Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Ohvrikivi
Mälestise registri number 9957
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 01.12.1997
Registreeritud 01.12.1997
Mälestise vana number 120
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 30.09.09

Menetleja: Läänemaa nõunik, Kalli Pets

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Ohvrikivi.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Tehislike lohkude esinemine kivil. Kirjalikult fikseeritud pärimus.

Sisestatud: 06.03.2011.

Mälestise kirjeldus


Mälestis asub Risti-Virtsu maanteest mõnikümmend meetrit lõunas, Lihulast ca 1,5 km lääne pool.

Kivi paikneb suhteliselt kõrgel, põhja suunas tõusval maal. Ta on kolmnurkse põhiplaaniga, põhja suunas 35º all langeva pealispinnaga raudkivi. Kivi pikkus OW suunas on 4,8 m, laius NS suunas 3,3 m, suurim kõrgus edelanurga juures 1,5 m ja ümbermõõt maapinna lähedalt 15 m. Kunstliku tekkega märke kivil ei leidu.

Mälestise kohta leidub andmeid:
1. J. Jung. Muinasajateadus eestlaste maalt III. 1910, lk 202 („Rahvas räägib, et sellel kivil niisugune imevõim juures olevat, et ikka üks kopik raha kivi peal pidavat seisma. Võetavat see ära, siis tekkivat teine kohe asemele. Sinna kivi peale viidavat kõiksuguste haiguste arstimiseks ohvrit.“)
2. F. Leinbock. Lihula kihelkonna muinasjäänused. 1923, lk 21. („ Veel 1922.a. suvel olla näiteks kivilt mitmel korral raha leitud. Kümne aasta eest olnud kivi nartskestega tihti päris kaetud. Ohvreid toodavat öösiti, et teised ei näeks ja pilkama ei hakkaks. Ohverdati haiguste puhul, kõige sagedamini vist maa-aluste vastu abi otsides“. Käsikiri Ajalooinstituudis).

Muistis on dateeritav II aastatuhandesse.

Pass koostatud 1975. a.

Sisestatud: 16.10.2009.

Üldinfo


Ohvrikivid on rändrahnud, mis olid asustuse lähedal, enamasti heina-, karja- või põllumaal, osa ohvrikive on olnud taluõues või -aias. Mitmed neist asusid pühakohas ehk hiies, ohverdatud on ka püha puu või allika lähistel paiknenud kivile. Enamasti on ohvrikivina kasutusel olnud kivil looduslik nõgu, mõnel puhul on kivi pinnale inimese poolt tehtud suurem ümmargune siledapõhjaline kunstlik lohk. Rahvapärimuse kohaselt usuti, et ohvrikividel on imettegev ravivõime, millele viitab ka selliste kivide nimetus (tohtrikivi, arstikivi, liukivi jne). Samuti seostati kive müstiliste olenditega, kus ohverdaja oli kivi või sellega seostatava olendiga „lepingulistes suhetes” (nt Ukukivi, Tõnisekivi jne). Nendegi täpsem dateerimine pole veel võimalik: me ei tea, kas ohvrikive ka muinasajal pühaks peeti, samas ei ole kividele ohverdamise komme siiani lõplikult kadunud. Need kivid on eesti rahvausundist kõnelevad pärimusmälestised.

Sisestatud: 02.01.2015.