Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Linnus
Mälestise registri number 9233
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 21.11.1997
Registreeritud 21.11.1997
Mälestise vana number 525
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(5)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 02.09.11

Menetleja: Muinsuskaitseameti Jõgeva maakonna vaneminspektor, Sille Raidvere

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kaitserajatised, Linnus.

Mälestise tunnus


Muinasaegsele kindlustusele iseloomulike kaitserajatiste jäänused, teaduslikku informatsiooni sisaldav arheoloogiline kultuurkiht, maastikuliselt eristatav, kirjalikult fikseeritud pärimusega seotud koht.

Sisestatud: 07.02.2014.

Mälestise kirjeldus


Linnuseks on sügavate sulglohkude vahele jääva loode-kagusuunalise seljaku laiem 8-10 m kõrgune osa. Kagu suunas jaguneb seljak kaheks haruks, millest üks suundub ida, teine kagu suunas. Viimasele on rajatud vall; ida poole pöörduval harul vall puudub, aga nõlva ülaosas on 3-4 m kõrgune astang. Teine vall asub õue loodeotsas. Nii kagu- kui loodepoolse valli välisküljel on lame nõgu, mis on tekkinud vallimaterjali võtmisest. Vallid koosnevad kruusapinnasest, mis on kohati üsna tume. Nende kõrgus siseküljelt on 1,5-2 m, välisküljelt 3-4 m. Viisnurka meenutava kujuga õue pikkus loode-kagu suunas on 50 m, laius 25-30 m, pindala 120 ruutmeetrit. Linnamäest loodes ja 100-250 m lõuna pool esineb asulakoha kultuurkihti (E. Tõnisson, Eesti muinaslinnad. Tartu-Tallinn 2008, lk 290).

Sisestatud: 07.02.2014.

Mälestise asukoha kirjeldus


Linnus asub endise jaotuse järgi Tartumaal, Palamuse kihelkonnas. Linnus paikneb Patjala külas. Erinevalt ümbruskonna mitmetest üsna selgepiirilistest voortest liigendavad Kassinurme voore pinda arvukad mõhnad ja sügavad turbaga täitunud sulglohud e söllid. Kassinurme Kalevipoja säng ei paikne ümbrusega võrreldes kuigivõrd kõrgemal künkal, vaid jääb tihedalt paiknevate sulglohkude vahele, 15- 25 m laiusele neemikule.

Sisestatud: 07.02.2014.

Mälestise ajalugu


Linnamäe läheduses paikneva asulakoha kohta on teateid juba 1921. aastast. Saaremaa talu tolleaegne peremees Juhan Peik teatas, et talu ja linnamäe vahele jääva põllumaa harimisel tulnud nähtavale süsist mulda ja üks käsikivi poolmik. 1987. a leidsid arheoloogid V. Lang, P. Ligi ja J. Peets inspektsioonireisil linnamäest loode poolt keraamikat ja ühe viljahõõrumismunaku. Asulakihi ulatus ja kultuurkihi iseloom vajavad siiski veel väljaselgitamist. Igatahes näib Kassinurmeski tegemist olevat näitega linnusasula asustusmustrist, mis oli Eestis levinud just I aastatuhande lõpusajanditel. Ilmselt on linnamägi kohaliku rahva seas püsinud pidevalt tuntuna, arvatavasti on see ka põline rahvapidude paik. 20. sajandi algul on Kaarepere tuletõrjeselts ümbritsenud linnamäe hoovi aiaga, milles oli ka kaks väravat - üks idapoolsel nukil ja teine loodevalli edelaotsa juures. 1921. a on Kassinurme linnamägi kirja pandud ka Palamuse kihelkonna muististe kirjelduses (A. Jürgens. Palamuse kihelkond.1921, lk 49- 50 - käsikiri Ajaloo Instituudi arheoloogilises arhiivis). 30. juulil 1953. a tehti arheoloog H. Moora juhatusel linnamäe hoovialale neli 0,16- 0,3 ruutmeetrist surfi. Prooviaugud andsid ülevaate hooviala kultuurkihi iseloomust, mullas esines söetükke, esemeleide aga ei saadud (H. Moora. Aruanne ENSV kesk-ja idaosas asuvate linnuste proovikaevamiste tulemustest. 1953, lk 11-14 - käsikiri Ajaloo Instituudis). Ajavahemikus 1977-1990 inspekteerisid Kassinurme muistiseid korduvalt arheoloogid A. Lavi ja A.- M. Rõuk. Linnamäest 230 m SSO ja 200 m ONO pool avastati grupp kultusekive. 6. mail 1987. a uuriti arheoloog A. Lavi juhatusel nii linnamäe hoovi-, kui ka esmakordselt vallide ala 1 m pikkuse mullapuuriga. Tähelepanu äratasid nii otsavallides kui ka hoovi ida- ja lääneserval avastatud söerohked vahekihid, mis ilmselt pärinevad eriaegsete linnuste kaitseehitiste rusudest (A. Lavi. Uut Kassinurme linnamäest. 1996. - käsikiri Ajaloo Instituudis). 1998. a viidi A. Lavi juhatusel linnamäe kahjustatud kultuurkihiga aladel läbi arheoloogilised päästekaevamised (A. Lavi. Aruanne arheoloogilistest päästeotstarbelistest kaevamistest Kassinurme linnamäel - käsikiri Ajaloo Instituudis). Kaevand I rajati kagupoolse otsavalli idapoolsest nukist 2 m põhja suunas, linnamäe teerajaga lõhutud idaservale. Vanimad kindlustuste jäljed pärinesid siinkohas 10. sajandi lõpust - 11. saj algupoolest. Hilisemad ehitiste jääned dateerusid 13. saj I poolde. Samast kaevandist leiti ka linnamäe seni ainus esemeleid - 11. - 12. saj dateeritav prillspiraalsõrmus. Kaevand II rajati loodepoolse otsavalli edelaossa, mootorrattarajaga lõhutud alale. Siin ei uuritud valli põhjani, vaid ainult kahjustatud ala ulatuses. Nii jõuti 11. saj algupoolel mahapõletatud linnuse rusudeni. Viimase peale rajatud uued kaitseehitised kujutasid endast juba liivast-kruusast sisetäidisega palktarandeid. Sisetäidise sees avastati jälgi arvatavast puitkarkassist (dateering AD 1158- 1228), mis pidi vähendama pudeda liiva-kruusamassi survet kaitsetarandi sise- ja välisseintele (vt A. Lavi. The investigations on the hill-forts of Northern Tartumaa - Arheoloogilised välitöid Eestis 1998. Tallinn 1999, lk 107- 114). Kassinurme linnamäe vanimad kihistused asuvad tõenõoliselt otsavallide all ja on seni arheoloogiliselt uurimata. Kaevamistel jõuti kuni 10. saj lõpu - 11. saj kihtideni. Analoogiliselt teiste Ida- Eesti uuritud linnamägedega võib siingi intensiivsem kasutusperiood kuuluda I aastatuhande II poolde, võib-olla AD 7.- 8. sajand. Pidades aga silmas ka linnamäe juures avastatud kultusekive ja asulakihist leitud jahvekivi, ei saa analoogiliselt näiteks Alatskivi Kalevipoja sängiga välistada võimalust, et kõige varasemad asustusjäljed saaksid pärineda juba ajaarvamise vahetusest või eelrooma rauaaja lõpust. Seniste uurimistulemuste põhjal võiks Kassinurme linnamäe intensiivsema kasutusperioodi dateeringuks olla 8.- 13. sajand pKr. Mälestisele on koostanud passi 2001. a jaanuaris arheoloog A. Lavi (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 07.02.2014.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates. Mälestise väliskontuur on nähtav Maa-ameti kaardil kultuurimälestiste ja kitsenduste kihil.

Sisestatud: 07.02.2014.

Aruanded


Lavi, A. 1999. Aruanne inspektsioonireisist Kassinurme linnamäel 1999. aastal.

Sisestatud: 20.09.2010.

Üldinfo


Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.

Sisestatud: 07.02.2014.