).

Sisestatud: 27.11.2007.

Kaitsevööndi ulatus


Narva mnt. linna piir, tunneli äravoolu kanali teljest 80. m. kauguselt kulgev joon – Pirita jõgi.

Sisestatud: 27.11.2007.