Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kalmistu "Surnumägi"
Mälestise registri number 9936
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik arheoloogiamälestis
Arvel 01.12.1997
Registreeritud 01.12.1997
X-koordinaat 496596.43
Y-koordinaat 6518687.50
Mälestise vana number 8-k
Ava kaardil

Paikvaatlused(3)

Seisund: rahuldav

Paikvaatluse kuupäev: 08.04.21

Menetleja: Läänemaa nõunik, Kalli Pets

Märksõna(1)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 05.03.2011.

Kirjeldus


Mäe talu paiknes kunagise Patsu küla edelaosas, suhteliselt kõrgel, edela suunas madalduval maal. Põhjast ja idast on taluõu olnud piiratud puudereaga palistatud kiviaiaga. Ida-lääne suunalisest taluhoonest jääb kiviaed 25 m kaugusele, lõunast ja läänest ahistab vaadet võsa ja mets, mis jääb varemetest sadakond meetrit eemale. Maa-alune kalmistu haarab ümbritsevast rohumaast umbes 1 m kõrgemale tõusva ala varemete all ja ümbruses. Kalmistu umbkaudne pikkus OW suunas võiks ulatuda (kiviaiast mõõtes) 80 meetrini, laius (põhjapoolsest kiviaiast) NS suunas 50 meetrini. Taluhoone enda suurus on olnud 22 x 9 m. Varemetest ida ja kagu pool kasvavad veel mõned õunapuud ja marjapõõsad, muidu on kalmistu ümbrus lage rohumaa.

Sisestatud: 29.03.2004.

Asukoha kirjeldus


Asub endise Mäe talu elumaja varemete all ja ümbruses.

Sisestatud: 29.03.2004.

Ajalugu


Kalmistu kohta leidub andmeid:
Kiri Patsu küla muististe kohta, millele on lisatud vastav skeem (Ajalooinstituudi arheoloogia sektori arhiivis). 1901. a olevat maja ehitamisel leitud hulk surnuluid. Luid olevat välja tulnud ka aia kaevamisel. Kohta nimetatavat Surnumäeks.
Kalmistu kuulub arvatavasti 15.-18. sajandisse.

Sisestatud: 29.03.2004.

Kaitsevööndi ulatus


Kaitse alla kuulub kirjeldatud ala ja selle lähiümbrus.

Sisestatud: 29.03.2004.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 03.01.2015.