Mälestise tunnus

Kivikalmele iseloomulik ehituskonstruktsioon, inimluud, teaduslikku informatsiooni sisaldav arheoloogiline kultuurkiht.

Ajalugu

1941. aastal on kalmesse kaevatud kuulipildujapesa. 1943. aastal kaevas kalme idapoolset otsa M. Schmiedehelm. Kaevamiste käigus avas ta 3 tarandit ja osa neljandast tarandist. Kalme keskosa pool koosnesid tarandid suurtest kividest, äärepoolsed hilisemad tarandid aga paekivist. Sügavamates kihtides olid laibamatused ja pealmistes põletusmatused. Leiud säilivad Tallinna Ülikooli Arheoloogia Teaduskogus (AI 3952: 1-564).
(Info: TÜ arheoloogiateated, teade 32466)

Kaitsevööndi ulatus

Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates

Üldinfo

Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.