Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kalmistu
Mälestise registri number 9341
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 25.11.1997
Registreeritud 25.11.1997
Mälestise vana number 534
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 18.08.11

Menetleja: Muinsuskaitseameti Jõgeva maakonna vaneminspektor, Sille Raidvere

Märksõna(1)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.

Mälestise tunnus


Matmispaigale iseloomulik kalmerajatis, inimluud ning teaduslikku informatsiooni sisaldav arheoloogiline kultuurkiht.

Sisestatud: 28.12.2013.

Mälestise kirjeldus


Kalmistu paikneb loode-kagu suunalisel seljandikul, mis on maantee poolt ida-lääne suunaliselt kaheks lõigatud. Seljandiku kõrgus maantee poolt läbilõigatud kohas on ligikaudu 3 m. Seljandiku pikkus on 600 m, suurim laius 200 m. Põhja poole maanteed jääb seljandikust ligikaudu 150 m pikkune osa, lõuna poole 400 m pikkune osa. Umbes 50 m pikkune lõik on maantee ehitamisega hävitatud. Lisaks sellele on kruusa võtmisega tugevasti kahjustatud seljandiku maanteest vahetult lõuna poole jääv osa (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 28.12.2013.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kalmistu paikneb endiste jaotuse järgi Viljandimaal, Põltsamaa kihelkonnas. Kalmistu asub Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa tee (nr 2) 132. ja 133. km vahel, paiknedes nii põhja, kui ka lõuna pool maanteed.

Sisestatud: 28.12.2013.

Mälestise ajalugu


Tõenäoliselt on tegemist külakalmistuga II aastatuhande I poolest. J. Jung (Muinasaja teadus eestlaste maal, II kd, lk 195) ja H. Alliku ja E. Markuse 1923. a Põltsamaa kihelkonna kirjelduses lk 123 a (käsikiri Ajaloo Instituudis) on juttu Kalliküla mõisa põllus asuvast vanast matusepaigast „Kabelimäest“. See olevat olnud „ umbes vakamaa suurune männi- ja kuusemetsa salk väikesel kõrgendikul“. Võimalik, et selle all mõisteti kõnealust mälestist. Endise Nõmmiku talu peremehe jutu järgi, kes mälestise passi koostamise ajal samas talus elas, olevat talus alati teatud, et kirjeldatud seljandik on vana matusekoht. 1950. aastatel maantee rekonstrueerimisel olevat maanteetrassi seljandikust läbikaevamisel leitud luid ja esemeid, viimaste hulgas ka „ üks ümara kujuga sõlg“, mille Nõmmiku peremees andnud „Rahva Hääle“ Põltsamaa korrespondendile. Maasiku talu endine peremees olevat oma talu maalt kõnesoleval seljandikul ära vedanud „kivihunniku, mille alt leidnud luid“. Võimalik, et seljandikul on olnud ka kivikalme. Mälestisele on koostanud passi 1975. a aprillis arheoloog K. Jaanits (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 28.12.2013.

Kaitsevööndi ulatus


Kinnismälestise kaitsevööndi moodustab 50 meetri laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates.

Sisestatud: 28.12.2013.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Taas muutus selline surnutega ümberkäimine peamiseks alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Ainult külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis sageli kuni 18. sajandini, paiknevad ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel ja seda eelkõige Lõuna-Eestis.

Sisestatud: 28.12.2013.