9340 Kultusekivi
Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.
Mälestise nimi | Kultusekivi |
---|---|
Mälestise registri number | 9340 |
Mälestise tüüp | Kinnismälestis |
Mälestise liik | arheoloogiamälestis |
Arvel | 25.11.1997 |
Registreeritud | 25.11.1997 |
X-koordinaat | 626364.63 |
Y-koordinaat | 6510209.12 |
Mälestise vana number | - |
Ava kaardil |
Määrused ja käskkirjad(1)
Paikvaatlused(1)
Paikvaatluse kuupäev: 28.09.11
Menetleja: Muinsuskaitseameti Jõgeva maakonna vaneminspektor, Sille Raidvere
|
Märksõna(1)
Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.
|
Kirjeldused(6)
Mälestise tunnus Tehislikud lohud kivil. Teaduslikku informatsiooni sisaldav arheoloogiline kultuurkiht kivi vahetus ümbruses. |
Kirjeldus Kultusekivi kujutab endast keskmise suurusega, hallikas-punaka värvusega tugeva koostisega graniitkivi. Suhteliselt kitsa, 0,2-0,6 m laiuse, kivilae kõrgem tipp asub kaguosas. Kivi küljed on kaldjad, loodekülg on lagunenud ja sopiline. Kultusekivi pikkus kirde-edela suunas on 2,75 m, laius loode-kagu suunas 2,2 m, kagupoolne kõrgus 0,8 m ja ümbermõõt 8,3 m. Suhteliselt hästi säilinud 11 ilmekat lohku paiknevad üle kogu kivi (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal). |
Asukoha kirjeldus Kultusekivi paikneb endiste jaotuse järgi Viljandimaal, Põltsamaa kihelkonnas. Kultusekivi asub Jõgeva-Põltsamaa teest (nr 37) ligikaudu 175 m kagu pool, talu majapidamishoone taga, lainjal tasandikul. |
Ajalugu Sarnaselt teiste kultusekividega on muistis dateeritav I aastatuhandesse eKr. Kultusekivi on leitud harrastusarheoloog Oskar Raudmetsa poolt 29. augustil 1988. a. Mälestisele on koostanud passi 1999. a aprillis arheoloog A. Lavi (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal). |
Kaitsevööndi ulatus Kinnismälestise kaitsevööndi moodustab 50 meetri laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates. |
Üldinfo Üheks varasemaks uskumuste kihistuseks peetakse väikeselohuliste kultusekivide (tänapäevane termin: lohukivi) tegemise traditsiooni. See on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Nende läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Lohkude tegemine kividesse ja kaljudesse on kultuurinähtus, mis on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt samadel aladel, kus on kivikirstkalmed. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades. |