Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Ohvrikivi
Mälestise registri number 9919
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Arvel 01.12.1997
Registreeritud 01.12.1997
Mälestise vana number 34
Mälestise liik arheoloogiamälestis

Paikvaatlused(4)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 19.10.17

Menetleja: Läänemaa nõunik, Kalli Pets

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Ohvrikivi.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Tehislike lohkude esinemine kivil. Kirjalikult fikseeritud pärimus.

Sisestatud: 06.03.2011.

Mälestise kirjeldus


Kivi ümbrus on tänaseks metsa kasvanud. Varem on siin olnud madal mereäärne kadakatega kaetud karjamaa.
Muistis kujutab endast madalat, lamedat, rombja põhiplaaniga raudkivi, mille pikkus NS suunas ulatub 0,8 meetrini, laius OW suunas 0,95 meetrini ja maksimaalne kõrgus 0,1 meetrini (seetõttu raskesti märgatav maastikul). Muistise lameda pealispinna keskossa on süvendatud kausikujuline, hästi viimistletud lohk, mille läbimõõt ulatub 37-38 cm-ni, sügavus 10 cm-ni. Veel 1973. aastal leidus lohus 12 ühekopikalist münti. Muistis hästi säilinud.

Sisestatud: 25.11.2011.

Mälestise asukoha kirjeldus


Mälestis asub Risti-Virtsu maanteest ca 30 m ida pool metsa all, lõuna suunas kulgeva lageda sihi ääres. Maantee serv kohal, kus kivi juurde pöörata on lagedam, tee laiem.
Asukoha koordinaadid: x 6494832; y 473379.

Sisestatud: 25.11.2011.

Mälestise ajalugu


Esmakordselt mainitakse Virtsu ohvrikivi J. Jungi „Muinasaja teadus eestlaste maalt II“, 1919, lk 196.
Andmeid muistise kohta leidub ka J. Tavasti poolt koostatud Hanila kihelkonna topograafilises kirjelduses, 1931, lk 39 (Ajalooinstituudi arhiivis), Viimase andmetel käidud kivil nahahaigusi ravimas. 1931. aastal olnud kivil veel 4 soolatopsi ohvrina.
Muistis kuulub II aastatuhande II poolde.

Sisestatud: 25.11.2011.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevööndiks on 50 m laiune ala väliskontuurist.

Sisestatud: 25.11.2011.

Üldinfo


Ohvrikivid on rändrahnud, mis olid asustuse lähedal, enamasti heina-, karja- või põllumaal, osa ohvrikive on olnud taluõues või -aias. Mitmed neist asusid pühakohas ehk hiies, ohverdatud on ka püha puu või allika lähistel paiknenud kivile. Enamasti on ohvrikivina kasutusel olnud kivil looduslik nõgu, mõnel puhul on kivi pinnale inimese poolt tehtud suurem ümmargune siledapõhjaline kunstlik lohk. Rahvapärimuse kohaselt usuti, et ohvrikividel on imettegev ravivõime, millele viitab ka selliste kivide nimetus (tohtrikivi, arstikivi, liukivi jne). Samuti seostati kive müstiliste olenditega, kus ohverdaja oli kivi või sellega seostatava olendiga „lepingulistes suhetes” (nt Ukukivi, Tõnisekivi jne). Nendegi täpsem dateerimine pole veel võimalik: me ei tea, kas ohvrikive ka muinasajal pühaks peeti, samas ei ole kividele ohverdamise komme siiani lõplikult kadunud. Need kivid on eesti rahvausundist kõnelevad pärimusmälestised.

Sisestatud: 05.01.2015.