Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Peeter Suure Merekindluse raudtee Iru silla sambad, 1916-1917
Mälestise registri number 8786
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 19.11.1999
Registreeritud 19.11.1999
Liigitus ehitismälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 26.09.14

Menetleja: Tallinna Kultuuriväärtuste Amet, Kaarel Truu

Märksõna(10)

Ehitised, Kompleksid, Militaarkompleks, Militaarrajatis, Raudteesild, Ehitiste liigid, Militaarehitis, Militaarrajatis, Ehitusperioodid, 1841-1917.

Mälestise tunnus


Peeter Suure Merekindluse III kaitsesektori maarinde positsioon nr. 12 osa, sõja-ajalooliselt ja regiooni ajaloolise infrastruktuuri (raudteedevõrgu) arengu seisukohalt oluline rajatis, huvitav vaatamisväärsus Pirita jõeoru maastikukaitsealal.

Sisestatud: 27.11.2007.

Mälestise kirjeldus


Paekivist endise silla tugisambad on rahuldavas seisukorras.

Sisestatud: 10.09.2018.

Mälestise ajalugu


20. sajandi alguses haaras poliitilisest pingetest vaevatud Euroopat enneolematu võidurelvastumise laine. Kõikjal ehitati sõjatehaseid, sadamaid ja teid, kindlusehitisi. Esimese Maailmasõja eel ja ajal rajati Vene tsaariimpeeriumi poolt hiiglaslik mere- ja rannakaitsesüsteem, mis paiknes Soome lahe mõlemal kaldal. Imperaator Peeter Suure merekindluseks on vahel nimetatud kogu Põhja-Eestis olevat merekindluse osa, konkreetselt kandsid seda nimetust ajalooliselt aga just Tallinna lähiümbruses oleva peapositsiooni rajatised. Mastaapse ja ehitamise ajal mitu korda muutunud sõjalise projektiga ei jõutud iialgi päris valmis, sest enne lõppes tsaarivõim. Siiski suudeti lühikese ajaga kogu Põhja-Eestis ehitada märkimisväärne hulk huvitavaid sõjalisi objekte, millest enamik on ühel või teisel määral alles siiani. Praegusel Tallinna haldusterritooriumil paikneb mitmeid Peeter Suure merekindlusega seotud rajatisi, millest paljud on oluliselt mõjutanud Tallinna ajalooliste eeslinnade hoonestuse ja tänavate- ning kinnistutesüsteemi kujunemist ning omavad seega lisaks nende tähtsusele sõjaajaloo monumentidena ka laiemat kultuuriväärtust ja linnaehitusajaloolist tähtsust. Merekindluse likvideerimine ja hilisem käekäik: Tsaaririigi materiaalsed ja inimressursid hakkasid 1917. a. sõja edenedes ja revolutsiooni puhkedes üha kiiremini kahanema, majandus laostus. Sõjavägi oli teel demoraliseerumisele – ohvitserid lõid olukorrale käega ning alamväed igatsesid taga rahu ja kodu. 7. veebruaril 1917 informeeris merekindluse ehitusülem Štšeglov Merekindluse Nõukogu talle saabunud Põhjarinde ülemjuhataja käskkirjast, milles soovitatakse jätkata ainult kõige hädavajalikumate rajatiste ehitamist. Säärasteks peeti peamiselt eesliiniobjekte. Tallinna Nõukogus esseeride ülekaalu mõjul valmistuti kaitsesõja taktikate rakendamiseks – korraldused anti jätkata ainult sääraseid töid, mis lõppeksid paari-kolme kuu jooksul; lõpetada uute kaevikuliinide rajamine ning Aegna laevasilla ehitamine (Naissaare sadama vajadust rõhutati). Augustis toimus ootamatu murrang enamlaste kasuks – nimetatute kätte koondus 5. septembril paljud juhtivad positsioonid. Erinevatest suurtest muudatustest hoolimata jätkusid kindluseehituste tööd – seda küll üsna vaevaliselt. 27. detsembril küsis alates oktoobrist ametis olev kindluse komandant kindral Izmestjev Petrogradist, kas jätkata talveks lõpetatud ehitustöid kevadel. Vastati: 1) pikaajalised tööd hoopis lõpetada; 2) kevadel teha ruttu paisud, et vajadusel uputada tähtsaid rajatisi; 3) jätkata kindlusemaanteede ja sildade ehitamist, sest neid on vaja rahuajalgi. See käis maarinde kohta. Mererindel peeti siiski tarvilikuks töid edasi teha. Kuid veel enne kevadet , 17. veebruaril 1918, raporteeris Izmestjev Põhjarinde Staabile: „Kõik tööd maa- ja mererindel, samuti Soome sektoris on lõpetatud“. 16. ja 17. veebruaril hakkasid sõjaväelased nii mere- kui maarindel positsioonidelt lahkuma. Valveta jäeti maha raskerelvi ja nende juurde kuuluvaid laskemoonakeldreid. Sakslased maabusid Virtsus 20. veebruaril – 25. veebruari lõuna paiku väljus sadamast evakueeritavate karavan (Jääretk). Lahkumise eel alustati lõhkamistöödega, nendega õnneks eriti kaugele ei jõutud – maarinne kannatas äärmiselt vähe. Teatud osa mererinde rajatistest säilitas ka Eesti vabariigi ajal oma funktsiooni militaarehitistena, neid ehitati ümber ja moderniseeriti. Maarinde rajatisi riik sõjalisel otstarbel ei vajanud ja nende osalisele hävimisele aitas kaasa hilisem aktsioon. Nimelt müüs riik 1920. aastail soovijaile soodsatel tingimustel puithooneid, palkvarjendeid, kümnete kilomeetrite kaupa kaevikuvooderdist, kindluseraudtee rööpaid ja liipreid. Blindaažidest (varjenditest) veeti minema rauduksi ja aknadetaile, kütteseadmeid ja elektrijuhtmeid jpm. Majad (kasarmud, sööklad, jaamahooned) lammutati ning laoti uutesse kohtadesse jälle üles, kasutades neid koolihoonete või elamutena. Juriidiliselt lakkas Imperaator Peeter Suure Merekindlus olemast. Hilisemalt toimusid Saksa okupatsiooni ajal ka mõnede objektide taastamised. Mõnedes piirkondades (näiteks Aegna saarel) toimus lisaks ka veel II Maailmasõja lõpul suuremastaabilisi lõhkamisi, millega hävitati või purustati rida suuri mererinde kindlusrajatisi, et mitte jätta neid taganedes vaenlase kätte. Nõukogude perioodil seisis enamik säilinud endise merekindluse objekte kasutuseta, üksikud neist olid aga Nõukogude armee käsutuses ja tarvitatavad varjenditena, kindlusraudtee jaamahooneid ja kasarmubarakke kohaldati mitmekorterilisteks elamuteks, ladudeks või puhkekodudeks. Kakumäe poolsaare tipp oli Nõukogude piirivalve kasutuses, kes rajas siia ka täiendavaid objekte (silikaattellistest tornid, kuuritaolised ehitised jne). Mälestise lühikirjeldus: Peeter Suure Merekindluse maarinde idapoolseim tugipunkt, 12. positsioon, paiknes Irus. Positsioon ühendati kindluse raudteevõrguga Lasnamäe (Dvigateli) kitsarööpmelisest raudteejaamast. See tööstusraudtee ühines Veski-Postis (umbkaudu sadama ja kitsarööpmelise peajaama vahelise raudtee Härjapea jõe ületamisel) kitsarööpmelise tsiviilraudteega, mis oli integreeritud kindlusraudtee võrguga. Lasnamäe jaamast läks 12. positsioonini viiv raudtee kirdesse, hilisemast sõjaväelennuväljast põhja poolt mööda ning Vana-Narva maanteega rööbiti ida poole. Väo mõisa juures läks üks haru loodesse, Kose haubitsapatarei juurde. Peaharu läks läbi ühe sõjaväelinnaku (praeguse Iru hooldekodu kohal) üle Pirita jõe ning hargnes kaheks – põhja poole, linnaku teise osa ja tulevaste kindlusehitiste juurde ning lõuna poole, Lagedi mõisa kandis oleva patarei juurde. Üle Pirita jõe ehitati raudtee üleviimiseks sild. Seni on seda teatud üksnes raudteesillana, kuid sillasammaste ehitusviis lubab oletada, et peale raudtee pidi sealt ka jalg- või maantee läbi minema (või oli kavandatud läbi minema). Jõe vasakule kaldale ehitati sillast ülesvoolu kerge suurtükipatarei. Silla kaldasambad ehitati klombitud paekivist, mulle tehti kruusast ja killustikust. Sammaste vahet sildas tõenäoliselt kaks teraselementidest koostatud rööbiti vöödega turvikut, mis olid põikjäikuse saavutamiseks ühendatud kaldristidega. Silla terasosa oli vahetugedeta, s.t. jõe keskel sillasammast ei olnud. Raudtee läks turviku pealt. Raudtee turviksõrestiku kõrval allavoolu paiknes tõenäoliselt väiksema koormusega sillatarind. Praeguseks on sild ise, ehk siis selle metallosa kadunud, alles on kaks võimsat paekivist kaldasammast, mis kujutavad endast ürgoru kaldajärsakutel põlispuude vahel kõrguvaid suurejoonelisi varemeid. Väidetavalt viidi Iru raudteesild (metallosa) 1927. a. Lelle-Papiniidu raudtee ehitusele, kus see olevat Reiu jõe ületusele uuesti püstitatud. Lugu on mõneti vastukäiv, praeguseni säilinud Reiu jõe II maailmasõja-eelne sillatarind ei vasta algsetel piltidel kujutatule. Tõenäoliselt püüti ka kivist sillasambaid müüa, kuid arvatavasti pääsesid need järgmistel asjaoludel: ehitusel kasutatud tugev mört ja sellest tulenevad lammutamisraskused, kivi jäme töötlus ja sellest tulenev odavam hind, halvad äraveo-olud ja lõpuks ka sobiva ehituskivi rohked varud ümbruskonnas. Tõenäoliselt kavatseti siinsete sillajäänuste taaskasutust 1930. aastate lõpul, kui Ülgasele rajati fosforiidikaevandused ja –rikastamistehased ning oli vaja teed sadamasse. Esialgu veeti sealne toodang välja oma väikese sadama kaudu. Kui 1950. aastate algul kavandati Maardu-Loksa sõjaväeraudteed, ei sobinud olemasolev mulle ja sillasambad laiarööpmelisele raudteele ning uus trass märgiti maha ja sild ehitati hoopis ca. 0,8 km Iru vanast raudteesillast ülesvoolu. See laiarööpmeline raudtee oli kasutuses 1980. aastate alguseni ning tammi jäänused ja sild on seal tänapäevalgi näha. Praeguseks on algatatud idee Peeter Suure merekindluse Iru raudteesilla vanade sillasammaste uuest kasutuselevõtust, mille tulemusena oleks Pirita jõge siin taas ületamas kergliiklussild.

Sisestatud: 27.11.2007.

Kaitsevööndi ulatus


20 m laiune maa-ala ümber mälestiste

Sisestatud: 27.11.2007.