Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Peeter Suure Merekindluse Pääsküla positsiooni varjenditevaheline tunnelisüsteem, 1913-1917. a.
Mälestise registri number 8889
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 20.11.1997
Registreeritud 20.11.1997
Liigitus ehitismälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: halb

Inspekteerimise kuupäev: 13.09.10

Inspektor: Muinsuskaitseameti Harjumaa vaneminspektor, Peeter Nork

Märksõna(11)

Ehitised, Kompleksid, Militaarkompleks, Militaarrajatis, Tunnel, Ehitiste liigid, Rajatis, Militaarrajatis, Tunnel, Ehitusperioodid, 1841-1917.

Mälestise tunnus


1913-1917 kindlusehituste tervikkompleksi kuuluv rajatis, ajastutüüpiline fortifikatsiooni näide.

Sisestatud: 11.08.2004.

Mälestise kirjeldus


Tunnelite laius ca 4 m, kõrgus ca 2,8 m. Tunnelite seinad vooderdamata, viimistlemata. Varjendite nr 1 ja nr 2 vahel esineb varisenud osi.
Oma ehitusajal I maailmasõja päevil kandis see varjendite ja tunnelite kompleks koos kaitsekraavide, välipatareide ning traattõketega ametlikult nimetust Imperaator Peeter Suure Merekindluse maarinde II kaitsesektori positsioon nr 6. Hilisemates arhiividokumentides on seda nimetatud Imperaator Peeter Suure Merekindluse Pääsküla positsiooniks. Positsioon nr 6 rajati Tallinn–Haapsalu raudtee ja Tallinn–Pärnu maantee sulustamiseks. Positsiooni kirdepoolne tiib pidi sulgema ka vastase võimaliku liikumise üle Pääsküla raba Nõmmele. Positsioonile pidid tulejõu andma 8 suurtükipatareid, millest üks asus Pääsküla (sellel ajal arvatavasti Tänassilma küla) paekõvikul, 6 Pääsküla jõe paremkaldal ja üks Kivimäel, tänapäevaste Olevi ja Põllu tänavate ristmiku lähedal. Viimane patarei oli ühesuurtükiline, kuid see suurtükk pidi olema 280 mm mortiir, mis oma 221 – 293 kilogrammiseid mürske pidanuks saatma kuni 8,8 km kaugusele. Sellest jätkunuks, et ulatuda 3,6 km Pääsküla positsioonist lõuna poole aga ka naabruses olevate Alliku ja Saku positsioonide ette. Selle mortiiri paigutamiseks valati betoonist ümmargune 8,9 m diameetriga ligi 2 m paksune alus; laoti selle kõrvale paekivist laskemoonakeldri müürid ja toodi positsioonile kindlusraudtee haru. Kuid 26,3 tonnine suurtükk jäigi kohale paigutamata. Positsiooni nr 6 tuumik asus Pääsküla paekõvikul tänapäevasest Tallinn–Pärnu maanteest ida pool, kuid tolleaegne maantee läbis siinseid kaitsepositsioone. Tolle tuumiku kaitsepositsioonid koosnesid 2–3 kaevikutereast ja nende ees olevatest traattõkkest, mis ümbritsesid Pääsküla paekõvikut kolmest küljest, jättes avatuks vaid põhjasuuna. Siinsele kaitsepositsioonile tuli kitsarööpmeline raudteeharu Pääsküla kindlusjaamast, mis jääb tänapäevase Vabaduse puiestee äärde. Positsioonil hargnes raudtee viieharuliseks. Pääsküla kaitsepositsioonist sirutus üle samanimelise raba Männiku kaitsepositsioonini traattõke, mille taga ei olnud kaitsekraave – ilmselt takistas selle kaevamist tollal veel küllaltki soine rabapinnas. Kuid kuival suvel (aga ka külmal talvel) oli raba jalameestele läbitav ja selle suuna sulgemiseks oli raba loode– ning põhjaserva liivikuisse ehitatud pikad mitmekordsed kaitseliinid nende ees oleva traattõkkega. Selle kaitsepositsiooni ühte kaevikusüvendit kasutas Eesti sõjaajaloo professori Mati Õuna isa Eduard Õun 1930.-ndate aastate keskel, ehitades sellele süvendile elamu, aadressiga Olevi tn 50 ja saades majale üsna väheste mullatöödega täiskeldri. Lääne pool asuva Alliku kaitsepositsiooniga sidus Pääsküla positsiooni 1–3 kordne
kaevikuteliin, mille ees (aga otse laiarööpmelise raudtee kõrval ka kaevikute vahel) oli traattõke. Kaevikud ja traattõke olid algselt vaid Pääsküla jõe lõunakaldal. 1200 m loode pool laiarööpmelist raudteed aga algas kaitsekraav ka jõe põhjakaldal ning kulges kuni Pääsküla ja Vääna jõe ühinemiskohta. Suur osa töid kõigi nende kaitseehitiste püstitamisel tehti I maailmasõja jooksul sõjavangide tööjõuga. Üks vangilaagreist asus otse ehitustandri kõrval, see andis nime tänapäevasele Laagri asumile. Teine vangilaager asus Allikul ja selle asukad olid tegevuses naaberpositsiooni väljaehitamisega. Kolmas laager asus siinkäsitletava positsiooni nr 6 tagalas Rahumäel. Neid laagreid ei põletatud ka Vene vägede lahkumisel 1918. aasta veebruaris ning vange ei tapetud ega võetud kaasa, nagu see II maailmasõjas praktikaks sai. Pääsküla, Alliku ja Rahumäe laagrid olid kasutusel ka Eesti Vabadussõja ajal, seal hoiti punaväelastest sõjavange. Pääsküla vastupanusõlme betoonvarjendeid jõuti valmis ehitada kuus, planeeritud seitsmendast varjendist sai valmis vaid süvend. Need olid meeskonnavarjendid, millest igaüks pidi mahutama ühe roodu (tänapäevases Eesti kaitseväes kompanii), sõjaoludes umbes 120 sõjameest. Varjendid on pikkusega 43…46,5 m, laiusega kuni 10,8 m ja kõrgusega ~ 6 m. Sellise varjendi ehitus algas süvendi kaevamisest, kusjuures süvend lõhati paepinnasesse 5…6 m laiem, kui pidi tulema varjend. Süvendi otstesse jäeti kaldsed sissesõiduteed, mistõttu kujunes süvendi kogupikkuseks kuni 80 m. Seejärel tasandati süvendi põhi tulevase varjendi mõõdus betooniga horisontaalseks. Seejärel püstitati seinte raketised ja valati need betooni täis. Armatuuri kasutati seejuures minimaalselt, kuna all oleva kaljupinnase tõttu ei olnud varjendil karta vajumisdeformatsioone, kaljusse süvistatuna ei saanud varjendi seinu tabada ka suurtükitulega. Rasked lennukipommid aga olid nende varjendite ehitamise ajal veel kasutusele võtmata. Kui varjendi seinad olid ettenähtud kõrguseni betoneeritud, laoti varjendisse jäävate ruumide kohale terastaladest laed. Kasutati kas sirgeid I–talasid või kaarteks painutatud talasid ja nii need kui teised laoti avale tihedalt külg–külje kõrvale. Selline suurte betoonvarjendite laekonstruktsioon oli neil aegadel levinud – see kaitses varjendilael lõhkeda võivate suurekaliibriliste suurtükimürskude toime eest. I maailmasõja eel oli tehtud lõhkekatseid selliste varjendite raudbetoonlagedega ja osutus, et armeeritud raudbetoon ei kaitse varjendis olevat meeskonda varjendi lael toimuva plahvatuse puhul. Lakke ei teki seda läbivat avaust, kuid betoonis leviv lööklaine lööb lae alumiselt pinnalt lahti betoonikamakaid, mis tabavad all olevaid mehi. Katsed näitasid, et sellise toime hoiab ära vaid küllaltki tugev teraslagi. Selle teraslae peale valati 10…12 cm paksune asfaltkiht, mis kaitses seda ülalt tuleva niiskuse eest, asfaldi peale aga umbes 3 m paksune betoonlagi. See kaeti omakorda bituumeni ja tõrvapapiga ning kui revolutsioonid veel alanud ei olnud ka murukamaraga.
Pääsküla (roodu) varjendeist oli neli (varjendid nr 2, 4, 5 ja 6) praktiliselt ühesuguse põhiplaaniga ning varjendid nr 1 ja 3 veidi erinevad. Üldreeglina oli aga neil kõigil sissesõiduteepoolses fassaadis 3 ukseava, millest kahe taga oli ühine kümnekonna meetri pikkune tunnelijupp, kust edasi varjendisse läks üks uks. Kuuldavasti võis sellesse pisitunnelisse varjule tõmmata mõned kerged välikahurid, kui vaenlane tulistas eriti raskeist kaliibreist. Varjenditel nr 2…6 on igaühel fassaadis 5 akent, mis lahinguolukorras suleti raudluukidega. Varjend nr 1 on ilma akendeta. Akendega ruumides elasid arvatavasti ohvitserid. Aknaga oli ka köök ja mitme auguga väljakäik. Varjendeil nr 2–6 kogu pikkuses ja varjendil nr 1 ligi 2/3 pikkusel ulatuv meeskonnaruum oli ilma akendeta, seal asusid tõenäoliselt kolmekordsed narid. Pääsküla varjendid on omavahel ühendatud paepinnasesse rajatud tunnelitega. Tunnelid on madalamas tasapinnas kui varjendid ja toimivad seetõttu varjenditele ka drenaažina, alandades põhjavee taset. Tunnelid lõhuti paepinnasesse lõhkelaengutega (seda näitavad puuraukude jäljed tunnelite seintes ja laes), lõplikult lõhuti aga neist kobestunud paekivi välja ilmselt kangide, vasarate ja kirkadega, vagonettidesse laadimine toimus käsitsi. Väljalõhutud pinnase äraveoks oli tunnelites vagonetiraudtee (tõenäoliselt laiusega 600 mm), millest on osaliselt säilinud liipreid ja vähemalt ühes kohas ka vagonettide pööramise koht. Vee– ja Põhjatunnel suundusid varjendite ühendustunneleist kirde ja põhjakirde suunas, neid mööda veeti ilmselt minema väljamurtud kivimaterjali. Väljatud paekivimi puistangud - miniterrikoonikud on ka varjendi 2 ning teiste šurfide ja varjendite juures.

Sisestatud: 11.08.2004.

Mälestise ajalugu


Merekindluse projekt kiideti heaks 1913, mil algasid ka ehitustööd. Peterburi kaitseks, Soome lahte riivistav merekindluste süsteem pidi valmima 1917. I maailmasõda lõi plaanid segi ja valmis jõuti ehitada vaid kavandatust osa. Üks vähestest positsioonidest, mis projektijärgses mahus valmis, oli Pääsküla paenõlvale rajatu - kaitsepositsioon nr 6. Positsioon koosnes 6 rooduvarjendist ja neid ühendanud ühendus- ja drenaazitunnelitest. Tunnelid olid vajalikud väeüksuste varjatud liikumiseks ühest osast teise.
Vene vägede pagemisel Tallinnast 1918. aasta veebruaris, jäid ka Pääsküla varjendid peremeheta. Seejärel haldas formaalselt kaitserajatisi Riigivaranduse osakond, mille likvideerimisel 1922. aastal loeti Peeter Suure Merekindluse rajatised Sõjaministeeriumile kuuluvaks. 1927. aasta 20. mail võttis Riigikogu vastu „Peeter Suure Merekindluse ja mereametkonna jaoks võõrandatud kinnisvarade korraldamise seaduse“. Selle kohaselt läksid kunagise Merekindluse kinnisvarad Sõjaväe Varustusvalitsuse ehituse – ja Korteriosakonnale. Tolles Korteriosakonnas olid majanduslikult mõtlevad mehed ja naised ning järgnenud aastail üüriti Pääsküla varjendeid lõhkeainete ja tuleohtlike värvidega tegelevatele firmadele „Lõhkevõime“, A. Kapsi ja Ko, Joh. Freibach, K. Jürgenson ja Kindral Lebedev. Üüri võeti varjendi pealt aastas 180 krooni, mis tänapäevastes kroonides teeb välja umbes 12 500 ehk veidi üle 1 000 krooni kuus.
Uus kasutus leiti osale Pääsküla varjendeist II maailmasõjale järgnenud okupatsiooni ajal, kui 1953-st aastast paigutati varjendeisse nr 1, 4 ja 6 Eestis õhuruumi valvava N Liidu õhukaitse komandopunkt. 1972. aastast hakati sealse varjendi nr 1 peale ja kõrvale ehitama suurejoonelist õhukaitsekeskust, mis mahutas siinset õhuruumi kontrolliva 14. õhukaitsediviisi komandopunkti ning seda teenindava 4. õhukaitse raadiotehnilise brigaadi komandopunkti. 14. õhukaitse diviisil oli N Liidu kokkukukkumise aastal (1991) Eestis 45 seniitrakettide patareid ja kolm hävituslennuväe polku; diviisi viimaseks ülemaks oli Dagestani päritolu tabassaraani vürst, lennuväe kindralmajor Zijautdin Abdurahmanov.

Sisestatud: 11.08.2004.

Kaitsevööndi ulatus


10 meetrit mälestise välispiirist arvates

Sisestatud: 27.08.2004.