Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Linnus
Mälestise registri number 9890
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 01.12.1997
Registreeritud 01.12.1997
Mälestise vana number 16
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(4)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 14.09.17

Inspektor: Muinsuskaitseameti Lääne maakonna vaneminspektor, Kalli Pets

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kaitserajatised, Linnus.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 18.03.2010.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Maastikuliselt eristatav.

Sisestatud: 06.03.2011.

Mälestise kirjeldus


Muistis asub ümbruskonda valdaval kõrgendikul, suhteliselt tasasel maal. Samale kõrgendikule jäävad ka Massu mõisa hooned ja eelkirjeldatud teerist. Sellest piirkonnast madaldub maapind väga laugelt Massu-Kokuta teest lõuna poole, kus laiuvad avarad kuivendatud karjamaad, samuti maalinnast lääne-loode suunas ning ka mõisast ida suunas. Maalinast lõuna ja kagu poole jäävad kolhoosiaegsed laudad, nende juurdepääsuteed ja muu söödiala, lääne ja loode pool elage ja suhteliselt tasane põllumaa. Maalinnast põhja poole laiub 150 m ulatuses ning ida ja kirde suunas 100 m ulatuses kadakaid täis kasvanud söödiala. Kaugemal põhja pool on lage põld, ida ja kirde pool aga kadakatesse kasvanud vanad paemurruaugud. Viimased hõlmavad põhja-lõuna suunas 300 m pikkuse ja 200 m laiuse ala. Maalinnast läänes on lage põllumaa. Vaid põlluserva, maalinna lähedusse, on kokku veetud kivihunnikuid.

Maalinn ise kujutab endast peaaegu ringikujulise põhiplaaniga, valliga piiratud ala. Muistise üsna laugete nõlvadega vall on 1-1,2 m kõrge ja 8-9 m lai. Ringvallis leidus kaks sissekäiku, neist üks linnuse keskelt vaadates kirdes ja teine edelas. Praeguseks on säilinud vaid kirdepoolne, 12 m laiune sissekäik. Edelapoolne sissekäik koos seda kahelt poolt ümbritsenud valliga, lõhuti 1972. aastal, mil kolhoos asus rajama karjalauta ning selle lõunaotsa heinahoidlat. Ehitustööde käigus lõhuti üldse kogu linnuse lõunaosa. Sinna ehitatud heinahoidlast lõuna poole paigaldatud betoonpostid ulatuvad peaaegu kohani, kus varem algas ringvall. Maalinna lõhutud lõunaossa on hiljem poolkaarekujuliselt lükatud 8 m laiune ja 2 m kõrgune mulla- ning kivivall. Vaid kohas, kus kunagi asus edelapoolne väravaava, leidub selles vallis lünk. Sealt pääseb ka linnuseõuele. Maalinna valle ja õue katab tihe kadastik, siin-seal kasvab ka kõrgemaid lehtpuid (peam. Toomingad). Lagedam on olnud vaid jalgraja ümbrus, mis läbib linnuseõue kirdest edelasse, ühendades väravakohti. Õue pikkus ulatub kirdest edelasse (arvestades edelapoolse valli omaaegset umbkaudset asukohta) 48-50 meetrini, kagust loodesse 58-60 meetrini. Õuepind on suhteliselt tasane, vaid siin-seal tõuseb murukamarast esile mõni kuni 0,5 m läbimõõduga kivi. Suuri raudkive, mis asusid linnuse õuel 1931. aastal, mil J. Tavast kihelkonna muistiseid kirjeldas, seal enam pole. Üksikutest mullahunnikutest nähtub, et tegu on hallika sõmera mullaga. Mingeid leide ega ka põlenud raudkive ei ole näha. Tegu on Eestis üsnagi haruldase muistisega.

Sisestatud: 18.03.2010.

Mälestise asukoha kirjeldus


Muistis asub Massu mõis peahoonest linnulennult 500 m põhja-loode pool, maanteeristist, mille üks haru viib lõuna suunas Kõmsile, teine lääne-loode poole Kokuta külla ja kolmas kirdesse Mäense poole, 400 m põhja-loode pool. Teeristist 180 m kaugusel kulgeb paremale uuem tee, mis möödub karjalautadest lääne-loode poolt, teeb käänaku ja suundub põhja. Käänaku kohas jääb läände avar põld, millel näha endised silohoidlad, itta aga läänepoolsest laudast põhja-kirde poole tihe kadastik. Kadastikus asuvadki linnuse e maalinna jäänused.

Sisestatud: 18.03.2010.

Mälestise ajalugu


Muistise kohta leidub andmeid:
1. J. Jung. Muinasteadus eestlaste maalt III. Tartu, 1910, lk 196. Muuhulgas nimetab Jung, et: „..seal olnud vanaste linn“ ja „sealt olla ka mõnesuguseid vanu sõjariistu ja pronksist ehteasju välja tulnud“.
2. J. Tavast. Hanila kihelkond 1931 (käsikiri Ajalooinstituudi arhiivis), lk 30-31. Tavast annab maalinna pikkuseks 80 m ja laiuseks 75 m. Ilmselt peetakse silmas mõõtmeid valli välisküljelt välisküljele. Linnuse keskosas tol ajal paiknenud suurema kivi all olnud rahvajutu järgi kaev.
3. V. Lõugas. Über die Entstehung ortsgebundener Bodenbaukultur in Westestland. ENSV TA Toimetised. Ühiskonnateadused. Nr 1, 1975, lk 86, tahv. X, 12-14. V. Lõugas mainib, et kultuurkiht linnuse õuel on pika põlluna kasutamise tagajärjel hävitatid. 1973. a päästekaevamistel lõhutud valliosa alal õnnestus aga koguda keraamikat, mis arheoloogi arvates pärineb meie ajaarvamise algusest.
4. V. Lõugas, J. Selirand. Arheoloogia Eestimaa teedel. Tallinn, 1989, lk 119. V. Lõugase järgi koosnes linnuse varisenud vall peamiselt paekivist, osaliselt raudkividest. Autor liigitab linnuse Gotlandi, Ölandi ja Saaremaa madalate ringvall-linnuste hulka ning dateerib ajaarvamise algusesse. Samas märgib Lõugas, et teise seisukoha järgi (E. Tõnisson) võiks linnus kuuluda m.a. I aastatuhande II poolde.
M. Mandeli arvates võib linnuse dateering olla ka eelnimetatust varasem, I aastatuhande keskpaik või II pool eKr.

Sisestatud: 18.03.2010.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestiste ühise (ka kalmistu reg nr 9885 ja kalme reg nr 9887) kaitsevööndi piirid on nähtavad maa-ameti kaardil ja lisatud skeemil.

Sisestatud: 18.03.2010.

Üldinfo


Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.

Sisestatud: 05.01.2015.