Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Linnus
Mälestise registri number 9928
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 01.12.1997
Registreeritud 01.12.1997
Mälestise vana number 69
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 27.04.10

Menetleja: Läänemaa nõunik, Kalli Pets

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kaitserajatised, Linnus.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Maastikuliselt eristatav.

Sisestatud: 06.03.2011.

Mälestise kirjeldus


Linnamägi Kullamaa kirikust 300 m loode pool. Linnuse aluseks on 8-9 m kõrgune mäeküngas, mis on osaliselt kruusa võtmisega lõhutud. Ovaalse plaaniga linnuseõu on umbes 2000 ruutmeetrit suur. Laialivarisenud ringvallist on õue ääred veidi kõrgemad. Vall oli tõenäoliselt kividest, liivast ja kruusast ning toestatud palkkonstruktsioonidega. Üsna paks kultuurkiht sisaldab sütt, tukke, loomaluid, savinõukilde ja 11.-12. sajandi leide. Varem olevat mäelt leitud käärid, mäe lähedusest aga paar hoburaudsõlge, pronkskaalud ja odaots. Kaevatud 1924 asjahviliste poolt ning proovikaevamised 1974, J. Tamm. Välimuse ja leidude järgi otsustades on linnus oma lõpliku kuju saanud II aastatuhande alguses.

Sisestatud: 04.12.2006.

Kaitsevööndi ulatus


Kaitsevööndi piirid näidatud KKT juurde lisatud skeemil.

Sisestatud: 04.12.2006.

Üldinfo


Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.

Sisestatud: 03.01.2015.