Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Asulakoht
Mälestise registri number 9217
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 21.11.1997
Registreeritud 21.11.1997
Mälestise vana number 35-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(3)

Seisund: rikutud

Inspekteerimise kuupäev: 20.03.12

Menetleja: Muinsuskaitseameti Tartu maakonna vaneminspektor, Karin Vimberg

Märksõna(1)

Arheoloogia, Elupaigad, Asulakoht.

Mälestise tunnus


Teaduslikku informatsiooni sisaldav arheoloogiline kultuurkiht.

Sisestatud: 25.09.2013.

Mälestise kirjeldus


Nii Laiuse praegune alevik, mis planeeringus järgib taludeaegset Vooremaa ridaküla, kui ka vana asulakoht jäävad Laiuse suurvoore laugema idanõlva jalamiosale. Praegu on aeglaselt läänest ida poole madalduv ala tihedalt hooneid täis ehitatud. Sootaga vanade külahoonete kõrvale on kerkinud rohkesti uusi maju. Kultuurkiht paistabki silma hoonetevahelistel ülesharitud aiamaalappidel. Silmatorkavalt tume, intensiivne kultuurikiht on märgatav asulakoht keskosas. Voore jalami lähedale, paralleeltee äärde on kolhoosi algaastail ehitatud mitu sealauta, mille all on kultuurkiht hävitatud. Kindlasti ulatus kultuurikiht ka alale, kus praegu asub endine majandi töökoda. Kui hoonete alt mulla- (kultuur-) kiht eemaldati, siis kunagise töökoja põhjaserval asuva metallilao alal on see veel säilinud. Peale on veetud vaid killustikukiht. Kuremaa tee ääres on kultuurikihi paksus olnud 1 m ümber (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 25.09.2013.

Mälestise asukoha kirjeldus


Asulakoht asub endise jaotuse järgi Tartumaal, Laiuse kihelkonnas. Asulakoht paikneb Laiuse aleviku kagu osas, jäädes Kuremaa tee ja Farmi tee vahelisele alale, hõlmates selles piirkonnas olevat hoonestatud ala ning tootmismaad.

Sisestatud: 25.09.2013.

Mälestise ajalugu


Asulakoha pealmistest, seega suhteliselt hilisematest kihtidest kogutud leidudest varasemad võiks dateerida II aastatuhande algusesse, kusjuures asutus on siin püsinud tänaseni. Pole kahtlust, et muistise arheoloogilisel uurimisel muinasasula varasem piir nihkub märksa kaugemale minevikku.
Muistis on avastatud 27. aprillil 1982. a arheoloog A. Lavi ja A.-M. Rõugu poolt (vt A. Lavi aruannet Ajaloo Instituudi arhiivis). Muistise alal kogutud leiumaterjal asub Ajaloo Instituudis. Sootaga küla varasemad seni teadaolevad mainimised kirjalikes allikates on aastaist 1585 (Sotaga), 1599 (Sutaka), 1601(Sottaga). Laiuse varasem märkimine aastast 1406 (Laeghis), 1408 (Laeghis), kuid siin on mõeldud lossi. Kihelkonna varasemaks nimetamiseks oli Womel (1411. a), Wemel (1424. a), Womell (1542. a), mida võiks seostada eesti murdesõnaga "võhm" (soosaar); (vt V. Pall. Põhja – Tartumaa kohanimed. Tallinn, 1969, lk 112, 226, 280). Mälestisele on passi koostanud 1983. a novembris arheoloog A. Lavi (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 25.09.2013.

Kaitsevööndi ulatus


Kinnismälestise kaitsevööndi moodustab 50 meetri laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates.

Sisestatud: 25.09.2013.

Aruanded


Lavi, A. 1985. Uusi muistiseid Laiuse kihelkonna alalt.

Sisestatud: 20.09.2010.

Üldinfo


Asulakohtadeks nimetatakse paiku, kus on kompaktselt säilinud otsesele elutegevusele viitav arheoloogiline kultuurkiht: ehitiste ja kollete jäänused, esemed, toidujäänused jne. Mõni asulakoht on kasutusel olnud lühiajaliselt, teine jällegi aastasadu. Kui kiviaja külad ja laagripaigad rajati peamiselt veekogude äärde, siis edaspidi on elukoha valik sõltunud karjakasvatuseks ja põlluharimiseks sobilikest maadest. Varase põlluharimise ajal otsiti üles kergesti haritavad maad, kuid need kurnati kiiresti ära, mistõttu jäid neis paigus asuladki lühiajaliseks. Varasel rauaajal valitud elupaigad on sageli paiknenud juba samal kohal praeguste küladega. Keskmisel rauaajal aga olid asulad sageli linnuste vahetus läheduses. Hilise rauaaja ja keskaja asustuspilt on olnud üsna sarnane. Suur maastiku ümberkorraldus ja paljude, sageli juba muinasajal rajatud külade likvideerimine jääb 18.–19. sajandisse, kui rajati suured mõisapõllud ja krunditi talud.

Sisestatud: 25.09.2013.