Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Ohvrikivi
Mälestise registri number 9410
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 25.11.1997
Registreeritud 25.11.1997
Mälestise vana number 14-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 25.10.05

Menetleja: Muinsuskaitseameti Jõgevamaa vaneminspektor, Helju Sihver

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Ohvrikivi.

Mälestise tunnus


Rahvapärimusteade. Teaduslikku informatsiooni sisaldav kultuurkiht kivi vahetus ümbruses.

Sisestatud: 29.01.2014.

Mälestise kirjeldus


Tegemist on lameda, umbes rombikujulise laega raudkiviga. Kivi pikkus ida-lääne suunas on 1,56 m, laius 1,2 m ja kõrgus 0,8 m, ümbermõõt 5,7 m. Kivi keskel on üks suur lohk, mille läbimõõt on 18 cm ja sügavus 3,75 cm (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 29.01.2014.

Mälestise asukoha kirjeldus


Ohvrikivi asub endise jaotuse järgi Tartumaal, Maarja-Magdaleena kihelkonnas. Ohvrikivi paikneb Vaidavere voore suhteliselt laugel, põllu idanõlval. Kivi asub ühel rohkearvulistest väiksematest kivistest söödilappidest, mida on ümbruses rohkesti. Nende kivihunnikute iseloom jääb sinna kuhjatud kivide tõttu esialgu selgusetuks. Ohvrikivi on lükatud edela-kirde suunalise kitsa söödilapi keskele. Tema algne asukoht on olnud arvatavasti kuskil ligiduses.

Sisestatud: 29.01.2014.

Mälestise ajalugu


Tegemist on II aastatuhande ohvrikiviga. Muistis on avastatud arheoloog A. Lavi poolt 1975. a juulis. Mälestisele on koostanud passi 1975. a novembris arheoloog A. Lavi (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 29.01.2014.

Kaitsevööndi ulatus


Kinnismälestise kaitsevööndi moodustab 50 meetri laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates (MukS § 25 lg 3).

Sisestatud: 24.11.2011.

Üldinfo


Ohvrikivid on rändrahnud, mis olid asustuse lähedal, enamasti heina-, karja- või põllumaal, osa ohvrikive on olnud taluõues või –aias. Mitmed ohvrikivid asusid pühakohas ehk hiies, ohverdatud on ka püha puu või allika lähistel paiknenud kivile. Enamasti on ohvrikivina kasutusel olnud kivil looduslik nõgu, mõnel puhul on kivi pinnale inimese poolt tehtud suurem ümmargune siledapõhjaline kunstlik lohk. Rahvapärimuse andmetel usuti, et ohvrikividel on imettegev ravivõime, millele viitab selliste kivide rahvapärane nimetus (tohtrikivi, arstikivi, liukivi jne). Teine osa ohvrikividega seotud rahvapärimusest seostab kive müstiliste olenditega, kus ohverdaja oli kiviga või sellega seostatava olendiga „lepingulistes suhetes” (nt Ukukivi, Tõnisekivi jne). Ohvrikivide täpsem dateerimine pole veel võimalik. Pole teada, kas samu ohvrikive ka muinasajal pühaks peeti või neil mingeid usutoiminguid tollal tehti, samas ei ole kividele ohverdamise komme siiani lõplikult kadunud. Ohvrikive võib pidada eesti rahvausundist kõnelevateks pärimusmälestisteks. (Vt: Tvauri, A. Millest kõnelevad ohvri- ja lohukivid. Eesti Loodus 2007/10.)

Sisestatud: 29.01.2014.