Mälestise tunnus

Kunstlike lohkude esinemine kivil.

Mälestise tunnus

Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Tehislike lohkude esinemine kivil.

Kirjeldus

Kivi paikneb teetammi kirdeservas, maantee ja maanteeäärse kraavi vahel, tasasel ja suhteliselt kõrgel maal. Maastikuliselt jääb ta kagu-loodesuunalisse laugjate nõlvadega nõkku. Kivi pikkus on OW suunas 3,3 m, laius NS suunas 3 m, kõrgus 1,2 m ja suurim ümbermõõt maapinna lähedalt 11 m. Muistis on peaaegu ümara põhiplaaniga, kõrge lõunaservaga ja umbes 30 kraadise kalde all põhja suunas langeva pealispinnaga. Kivi kõrgemas lõunaosas asuval harjal on ida-läänesuunaline 1,6 m pikkune, kolmnurkse ristlõikega, 15 cm laiune ja 6-7 cm sügavune (ilmselt loodusliku päritoluga) vagumus. 30-kraadise kalde all langeva põhjakülje kõrgemasse ossa on süvendatud kolm sileda põhjaga ümarat istesüvendit, milledest kulgevad allapoole (põhja-kirde suunas) liulaskmisjäljed. Istesüvenditest on idapoolse läbimõõt 25 cm, teistel 23 cm. Läänepoolse sügavus ulatub 3 cm-ni, teistel 4 cm-ni. Selgeim on keskmine.
Kivi kõrgemas osas leidub ka 8 väikest ümara põhja ja kujuga kultuselohukest. Ebakindlaid (krobelise põhjaga) lohukesi leidub ka kivi 50-60 kraadise kalde all langeval lõunaküljel.

Asukoha kirjeldus

Mälestis asub Kõmsi-Mõisaküla-Salevere tee põhjaservas, Massu mõisa peahoonest ca 600 m ja teeristist 450 m lääne-loode pool.

Ajalugu

Mälestise kohta leidub andmeid:
J. Tavast. Hanila kihelkond. 1931, lk 35 (käsikiri Ajalooinstituudi arhiivis).
V. Lõugas, J. Selirand. Arheoloogia Eestimaa teedel. 1989, lk 119 (kivi on ühendatud seksuaalmaagiaga - tagab mehelsaamist ja sigivust).
Kivi on dateeritav ajavahemikku I aastatuhat eKr kuni II aastatuhat.

Kaitsevööndi ulatus

50 m mälestise väliskontuurist.

Üldinfo

Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.