Štšit
ID: 1272 Nimi: Štšit
Sisestatud: 17.01.2018 Mälestis: 30968
Päritolumaa: Venemaa
Dateering: 20. sajand Ehitusaasta: 1916
Hukkumise aeg: 6.12.1916 Jõuallikas: aurulaev
Aadress: Sisemeri, Läänemeri
Leitud: Jah Otstarve: sõjalaev
Laevatüüp: miinitraaler Koordinaadid: 58 41.487N 22 24.695E
Ava kaardil: Ava kaardil
Ajalugu: Vene impeeriumi merevägi keskendus 20. sajandi alguses eelkõige allveerelvastuse arendamisele. Suurt tähelepanu osutati seetõttu meremiinide konstruktsiooni ning toimemehhanismide moderniseerimisele. Vastavalt mereväe juhtkonna arusaamadele planeeriti pealinna Peterburgi kaitsmist Soome lahel teostada ulatuslike miiniväljade veeskamistega ning rannakaitsepatareide vööndi välja ehitamisega.
Kuigi venelased suutsid maailma mastaabis välja arendada kõige efektiivsemad meremiinid, siis probleemiks kujunesid nende veeskamise meetodid. Kuni I maailmasõja alguseni puudus Venemaal konkreetseks operatiivtegevuseks ettenähtud sõjalaevatüüp ehk miinitraaler. Sügisel 1914 soovis Balti laevastiku juhtkond suurendada väeliigi koosseisus traalimistöödeks sobilike laevade arvukust. Mereministri I. Grigorovitši käsul tehti laevaehitusosakonnale GUK ülesandeks välja töötada väikese süvisega traallaevade projekt. Traalerite projekti aluseks võeti Burjat-tüüpi suurtükilaeva kere.
1915. aasta märtsis algas miinitraalerite Štšit ja Krambol ehitamine Tallinna Vene-Balti laevatehases ning Peterburgi Putilovi tehases Kapsiul ja Gruz ehitus. GUK määras laevaehituse ülevaatajaks Tallinnasse laevaehitusinseneri alampolkovnik I. Blagovešenski ja Peterburgi laevehitusinseneri polkovnik I. Hranovitski. Juba ehitusprotsessi alguses jäädi ajagraafikuga hätta ja miinitraalerid Štšit ja Krambol said valmis alles 1915. aasta septembris. Ajavahemikul oktoober 1915 – mai 1916 kestis miinitraalerite masinate ja mehhanismide katsetusperiood. Ametlikult arvati miinitraalerid teenistusse 1916. aasta juunis.
Hukulugu: Uued Kapsiul-klassi miinitraalerid määrati 1. traalerite rühma 3. divisjoni koosseisu koos teiste nelja rivis oleva traaleriga. Vaatamata konstruktsiooni vigadele, lahendasid madala süvisega traallaevad palju sõjalisi ülesandeid. Iseloomulik episood pärineb 28. augustist 1916, mil kõik neli traallaeva saabusid Kura kurku vastase poolt veesatud miiniväljade traalimisele. Traalimise tingimused osutusid raskeks. Alates 29. augustist kuni 13. septembrini oli meeskondadel vaid 4 päeva puhkust, kui tööd hakkas segama tugev tuul. Ülejäänud päevadel laevad võtsid ankru välja kell 5-7 ja saabusid merelt kell 20-22. Peale selle teostasid nad patrullretki, viisid läbi öiseid traalimisi, asetasid miine vastase rannikuvetesse (Läti ranniku läheduses).
6 septembril tulistasid Saksa hävitajad Kura kurgu lähedal tegutsevaid miinitraalereid, kusjuures kõige rohkem tabamusi registreeriti Štšiti pealt. Laeval õnnestus siiski kodusadamasse tagasi pöörduda. 1916.aasta septembri lõpus veeskasid traalerid Kura kurgus 300 meremiini, laiendades seeläbi venelaste miiniväljade ulatust. Näiteks ööl vastu 17. septembrit veesati miiniväljad tugeva tuulega, kus laevade kreen ulatus 35 kraadini.
Lahingutegevuse tagajärjel uppus ainult üks alus. Miinitraaler Štšit sõitis 6. detsembril 1916 Soela väinas sakslaste poolt veesatud miinile. Meremiin lõhkes laeva ahtri juures, misjärel alus hakkas vette vajuma. Traalimistööde üldjuhi vanemleitnant G. Dombrovski ettekande alusel säilis laeval kord ja distsipliin. Meeskonna hulgas paanikat ei tekkinud, mistõttu kõik komandöri käsud sai korrektselt täidetud. Štšiti komandöri hinnangul polnud alust võimalik päästa, sest osa ahtrist oli plahvatuse tagajärjel lahti rebitud. Seejärel käskis komandör meeskonnal laevalt evakueerida, aluse kateldest lasti aur välja ning salajased dokumendid anti üle Gruz komandörile. Alguses üritati traalerit küll ebaõnnestunult pukseerida, kuid laeva ahter oli merepõhjas kinni ning veepinnale jäi ainult vööriosa. Peatselt pukseerimise tross eemaldati ning Štšit uppus, hukkunuid ei olnud.
Objekti andmed: Tehnilised andmed
Ehitusaasta ja koht: juuni 1916, Tallinnas, Vene-Balti laevatehases
Pikkus-laius-süvis: 53 x 6,6 x 1,2 m
Veeväljasurve: 271 t
Masinate võimsus: kaks aurumasinat koguvõimsusega 650 hj, kaks Yarrow aurukatelt ja kaks sõukruvi
Kiirus: 9 sõlme
Tegevusulatus: ökonoomsel käigul (6 sõlme) 450 meremiili
Kütteaine tagavara: 40 t
Meeskond: 38
Relvastus: 1 x 1-75 mm Caneti suurtükk (asus komandosilla ees vööris, laeval oli lisaks kaks 2 x 1-7,6 mm kergekuulipildujat)
Asukoha kirjeldus: Laevavrakk asub ligikaudu 2,2 miili Kõpu poolsaarest (Vähelaidu laiust) lääne-edelas, laevateest vahetult põhjas. Sügavus leiukohal on u 12 – 13 meetrit, vraki kõrgus merepõhjast kuni 2 meetrit.
Arhiiviviide: EAA.1804.2.5005
Allika viited ja kirjandus: Киреев И. А. Траление в Балтийском море в войну 1914–1917 гг. Военмориздат НКВМФ СССР, 1939.
Seisukorra kirjeldus: Ahtriosa on ülejäänud laeva küljest lahti murdunud ning lebab ca 10 m kerest edelas, olles kerega risti. Vrakistunud laevakere on vajunud merepõhja setetesse ja on jälgitav ca 33 meetri pikkuselt. Vraki ahtriosa on ca 15 m pikk.
Uuringud: Vrakki uuriti projekti Baltacar raames Muinsuskaitseameti ja Tuukritööde OÜ poolt 2017. aastal.

Kommenteeri