Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 9456
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 25.11.1997
Registreeritud 25.11.1997
Mälestise vana number 66-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 01.11.02

Menetleja: Muinsuskaitseameti Jõgevamaa vaneminspektor, Helju Sihver

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Kivi (rändrahn) kui tervik, selle asukoht maastikul, tehislikud lohud kivil. Teaduslikku informatsiooni ja kultuuriväärtusega asju sisaldav pinnasekiht kivi ümbruses

Sisestatud: 05.02.2014.

Mälestise kirjeldus


Tegemist on kolmnurkja põhiplaaniga, keskmise suurusega, punaka tooniga graniitrahnuga. Kui kivi lõunakülg on kõrgem ja järsk, siis teised küljed on parajalt kaldjad. Ümarjas kivilagi langeb kõrgema kagunuki juurest loode poole. Kivi läbimõõt põhja-lõunasuunas on 2,35 m, laius 1,9 m, suurem lõunapoolne kõrgus 0,7 m, põhjapoolne kõrgus 0,55 m, ümbermõõt 7,5 m. Erineva säilumisastmega lohud paiknevad tavalisest erinevalt mitte kivi kõrgemal nukil, vaid kivilae suhteliselt madalamal osal. Suurem grupp lohke asub kivi kirdeosas, kus kivilagi on tasasem, üks lohk asub põhja poole kaldjal alal. Üldiselt lohud koonduvadki kivilae idaossa, kus asuvad ka tugevamad, ilmekamad lohud. Tegemist on suhteliselt tugeva kivimiga. Nõrgemad praod on kivi põhja- ja lääneküljel, väiksem tükk on murdunud kivi lõunanukist, murenemisjälgi on ka põhjaosas (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 05.02.2014.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kultusekivi paikneb endise jaotuse järgi Tartumaal, Torma kihelkonnas. Kultusekivi asub Koimula külas, Jõgeva-Mustvee teest (nr 36) 1õuna pool. Kultusekivi paikneb arheoloogiamälestise Asulakoht reg nr 9432 maa-alal. Kultusekivist loode poole jääb arheoloogiamälestis Kultusekivi reg nr 9457.

Sisestatud: 05.02.2014.

Mälestise ajalugu


Sarnaselt teiste väikelohuliste kultusekividega on muistis dateeritav I aastatuhandese e. Kr. Muistis on avastatud 1980. a kevadel arheoloog A. Lavi ja A.-M. Rõugu poolt. Muististe kirjeldus on koostatud 30.04.1982.a. Mälestisele on koostanud passi 1983.a novembris arheoloog A. Lavi (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 05.02.2014.

Kaitsevööndi ulatus


Kinnismälestise kaitsevööndi moodustab 50 meetri laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates (MukS § 25 lg 3).

Sisestatud: 30.11.2011.

Aruanded


Lavi, A. 1987. Muistiseid Torma khk alalt.

Sisestatud: 20.09.2010.

Üldinfo


Üheks varasemaks uskumuste kihistuseks peetakse väikeselohuliste kultusekivide (tänapäevane termin: lohukivi) tegemise traditsiooni. See on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Nende läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Lohkude tegemine kividesse ja kaljudesse on kultuurinähtus, mis on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt samadel aladel, kus kivikirstkalmed. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 05.02.2014.