Mälestise tunnus

Peeter Suure Merekindluse III kaitsesektori maarinde positsioon nr. 12 osa – Iru kaitsepositsiooni haubitsapatarei. Peeter-Suure merekindluse militaarmälestiste tervikkompleksi osa, sõja-ajaloolisest aspektist oluline rajatis, huvitav vaatamisväärsus Pirita jõeoru maastikukaitsealal.

Kirjeldus

Objekt koosneb viiest varjendist, mis paiknevad järjestikku pirita jõe kohal paeklindil. Kose sanatoorse kooli poolt esimene rajatis asub järskude kallastega oja kaldal. See on pinnasesse kaevatud mitmeruumiline betoonvarjend. Paksusid täisbetoonist seinu katab sile tasanduskrohv. Varjendil on kaks sissepääsu: üks avaneb oja poole ning teine klindi servale. Sissepääsude ees on kaldega kaitsemüür ning sisemusse viib kaldtee. Järgenvalt paiknevad neli sarnase lahendusega üheruumilist osaliselt pinnasesse kaevatud varjendit. Varjendil paljastub vaid sissepääsuga sein jõe poole. Varjendid on valatud jämedateralisest täitebetoonist, mille raketiseks olid algselt ümarpalkseinad (k.a. laed). Palkide süvised on betoonist hästi näha, alles ei ole ühtegi puitosa.

Ajalugu

Ajalooline situatsioon: 20. sajandi alguses haaras poliitilisest pingetest vaevatud Euroopat enneolematu võidurelvastumise laine. Kõikjal ehitati sõjatehaseid, sadamaid ja teid, kindlusehitisi. Esimese Maailmasõja eel ja ajal rajati Vene tsaariimpeeriumi poolt hiiglaslik mere- ja rannakaitsesüsteem, mis paiknes Soome lahe mõlemal kaldal. Imperaator Peeter Suure merekindluseks on vahel nimetatud kogu Põhja-Eestis olevat merekindluse osa, konkreetselt kandsid seda nimetust ajalooliselt aga just Tallinna lähiümbruses oleva peapositsiooni rajatised. Mastaapse ja ehitamise ajal mitu korda muutunud sõjalise projektiga ei jõutud iialgi päris valmis, sest enne lõppes tsaarivõim. Siiski suudeti lühikese ajaga kogu Põhja-Eestis ehitada märkimisväärne hulk huvitavaid sõjalisi objekte, millest enamik on ühel või teisel määral alles siiani. Praegusel Tallinna haldusterritooriumil paikneb mitmeid Peeter Suure merekindlusega seotud rajatisi, millest paljud on oluliselt mõjutanud Tallinna ajalooliste eeslinnade hoonestuse ja tänavate- ning kinnistutesüsteemi kujunemist ning omavad seega lisaks nende tähtsusele sõjaajaloo monumentidena ka laiemat kultuuriväärtust ja linnaehitusajaloolist tähtsust. Merekindluse lagunemine: Tsaaririigi materiaalsed ja inimressursid hakkasid 1917. a. üha kiiremini kahanema, majandus laostus. Sõjavägi oli teel demoraliseerumisele – ohvitserid lõid olukorrale käega ning alamväed igatsesid taga rahu ja kodu. 7. veebruaril 1917 informeeris merekindluse ehitusülem Štšeglov Merekindluse Nõukogu talle saabunud Põhjarinde ülemjuhataja käskkirjast, milles soovitatakse jätkata ainult kõige hädavajalikumate rajatiste ehitamist. Säärasteks peeti peamiselt eesliiniobjekte. Tallinna Nõukogus esseeride ülekaalu mõjul valmistuti kaitsesõja taktikate rakendamiseks – korraldused anti jätkata ainult sääraseid töid, mis lõppeksid paari-kolme kuu jooksul; lõpetada uute kaevikuliinide rajamine ning Aegna laevasilla ehitamine (Naissaare sadama vajadust rõhutati). Augustis toimus ootamatu murrang enamlaste kasuks – nimetatute kätte koondus 5. septembril üaljud juhtuvad positsioonid. Erinevatest suurtest muudatustest hoolimata jätkusid kindluseehituste tööd – seda küll üsna vaevaliselt. 27. detsembril küsis alates oktoobrist ametis olev kindluse komandant kindral Izmestjev Petrogradist, kas jätkata talveks lõpetatud ehitustöid kevadel. Vastati: 1) pikaajalised tööd hoopis lõpetada; 2) kevadel teha ruttu paisud, et vajadusel uputada tähtsaid rajatisi; 3) jätkata kindlusemaanteede ja sildade ehitamist, sest neid on vaja rahuajalgi. See käis maarinde kohta. Mererindel peeti siiski tarvilikuks töid edasi teha. Kuid veel enne kevadet , 17. veebruaril 1918, raporteeris Izmestjev Põhjarinde Staabile: „Kõik tööd maa- ja mererindel, samuti Soome sektoris on lõpetatud“. 16. ja 17. veebruaril hakkasid sõjaväelased nii mere- kui maarindel positsioonidelt lahkuma. Valveta jäeti maha raskerelvi ja nende juurde kuuluvaid laskemaoonakeldreid. Sakslased maabusid Virtsus 20. veebruaril – 25. veebruari lõuna paiku väljus sadamast evakueeritavate karavan (Jääretk). Lahkumise eel alustati lõhkamistöödega – maarinne kannatas äärmiselt vähe. Maarinderajatiste hävimisele aitas kaasa hilisem aktsioon. Nimelt müüs riik 1920. aastail soovijaile soodsatel tingimustel puithooneid, palkvarjendeid, kümnete kilomeetrite kaupa kaevikuvooderdist, kindluseraudtee rööpaid ja liipreid. Blindaažidest (varjenditest) veeti minema rauduksi ja aknadetaile, kütteseadmeid ja elektrijuhtmeid jpm. Majad lammutati ning laoti uutesse kohtadesse jälle üles, kasutades neid koolihoonete või elamutena. Juriidiliselt lakkas Imperaator Peeter Suure Merekindlus olemast. Hilisemalt toimusid Saksa okupatsiooni ajal ka objektide taastamised. Mälestise lühikirjeldus: Positsioon nr. 12 pidi ulatuma Nehatu- Loolt Muuga laheni. Ent sealt kriipsutati kohe maha Muuga küla maadele projekteeritud fort „3“ (slaavi täht) ning kolm suurt allmaakasarmut Nehatus kokku 1500 mehele. Mitmesse kohta jõuti ometi teha kaevikuliine. Positsiooni keskmesse oli ette nähtud mitu blindaaži, kuid jõuti lõhata vaid kaks süvendit. Küll aga rajati ligi 3 km. Ühendustunneleid, millest vesi ärastati omaette tunelli kaudu. Viimane suubus Iru linnusest põhja poole kaevatud pikka, kanjonilaadsesse kanalisse. Lisaks ehitati valmis korralik raskehaubitsapositsioon nüüdse Kose Sanatoorse Kooli kõrval jõekaldal oma betoonvarjendite ja raudteeühendusega.

Kaitsevööndi ulatus

ühine kaitsevöönd koos kõrvalasuva Kose-Lükati vabaõhukooli hoonetekompleksiga