Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 9352
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 25.11.1997
Registreeritud 25.11.1997
Mälestise vana number -
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(3)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 19.11.12

Menetleja: Muinsuskaitseameti Tartu maakonna vaneminspektor, Karin Vimberg

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Tehislikud lohud kivil. Teaduslikku informatsiooni sisaldav arheoloogiline kultuurkiht kivi vahetus ümbruses.

Sisestatud: 26.12.2013.

Mälestise kirjeldus


Kultusekivi kujutab endast ovaalja kujuga, pikiteljega ida-lääne suunalist, punaka tooniga kõrgemat rändrahnu. Kivi ida- ja kirdepoolsed küljed on üsna järsud, loode- ja kaguküljed kaldjad. Kõrgem ala jääb idaossa, kus moodustub ida poolt lääne suunas kergelt kaldjas kivilagi, kõrgemal kirdepoolsel nukil on loode-kagusuunaline vaond, mille pikkus on 18 cm ja laius 10 cm ning mis on tõenäoliselt loodusliku päritoluga. Samuti on seal noolekujuline, arvatavasti looduslik süvend. Kivilae keskosas on keskmiselt 0,5 m läbimõõduga kergelt nõgus ala, kuhu koguneb sadevesi. Lääneosas kivilagi kitseneb ja langeb sujuvalt kuni 0,8 m kõrguseni. Madalamal edelanukil eristub 0,5 m kõrgusel looduslik astang. Kultusekivi pikkus on ida-lääne suunas 4,3 m, laius põhja-lõuna suunas 3,2 m, idapoolne kõrgus 1,75 m, läänepoolne 0,8 m ja ümbermõõt 14 m. Väikesed eristatavad lohud asuvad kivilae idapoolsel serval. Kivilagi on üsna murenenud pinnaga, võib-olla on seal ka tuld tehtud. Kagunukilt on kuni 10 cm paksusi tükke pealt ära murenenud (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 26.12.2013.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kultusekivi paikneb endise jaotuse järgi Viljandimaal, Põltsamaa kihelkonnas. Kultusekivi asub Tartu-Tallinn-Võru-Luhamaa teest (nr 2) ligikaudu 70 m põhja pool avatud maastikul.

Sisestatud: 26.12.2013.

Mälestise ajalugu


Sarnaselt teiste väikeselohuliste kultusekividega on muistis dateeritav I aastatuhandesse eKr. 19. juulil 1988. a uuris muistist harrastusarheoloog Oskar Raudmets, 21. augustil 1994. a arheoloog A. Lavi. Mälestisele on koostanud passi 1996. a veebruaris arheoloog A. Lavi (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 26.12.2013.

Kaitsevööndi ulatus


Kinnismälestise kaitsevööndi moodustab 50 meetri laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates.

Sisestatud: 26.12.2013.

Üldinfo


Üheks varasemaks uskumuste kihistuseks peetakse väikeselohuliste kultusekivide (tänapäevane termin: lohukivi) tegemise traditsiooni. See on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Nende läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Lohkude tegemine kividesse ja kaljudesse on kultuurinähtus, mis on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt samadel aladel, kus on kivikirstkalmed. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 26.12.2013.