Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 9994
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 01.12.1997
Registreeritud 01.12.1997
Mälestise vana number 126
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 13.05.10

Menetleja: Läänemaa nõunik, Kalli Pets

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Tehislike lohkude esinemine kivil.

Sisestatud: 05.03.2011.

Mälestise kirjeldus


Muistis asub Poanse küla tuumikust edela pool, Jaagu talust ca 80 m kagu pool, endise Karjuse, nüüd Karjuse-Sepa talu juurde viiva tee põhjaservas.
Muistis paikneb kagu-loodesuunalise seljandiku põhja-kirdenõlval lepavõsa all. Kivi on ovaalse põhiplaaniga, kitsama kaguosaga, kagu-loode suunas 3 m pikk, 2 m lai ja põhjaservast 1 m kõrge. Kivi ümbermõõt ulatub maapinna lähedal 9 meetrini. Kivilae kõrgemas kesk- ja lõunaosas leidub 42 korrapärast kunstlikku kultuselohukest läbimõõduga 4-7 cm ja sügavusega 0,8-2,5 cm.

Sisestatud: 03.02.2010.

Mälestise ajalugu


Muistise kohta leidub andmeid:
J. Tavast. Karuse kihelkond. 1931 (käsikiri, lk 49: Lohud öeldakse olevat lamba või kassi jäljed. Vanemad inimesed arvavad seda ohvrikiviks).
Muistis on dateeritav I aastatuhandesse e.m.a.

Sisestatud: 03.02.2010.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 31.12.2014.