Mälestise tunnus

Inimluude ja arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Mälestise kirjeldus

Kivikalme on põhja-lõunasuunalisele ja ümbrusest ca 1 m kõrgemale tõusvale kuni 15 m laiusele kruusaseljandikule (rahvasuus „Pärnamäele“) ridastikku rajatud seitsmest kivikalmest põhjapoolseim, asudes seljandiku põhjatipus. Kahele poole seljandikku (omaaegset rannavalli) jäävad väikesed taluaegsed põllulapid, sadakond meetrit põhja pool algab suur maaparandusega lagedaks tehtud põllumassiiv. Kalmest ida ja kagu pool on säilinud taludeaegsed kiviaedadega piiratud põllusiilud, milledel leidub hajali veel 9 kalmet.

Praegusel läbi uuritud ja vaatamisväärsuseks jäetud kujul on kalmest paigale jäetud suurtest 0,5-0,6 m läbimõõduga raudkividest laotud 12,1-12,8 m läbimõõduga ringmüür ja keskel samasugustest kividest ja põhja-kirde – lõuna-edelasuunaline kirst. Viimase sisepikkus ulatub 2,2 m-ni, laius 0,5 m-ni. Kirstu lõunapoolset otsa katab seal onud suurem kiviplaat.
Sellest kivikirstkalmest vahetult lõuna pool (ringmüüri taga) on läbi murukamara aimatav väike, 4,5 meetrise läbimõõduga kivikalme, veel edasi lõuna pool suur, kuid kruusavõtmisega lõhutud kivikirstkalme.

Mälestise asukoha kirjeldus

Kalme jääb Kaseküla külatuumikust 0,5 km edela poole, Hanila-Kaseküla-Esivere teest 550 m edelasse. Külatuumikust edela poole viivast põlluteest asub kalme 70 m loodes.

Mälestise ajalugu

Kalme on muistisena registreeritud V. Lõugase poolt 1971. a.
Kalme kaevati läbi 1973. a arheoloog Mati Mandeli juhendamisel. Paeplaatidega sillutatud kirstupõhjal lebasid segamini põletamata inimluud. Ainsa panusena oli kirstus alles pronksist habemenuga. Kirstu lähedalt kiviringiga piiratud alalt leiti veel mitme matuse jäänused. Leiumaterjal koosnes peamiselt keraamikast, ühest rauast karjasekeppnõelast ning mõnest rauatükist. Kalmekihi alt avastati 5-10 cm paksune, pronksiaja lõpust pärinev asulakoht. Kogutud leiumaterjal säilib Ajaloomuuseumis.
Kalme on dateeritud I aastatuhande lõppu eKr (kalmealune asulakoht kuulub aga II aastatuhande keskpaika eKr).

Kaitsevööndi ulatus

Kaitsevöönd 50 m mälestise väliskontuurist.

Üldinfo

Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.