Mälestise tunnus

Teaduslikku informatsiooni sisaldav arheoloogiline kultuurkiht.

Kirjeldus

Asulakoht on seotud hoonestuse vahel paikneva nn „ Vainu lombiga“. Varem olevat see olnud allikatoiteline tiik, mis peale maaparandust jäi aga kuivemaks ning kujutab endast praegu võsastunud vesist lohku. Asulakoha kultuurkiht jääb „Vainu lombi“ ümber, peamiselt sellest loode, põhja, ida ja lõuna poole. Kultuurkiht eristub selgelt tumedama mullana, mis sisaldab rohkesti lagunenud kolde- ja kerisekividest pärinevait pudru ja keraamikat. Intensiivne kultuurkiht paikneb ka kunagise tiigi poole madalduval alal. Kultuurkihi paksus asulakohal on 30-60 cm (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Asukoha kirjeldus

Asulakoht asub endise jaotuse järgi Tartumaal, Palamuse kihelkonnas. Asulakoht paikneb Tartu-Jõgeva-Aravete teest (nr 39) lääne pool Kaarepere keskuse hoonete taga, Kaarepere asulateest lääne pool ja Kaarepere-Visusti teest (nr 14199) põhja pool endisel külatuumiku alal.

Ajalugu

Asulakoha pealmistest, seega hilisematest kihtidest korjatud leiud võiks dateerida II aastatuhande algusesse. Asulakoha kultuurkihile juhtis 1981. a suvel tähelepanu kohalik elanik Uno Toru. Saadud leiuteate põhjal inspekteerisid muistist 4. mail 1982. a arheoloogid A. Lavi ja A.-M. Rõuk (inspektsiooni aruanne Ajaloo Instituudis). Varasemad äramärkimised kirjalikes allikates aastatest 1627 (Arrkülla), 1638 (Arrokylle), 1782 juba Suur-Arroküll (vt V Pall. Põhja-Tartumaa kohanimed. Tallinn 1969 lk 27). Mälestisel on koostanud 1983. a novembris passi arheoloog A. Lavi (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Kaitsevööndi ulatus

Kinnismälestise kaitsevööndi moodustab 50 meetri laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates.

Aruanded

Lavi, A. 1983-1987. Uusi muinasmälestisi Palamuse kihelkonna aladelt.

Üldinfo

Asulakohtadeks nimetatakse paiku, kus on kompaktselt säilinud otsesele elutegevusele viitav arheoloogiline kultuurkiht: ehitiste ja kollete jäänused, esemed, toidujäänused jne. Mõni asulakoht on kasutusel olnud lühiajaliselt, teine jällegi aastasadu. Kui kiviaja külad ja laagripaigad rajati peamiselt veekogude äärde, siis edaspidi on elukoha valik sõltunud karjakasvatuseks ja põlluharimiseks sobilikest maadest. Varase põlluharimise ajal otsiti üles kergesti haritavad maad, kuid need kurnati kiiresti ära, mistõttu jäid neis paigus asuladki lühiajaliseks. Varasel rauaajal valitud elupaigad on sageli paiknenud juba samal kohal praeguste küladega. Keskmisel rauaajal aga olid asulad sageli linnuste vahetus läheduses. Hilise rauaaja ja keskaja asustuspilt on olnud üsna sarnane. Suur maastiku ümberkorraldus ja paljude, sageli juba muinasajal rajatud külade likvideerimine jääb 18.–19. sajandisse, kui rajati suured mõisapõllud ja krunditi talud.