Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Ohvrikoht Hiiepõld
Mälestise registri number 9978
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik arheoloogiamälestis, ajalooline looduslik pühapaik
Arvel 01.12.1997
Registreeritud 01.12.1997
X-koordinaat 494305.47
Y-koordinaat 6509705.80
Mälestise vana number 51
Ava kaardil

Paikvaatlused(5)

Seisund: rahuldav

Paikvaatluse kuupäev: 16.11.17

Menetleja: Läänemaa nõunik, Kalli Pets

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Ohverdamiskoht.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Kirjalikult fikseeritud pärimus.

Sisestatud: 05.03.2011.

Kirjeldus


Hiiepõlluks on olnud varem kiviaedadest tükeldatud karjamaa, praegu maaparanduse tagajärjel lage, tasane, põhja suunas kerkiv karjamaa. Vanast teest 5 m põhja pool kasvab veel ca 20 m kõrgune, 5 m ümbermõõduga seest õõnes tamm, ilmselt üks kunagistest hiiepuudest. Õõnsus avaneb loode poole.
Kaitse all on kirjeldatud puu ja vanast teest põhja poole jääv ala selle ümber. Kuna maaparandustöödega on muistise kultuurkiht rikutud, ei ole keelatud maad kasutada põllumaana. Vältida tuleb tamme rikkumist ja vaadete sulgemist sellele.

Sisestatud: 02.04.2007.

Asukoha kirjeldus


Asub Kirblast umbes 2,5 km lääne pool, Risti-Virtsu maanteelt Kloostri poole viivast uuest teest lõunas, vana tee põhjaservas.

Sisestatud: 02.04.2007.

Ajalugu


Muistise kohta leidub andmeid:
A. Jung. Muinasteadus eestlaste maalt. Tartu, 1910, lk 204;
B. F. Leinbock. Kirbla kihelkonna muinasjäänused (käsikiri, lk 36).

Sisestatud: 02.04.2007.

Kaitsevööndi ulatus


Kaitsevööndi piirid näidatud KKT juurde lisatud skeemil ja on avalikult nähtaval maa-ameti põhikaardil.

Sisestatud: 02.04.2007.

Üldinfo


Hiied paiknevad maastikul väga erinevalt: silmapaistvatel looduslikel kohtadel, muinasaja lõpu asustusele lähedastes, kuid maastikuliselt tagasihoidlikes paikades või siis päris asustusest eemal üksildastes kohtades (nt soosaartel).
Hiiepuudeks olid tavaliselt tammed, pärnad, pihlakad, jalakad ja teised lehtpuud, okaspuudest sagedamini kadakad. Hiite vastu hakkas kirik tõsiselt võitlema 17. sajandil, mil paljud pühaks peetavad puudesalud maha raiuti. Seetõttu on tänaseni väga harva säilinud hiiesalusid, enamasti on alles üksikud pühad puud.
Hiite täpsem ajaline määratlemine on keeruline, sest enamasti puudub neis paigus tänapäevaste arheoloogiliste meetoditega uuritav kultuurkiht. Nende erilisus kultuuripärandis seisneb rikkalikus rahvapärimuses.

Sisestatud: 02.01.2015.