Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Linnus
Mälestise registri number 9669
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 27.11.1997
Registreeritud 27.11.1997
Mälestise vana number 869
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(6)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 06.04.16

Menetleja: Muinsuskaitseameti Lääne-Viru maakonna vaneminspektor, Anu Kivirüüt

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kaitserajatised, Linnus.

Mälestise tunnus


1) Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu; 2) Maastikuliselt eristatav.

Sisestatud: 06.09.2006.

Mälestise kirjeldus


Jäneda linnamägi asub endises Ambla kihelkonnas (ajalooline Järvamaa), tänapäevases Tapa vallas Jäneda külas, mõisahoonetest linnulennult u 600-700 m lõunas. Linnus paineb ühel pikemal heinamaade ja lodumetsaga ümbritsetud oosil Kalijärvest kagus ning koosneb kahest teineteisega liitunud osast.
Lõunapoolne osa ehk pealinnus on kolmnurkse kujuga, pikkus põhja-lõuna suunas 80 m, laius kuni 40 m, pindala u 2500 m2. Selle osa lõunaservas jaguneb oos kaheks osaks ning mõlemas suunas, õue kagu- ja edelanurgas on 2,5 m kõrgune vall, mille välisjalamil on sügav kraavinõgu; valli välisnõlva kõrgus nõo põhjast on ligi 8 m. Oosi harude vahel oleval järsu nõlvaga külgneval õueserval on vall õige madal. Linnamäe põhjapoolne ots on kitsenev ning sealgi on valli kõrgus 2,5-3 m ja selle välisküljel on ligi 15 m laiune ja 4-5 m sügavune kraav. Vallikraav ei asu mitte vahetult valli välisjalamil, vaid sellest 4-5 m kaugusel. Linnuseõue ida- ja läänepoolses servas vall puudud, sest oosi nõlvad on juba looduslikult järsud. Lõunapoolse osa õuepind on üsna tasane ja kultuurkiht ulatub vähemalt 0,4-0,5 m sügavuseni.
Põhjapoolse linnuseosa ehk eeslinnuse pikkus on ligi 100 m, laius 40-50 m ja pindala u 4000m2, on keskelt nõgus ja ebatasane ning näib olevat kas ilma kultuurkihita või esineb seda vaid laiguti. Seda linnuseosa on kasutatud ehk hooajaliselt või on selle väljaehitamine pooleli jäänud. Ülejäänud oosist eraldab põhjapoolset linnuseosa ligi 2 m kõrgune vall ja 5-6 m laiune ja 3 m sügavune vallikraav. Ka siin ei asu vallikraav otse valli välisjalamil, vaid on sellest 6-7 m kaugusel.
Väliskuju järgi hinnates on Jäneda linnus valminud II aastatuhande alguses.
(Ülaltoodud info pärineb E.Tõnissoni 2008. aastal ilmunud teosest ''Eesti muinaslinnad'' ja T.Moora 1972. aasta aprillis koostatud mälestise passist)

Sisestatud: 06.07.2015.

Mälestise ajalugu


Jäneda linnemäe avastasid arheoloogid alles 1930. aastate keskel. Pikka aega oli tasane pealinnuse ala kasutusel küla peopidamiskohana ning sinna on ehitatud mitmeid pinke ja laululavasid. Arheoloogilisi väljakaevamisi linnusel tehtud ei ole. See-eest on linnust inspekteerinud ja kirjeldanud T.Moora ja E.Tõnisson. 1990. aastatel puhastati linnamäe pealispind puudest ja vallidele püstitati palkrinnatised.
(Ülaltoodud info pärineb E.Tõnissoni 2008. aastal ilmunud teosest ''Eesti muinaslinnad'' ja T.Moora 1972. aasta aprillis koostatud mälestise passist)

Sisestatud: 06.07.2015.

Üldinfo


Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.

Sisestatud: 16.02.2015.