Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Asulakoht
Mälestise registri number 9248
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 25.11.1997
Registreeritud 25.11.1997
Mälestise vana number -
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 21.05.15

Menetleja: Muinsuskaitseameti Jõgeva maakonna vaneminspektor, Sille Raidvere

Märksõna(1)

Arheoloogia, Elupaigad, Asulakoht.

Mälestise tunnus


Teaduslikku informatsiooni sisaldav arheoloogiline kultuurkiht.

Sisestatud: 29.09.2013.

Mälestise kirjeldus


Pajusi asulakoha muistse tuumiku intensiivsem, vägagi tume, söepurune kultuurikiht on jälgitav Põltsamaa-Pajusi-Luige teest lääne pool. Kultuurikihis esineb rohkesti lagunenud (kolde,kerise) kivipudru, samuti leiumaterjali (peam keraamika, rauaräbu). Asulakoha kultuurkihi paksus on keskmiselt 0,7 -0,8 meetrit, kohati isegi üle 1 m. On küll tõenäoline, et siia suhteliselt madalamale alale on ka mulda kõrgemalt allapoole erodeerinud. Üldjoontes ulatub asulakiht kuni läänepoolse kraavi jooneni. Küllalt tumedat kultuurikihti esineb samuti Põltsamaa-Pajusi-Luige teest 50-60 m ida pool, kaldja veeru kõrgemal idaosal. Paistab siiski silma, et kui teest 20-25 m ida pool on tegemist veel üsna intensiivse, tumeda kihiga, mille paksus on keskmiselt 50-60 cm, siis kaugemal ida pool muutub muld heledamaks, leiuvaesemaks, osutades ilmselt asulakoha äärealale (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 29.09.2013.

Mälestise asukoha kirjeldus


Asulakoht paikneb endise jaotuse järgi Viljandimaal, Põltsamaa kihelkonnas. Asulakoht paikneb Pajusi mõisa hoonetest põhja pool, jäädes Põltsamaa-Pajusi-Luige teest (nr 14170) ida ja lääne poole. Maastikuliselt paikneb muinasasula kultuurikiht ida poolt lääne suunas kergelt kaldjal veerualal.

Sisestatud: 29.09.2013.

Mälestise ajalugu


Pajusi muinasasula kiht on avastatud 25. mail 1988. a Oskar Raudmetsa poolt. 9. nov 1993. a inspekteeris O. Raudmets muistist koos arheoloog Ain Laviga. Muistist on kirjeldanud A. Lavi 30. okt 1995. a. Nii O. Raudmetsa kui Elna Haiba poolt asulakihist korjatud leiumaterjal, sealhulgas keraamika, šlakk jne asuvad Tallinnas Ajaloo Instituudis. Seni Pajusi asulakihist korjatud leiuainese põhjal otsustades pärinevad vanemad asustusjäljed I aastatuhande algusest. On siiski tõenäoline, et asula on siia tekkinud märksa varem ja edasipidi saadakse ka seda kinnitavat materjali. 16. saj lõpul on Pajusit mainitud kirjalikes allikates, sh Poola revisjonides 1583. a (’’Paiuz’’) ja 1599. a (’’Pajus’’), aga samuti rootsiaegsetes dokumentides – 1683. a (’’Payus’’). 17. saj rajati küla lõunaservale mõis, millega ilmselt pea kaasnes ka küla likvideerimine maa mõistmise käigus. 1698. a kuulus mõis reduktsiooni käigus Rootsi riigile (vt ka Baltisches historisches Ortslexikon I. Köln – Wien. 1985).
Mälestise pass on koostatud arheoloog Ain Lavi poolt 1996. a veebruaris (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 29.09.2013.

Kaitsevööndi ulatus


Kinnismälestise kaitsevööndi moodustab 50 meetri laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates.

Sisestatud: 29.09.2013.

Üldinfo


Asulakohtadeks nimetatakse paiku, kus on kompaktselt säilinud otsesele elutegevusele viitav arheoloogiline kultuurkiht: ehitiste ja kollete jäänused, esemed, toidujäänused jne. Mõni asulakoht on kasutusel olnud lühiajaliselt, teine jällegi aastasadu. Kui kiviaja külad ja laagripaigad rajati peamiselt veekogude äärde, siis edaspidi on elukoha valik sõltunud karjakasvatuseks ja põlluharimiseks sobilikest maadest. Varase põlluharimise ajal otsiti üles kergesti haritavad maad, kuid need kurnati kiiresti ära, mistõttu jäid neis paigus asuladki lühiajaliseks. Varasel rauaajal valitud elupaigad on sageli paiknenud juba samal kohal praeguste küladega. Keskmisel rauaajal aga olid asulad sageli linnuste vahetus läheduses. Hilise rauaaja ja keskaja asustuspilt on olnud üsna sarnane. Suur maastiku ümberkorraldus ja paljude, sageli juba muinasajal rajatud külade likvideerimine jääb 18.–19. sajandisse, kui rajati suured mõisapõllud ja krunditi talud.

Sisestatud: 29.09.2013.