Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 9340
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik arheoloogiamälestis
Arvel 25.11.1997
Registreeritud 25.11.1997
X-koordinaat 626364.63
Y-koordinaat 6510209.12
Mälestise vana number -
Ava kaardil

Paikvaatlused(1)

Seisund: hea

Paikvaatluse kuupäev: 28.09.11

Menetleja: Muinsuskaitseameti Jõgeva maakonna vaneminspektor, Sille Raidvere

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Tehislikud lohud kivil. Teaduslikku informatsiooni sisaldav arheoloogiline kultuurkiht kivi vahetus ümbruses.

Sisestatud: 28.12.2013.

Kirjeldus


Kultusekivi kujutab endast keskmise suurusega, hallikas-punaka värvusega tugeva koostisega graniitkivi. Suhteliselt kitsa, 0,2-0,6 m laiuse, kivilae kõrgem tipp asub kaguosas. Kivi küljed on kaldjad, loodekülg on lagunenud ja sopiline. Kultusekivi pikkus kirde-edela suunas on 2,75 m, laius loode-kagu suunas 2,2 m, kagupoolne kõrgus 0,8 m ja ümbermõõt 8,3 m. Suhteliselt hästi säilinud 11 ilmekat lohku paiknevad üle kogu kivi (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 28.12.2013.

Asukoha kirjeldus


Kultusekivi paikneb endiste jaotuse järgi Viljandimaal, Põltsamaa kihelkonnas. Kultusekivi asub Jõgeva-Põltsamaa teest (nr 37) ligikaudu 175 m kagu pool, talu majapidamishoone taga, lainjal tasandikul.

Sisestatud: 28.12.2013.

Ajalugu


Sarnaselt teiste kultusekividega on muistis dateeritav I aastatuhandesse eKr. Kultusekivi on leitud harrastusarheoloog Oskar Raudmetsa poolt 29. augustil 1988. a. Mälestisele on koostanud passi 1999. a aprillis arheoloog A. Lavi (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 28.12.2013.

Kaitsevööndi ulatus


Kinnismälestise kaitsevööndi moodustab 50 meetri laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates.

Sisestatud: 28.12.2013.

Üldinfo


Üheks varasemaks uskumuste kihistuseks peetakse väikeselohuliste kultusekivide (tänapäevane termin: lohukivi) tegemise traditsiooni. See on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Nende läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Lohkude tegemine kividesse ja kaljudesse on kultuurinähtus, mis on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt samadel aladel, kus on kivikirstkalmed. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 28.12.2013.