Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Linnus
Mälestise registri number 9880
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 01.12.1997
Registreeritud 01.12.1997
Mälestise vana number 14
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(4)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 16.04.16

Inspektor: Muinsuskaitseameti Lääne maakonna vaneminspektor, Kalli Pets

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kaitserajatised, Linnus.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Maastikuliselt eristatav.

Sisestatud: 06.03.2011.

Mälestise kirjeldus


Linnus, nimetatakse ka Vatla linnuseks, asetseb ulatusliku seljandiku kitseneval loodepoolsel otsal, olles oma asendi järgi neemiklinnus. Ta on muust seljandikust eraldatud kõrgema otsavalliga. Suhteliselt kõrge äärevall, ehkki otsavallist märgatavalt madalam, ümbritseb linnust ka teistest külgedest, kus aga ühtlasi on ära kasutatud mäeseljaku algseid nõlvu.
Linnuse õueosa ehk platoo on ebakorrapärase ovaalse kujuga, pikiteljega NS suunas 55 m, laiusega OW suunas 41 m, õue pindala ulatub umbes 1750 ruutmeetrini. Õuepind on sile ja tasane, ent üsna märgatavalt kaldu. Nimelt tõuseb lõunaserv valli sisejalamil umbes 1,1-1,2 m kõrgemale põhjaservast. Kallak on sealjuures tugevam platoo lõunaosas, kuna põhjaosas on see vaevaltmärgatav. Õue on varemalt kasutatud põlluna, viimasel ajal enam mitte. Õue edelaosas ulatub läbi rohukamara mitu suuremat raudkivi, neist suurim 2,5 x 1,5 x 0,5 m. Platoo keskel on tsemendist valatud ümmargune tantsupõrand, läbimõõduga 10m. Viimase põhjaservale tehtud 0,5 x 0,5 m suurusest šurfist nähtus. Et valatud põranda alla oli eelnevalt toodud 0,1-0,2 m paksune kruusakiht. On tõenäoline, et algne maapind oli eelnevalt tasandatud ja sealt eemaldatud rohukamar. Samast šurfist selgus, et põlenud kive ja kivipuru sisaldav tumedam kultuurkiht ulatub platoo keskosas 0.4-0,5 m sügavuseni. On tõenäoline, et õue äärte poole kultuurkiht pakseneb. Ümber tantsupõranda on kunagi olnud pingid sisserammitud jalgadega.
Linnuse õue ümbritsev vall on võimsam idaküljel. Idapoolse otsavalli harja kõrgus on enam-vähem ühtlane, sisejalamilt, so õue poolt on see ligikaudu 4,5 m, välisjalamilt 5,5 m, sisenõlv on suhteliselt järsem, kaldega 36-37 kraadi, välisnõlv veidi laugjam. Ülal moodustub umbes 1,5-2 m laiune, suhteliselt lame hari. Materjal valli kuhjamiseks on võetud ilmselt vahetult tema välisjalamilt, mille tõttu siia kujunes linnuse kaitse seisukohalt oluline kraavitaoline nõgu, mis aga aegade jooksul on täitunud. Ainult linnuse kirdeküljel on kõnesoleva nõo koht veel üsna selgesti äratuntav, vähemal määral on ta jälgitav ka linnuse kaguküljel. Läbi otsavalli lõunapoose osa on kaevatud tee. Teekäigu sügavus on 4 m, laius pealt valli harja tasemelt 9-10 m, käigu põhjast 1,5-2 m. Kõnealune teekäik on kaevatud 19. sajandi lõpu - 20. sajandi alguse paiku. Nõlvad on kamardunud. Võimalik, et teekäigust väljavõetud materjali kasutati otsavalli välisjalamil olnud nõo täitmiseks.
Teekäigust lõuna poole madaldub otsavall äärevalliks, moodustades ca 10-11 m ulatuses laugja kallaku. Üleminekul äärevallile moodustub 2-3 m laiune nõgu. Äärevall on linnuse otsavallist üldiselt umbes 2 m madalam, äärevalli kõrgus on sisejalamilt 0,8-2,2 m, sisenõlva kalle üldiselt 24-25 kraadi, suhteliselt suurem on äärevalli sisenõlva kõrgus linnuse lõunaküljel, väiksem põhjaküljel. Absoluutne kõrguse vahe lõuna- ja põhjakülje äärevalli harja vahel ulatub 2 meetrini. Üldiselt on äärevalli kõrgus mõnevõrra varieeruv, mistõttu valli hari jätab kohati lainelise mulje. Linnuse lõunaküljel kulgeb äärevall aeglaselt tõustes kuni edelaküljeni, kust edasi valli kõrgus hakkab aeglaselt vähenema, kuni loodeküljel oleva teekäiguni. Kas see võib olla vana väravaase, pole selge. Igatahes on linnuse välisnõlv siin suhteliselt laugjam ning on tunda, et siitkaudu on üles käidud. Väravakohast edasi tõuseb hari veidi kõrgemale, ent laskub taas linnuse põhjaküljel, tõustes aga seejärel kirdes suhteliselt kiiresti 7-8 m jooksul kuni 2 m kõrgemaks otsavalliks. Üleminekul otsavallile on tunda valli siseküljel õige madalat rohukamaraga kinnikasvanud nõgu, mis pärineb tõenäoliselt mingist vanast sissekaevamisest.
Äärevalli väliskülg liitub algse mäeservaga, moodustades ühtse linnuse välisnõlva, mille kaldenurk on 30 kraadi ümber, vähenedes kohati nõlva alumises osas. Linnuse lõunaküljel ulatub välisnõlva kõrgus (jalamilt kuni valli harjani) 10,1 meetrini, lääneküljel 8,7 meetrini, põhjaküljel 7,5 meetrini. Linnuse välisjalamit palistab vana kiviaed.
Kui mitte arvestada eelpoolnimetatud teekäike läbi valli, oletatavaid sissekaeve jälgi valli sisenõlva kirdeküljel, samuti mõningaid kahjustusi seoses tantsupõranda rajamisega, võiks linnust lugeda hästisäilinuks.

Sisestatud: 02.09.2011.

Mälestise asukoha kirjeldus


Asub Linnuse külas Suuremäe talu maadel, küla tuumikust 0,4 km põhja pool. Asetsedes kõrgel seljandiku otsal, on linnus juba kaugelt nähtav ja äratuntav. Linnamäest umbes 150 m kirde pool on endiste Suuremäe taluhoonete asukoht, hooned on hävinud. Tee linnusele viib Tammiku talu kaudu, mis on mälestisest ca 300 m ida-kagu pool.

Sisestatud: 02.09.2011.

Mälestise ajalugu


Mälestisest on andmeid 19. sajandi lõpust C. Russwurmi ja P. Jordani kirjutistes. Samast ajast on teada väiksematest kaevamistest linnusel.
Mälestist on nimetanud ka J. Jung (Muinasaja teadus III, lk 196), E. Laid (Eesti muinaslinnad. Tartu 1923, lk 73), E. Tõnisson (Linnamäed ja maalinnad. Tallinn 1966, lk 135). Andmeid linnusest on ka S. Pruudeni ja F. Karopuu Karuse kihelkonnakirjelduses (1921 ja 1923, lk 24-27, käsikiri Ajalooinstituudis) ja samuti J. Tavasti kihelkonnakirjelduses (1931, lk 13-15, käsikiri Ajalooinstituudis).
Linnuselt on juhuleiuna saadud 2 ristiripatsit, mis säilivad Ajaloomuuseumis.
Kaitseehituse laadi ja tugevuse järgi otsustades kuulub linnus muinasaja lõppu, 11.-13. sajandisse.

Sisestatud: 02.09.2011.

Kaitsevööndi ulatus


Linnus jääb koos teiste ümbruskonnas olevate mälestistega ühisesse kaitsevööndisse, mille piirid on nähtavad maa-ameti kaardil.

Sisestatud: 02.09.2011.

Meedia


"Mida on teada Läänemaa muinaslinnustest?" artikkel Lääne Elu 25.03.1995.

Sisestatud: 06.03.2003.

Meedia


http://et.wikipedia.org/wiki/Karuse_linnus

Sisestatud: 13.05.2011.

Üldinfo


Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.

Sisestatud: 05.01.2015.