Mälestise tunnus

Kirjalikult fikseeritud pärimus, maastikuliselt eristatav.

Mälestise kirjeldus

Neljanurgelisel, u 1500 m2 suurusel, maapinnast paarkümmend cm madalamal mullast puhastatud paesel alal asub suur püramiiditaoline kivikuhelik. Suured maakivid asuvad mittekorrapäraselt hunnikus. Kuheliku ümbermõõt u. 7 m, kõrgus loodest 2,7 m. Neljanurgelise ala äärtel leidub suuremaid kive. (1971)

Mälestise asukoha kirjeldus

Pühalepa küla, Pühalepa kirikust u. 400 m põhja pool, külavaheteest idas.

Kaitsevööndi ulatus

Mälestise väliskontuur koos kaitsevööndiga on nähtav Maa-ameti kaardil kultuurimälestiste kihil.

Üldinfo

Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.