Mälestise tunnus

Rahvapärimusteade. Teaduslikku informatsiooni sisaldav arheoloogiline kultuurkiht puu vahetus ümbruses.

Kirjeldus

Hiiepuu kujutab endast elujõulist tugevat pärna. Puu kõrgus on ligikaudu 17 m, sealhulgas tüve osa kõrgus on 5,7 m. Tüve läbimõõt ühe meetrit kõrgusel on 0,9 m, ümbermõõt 3,1 m. Puutüve ülaosast hargneb mitmeid jämedaid harusid. Ida poole kasvab kaks jämedat haru, kasvades kuni 3 m kergelt kaldu, sealt edasi püstjalt üles. Põhjapoolne haru kasvab samuti 3 m pikkuselt peaaegu maa-pinnaga paralleelselt, tõustes siis samuti järsult ülespoole – haru pikkus on 7-8 m. Üks tugevam oksaharu kasvab poolviltu üles edela suunas. Põhiharude küljes kasvab rohkesti erineva jämeduse oksi. Puu võra on suhteliselt hästi säilinud, vaid teepoolse haru küljest on murdunud 15 cm läbimõõduga jämedam oks (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Asukoha kirjeldus

Hiiepärn paikneb endise jaotuse järgi Viljandimaal Põltsamaa kihelkonnas. Hiiepärn asub Põltsamaa-Võhma teest (nr 38) ligikaudu 155 m lõuna pool. Hiiepärn asub mälestise Asulakoht reg nr 9355 lõunapiiri lähedal.

Ajalugu

Muistis on avastatud 25. mail 1989. a harrastusarheoloog Oskar Raudmetsa poolt, kes sai infot kohalikelt vanematelt elanikelt. 10. novembril 1993. a inspekteerisid koos O. Raudmetsaga muistiseid arheoloog A. Lavi ja E. Haiba (vt A. Lavu inspektsiooni aruanne Ajaloo Instituudis). Mälestisele on koostanud passi 1997. a veebruaris arheoloog A. Lavi (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Kaitsevööndi ulatus

Kinnismälestise kaitsevööndi moodustab 50 meetri laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates.

Üldinfo

Hiied paiknevad maastikul väga erinevalt: silmapaistvatel looduslikel kohtadel, muinasaja lõpu asustusele lähedastes, kuid maastikuliselt tagasihoidlikes paikades või siis päris asustusest eemal üksildastes kohtades (nt soosaartel). Hiiepuudeks olid tavaliselt tammed, pärnad, pihlakad, jalakad ja teised lehtpuud, okaspuudest sagedamini kadakad. Hiite vastu hakkas kirik tõsiselt võitlema 17. sajandil, mil paljud pühaks peetavad puudesalud maha raiuti. Seetõttu on tänaseni väga harva säilinud hiiesalusid, enamasti on alles üksikud pühad puud. Hiite täpsem ajaline määratlemine on keeruline, sest enamasti puudub neis paigus tänapäevaste arheoloogiliste meetoditega uuritav kultuurkiht. Nende erilisus kultuuripärandis seisneb rikkalikus rahvapärimuses.